Paljud neist lasevad end kriitikast sügavalt haavata ja teevad suuri pingutusi selleks, et teised neid ikka imetleksid, ning ei saa öösiti und, sest nende pea on täis mõtteid sellest, mida teised neist küll arvavad. Miks nii on? Taas on süüdi Emake loodus, kes meie elud raskemaks on teinud. Me oleme seadistatud hoolima teiste inimeste arvamusest ja seda igast küljest lahkama. Nagu täheldas Rooma stoitsistist filosoof Marcus Aurelius ligi kaks tuhat aastat tagasi: „Me kõik armastame iseennast rohkem kui teisi inimesi, aga hoolime rohkem just nende arvamusest kui iseenda omast,“ olgu nendeks inimesteks siis sõbrad, võõrad või vaenlased.
Seega on õnne seisukohast vaadatuna teiste arvamustele mõtlemine isegi hullem kui jäägitult endale mõtlemine. Teiste arvamustele tähelepanu pööramine on mõistetav ja teatud määral ka ratsionaalne. Sa usaldad omaenda arvamusi; need on vormitud ja kujundatud sinuga sarnaste inimeste arvamuste põhjal; seega usaldad sa ka nende inimeste arvamust, ükskõik kas tahad seda või mitte.
Kui seega mõni sinu kolleeg ütleb sulle, et üks või teine telesari on vaatamist väärt, siis kerkib tõenäoliselt sinu arvamus selle sarja suhtes vähemalt pisut ning sa võid otsustada seda sarja vaatama hakata. Kõige rohkem aga huvitab sind teiste arvamus sinu kohta ja selle huvi põhjus peitub evolutsioonis.
Peaaegu kogu inimajaloo vältel on inimeste eluspüsimine sõltunud lähedastesse klannidesse ja hõimudesse kuulumisest. Enne tänapäevase tsivilisatsiooni lahutamatute osade – nagu politsei ja kaubamajad – loomist tähendas grupist välja heitmine kindlat surma kas külma, nälja või kiskjate tõttu. See selgitab kenasti, miks sinu heaolutunne sõltub osaliselt ka teiste heakskiidust, ning miks sinu aju on arenenud nii, et sotsiaalse tõrjutuse tagajärjel aktiveerub ajus sama osa nagu füüsilise valu puhul – pindmine eesmine vöökäär ehk dACC. (Muide, neuroteadlased on täheldanud, et apteegis müüdav valuvaigisti, mis sihib just dACC piirkonda ajus – paratsetamool või Tylenol – võib samuti vähendada negatiivseid tundeid, mida seostatakse tõrjutusega!)
Kahjuks ei ühildu instinkt teiste heakskiidu järele tänapäevase eluga kohe üldse. Kuigi vanasti oleks inimene õigustatult tundnud hirmu selle ees, et ta aetakse ihuüksi kuhugi metsa, tunneb ta tänapäeval ehk teravat ärevust selle ees, et võhivõõrad internetis „tühistavad“ ta mingi mõtlematu kommentaari tõttu või siis klõpsutab mõni mööduja temast pildi ja mõnitab tema halba moetunnetust Instagramis, kuhu pilt on riputatud kõigile vaatamiseks. See kalduvus võib küll olla loomulik, aga võib su ühtlasi hulluks ajada, kui seda lubad.
Kui sa oleksid läbinisti loogiline olend, siis mõistaksid, et sinu hirm teiste inimeste arvamuse ees on ülepaisutatud ja sellepärast ei tasu üldse muretseda. Aga keegi meist pole läbinisti loogiline ja enamik meist on selle harjumusega hädas olnud nii kaua, kui mäletame. Halvimal juhul võib teiste heakskiidu jahtimisega kaasnev ärevus paisuda halvavaks hirmuks, psühholoogiliseks seisundiks nimega allodoksafoobia.
Ära muretse, see on üsna haruldane. Aga isegi seda arvesse võtmata võib teiste inimeste hinnangute pärast muretsemine vähendada sinu võimet sooritada tavalisi ülesandeid, näiteks langetada otsuseid. Kui mõtled, mida teha mingis konkreetses olukorras – näiteks seda, kas rühmavestluses sõna võtta –, käivitub sinu ajus automaatselt võrgustik, mida psühholoogid nimetavad käitumise pidurdamise süsteemiks (BIS) ning mis võimaldab sul olukorda hinnata ja otsustada, kuidas käituda (rõhutades eeskätt seda, milline on sobimatu käitumise tagajärg).
Kui sul on piisavalt olukorrateadlikkust, siis lülitub BIS välja ja käivitub käitumise aktiveerimise süsteem (BAS), mis keskendub tasustamisele. Uuringud on aga näidanud, et teiste arvamuste pärast muretsemine võib hoida BIS-i aktiivsena, nõrgestades inimese võimet tegutseda.
Kui sul tekib sageli pärast kellegagi suhtlemist kahetsustunne ütlemata jäetud asjade pärast, siis võib see viidata sellele, et teiste arvamuste pärast muretsemine mõjutab sind ülemäära. Üks põhjus, miks sa võid karta teiste arvamust, on see, et negatiivsed hinnangud võivad kaasa tuua häbitunde, mis tähendab, et tunned end väärituna, saamatuna, autuna või kõlvatuna – ning kuna me omistame teiste inimeste arvamusele niivõrd suure tähtsuse, siis hakkamegi nende arvamuste tõttu end sellisena tundma. Häbi kartmine on loogiline, sest uuringud näitavad selgelt, et häbi tundmine on ühtlasi nii depressiooni ja ärevuse sümptom kui ka põhjus.
Vana-Hiina filosoof Lao Tzu kirjutas teoses „Tao Te Ching“ järgmised sõnad: „Hooli teiste inimeste heakskiidust ja teed nõnda endast nende vangi.“ Tema mõtles selle all kahtlemata tõsist hoiatust, aga see on pigem lubadus ja võimalus. Teiste heakskiidu vangla oled ehitanud sina ise; sina pead seda ka ülal ja valvad seda. Lao Tzu algsele mõtteterale võib lisada ka järgmise rea: „Ära tee välja teiste arvamusest ja vangla uksed paiskuvad lahti.“ Kui sa oled lõksus häbi ja arvustuste vanglas, siis leia julgust teadmisest, et sinu vabaduse võti on su enda käes.
Pea meeles, et eesmärk on keskenduda teistele, mitte nende arvamusele sinust. Üks hea viis seda teha on endale meelde tuletada, et mitte kedagi ei huvita. Enda haletsemine teiste inimeste võimalike arvamuste pärast on eriti irooniline seetõttu, et teistel on sinu kohta palju vähem arvamusi – nii positiivseid kui ka negatiivseid – kui arvata võid. Uuringud on näidanud, et me kõik hindame pidevalt üle seda, kui palju inimesed päriselt meist ja meie puudustest mõtlevad, mille tulemusena me ka piirame end alusetult ja muudame oma elu ise kehvemaks.
Võib-olla sinu järgijad sotsiaalmeedias või sinu naabrid oleksid sinust kehvemal arvamusel, kui nad sinust pidevalt mõtleksid – aga tõenäoliselt nad ei tee seda. Kui järgmine kord end ebakindlalt tunned, siis pane tähele, et mõtled hetkel iseendast. Võid julgelt oletada, et kõik inimesed sinu ümber teevad enam-vähem sama.
Teiseks tõsta mässu oma häbitunde vastu. Hirm häbi ees ongi sageli põhjus, miks inimene huvitub ülemäära teiste arvamustest, mistõttu peaksid oma häbile otse vastu astuma. Mõnikord on pisut häbi igati kasulik ja õigustatud, näiteks siis, kui ütleme teisele inimesele midagi solvavat kiusu või kärsituse pärast. Sageli on häbi tundmine tõtt-öelda naeruväärne, näiteks siis, kui jätad kogemata püksiluku kinni tõmbamata või lähed kodust välja kammimata peaga. Me kohe kindlasti ei soovita sul meelega ringi kõndida, püksilukk lahti, aga küsi endalt: mida sellist ma varjan, mis minus pisut häbi tekitab? Otsusta seda enam mitte varjata ja kehtesta seega oma võim selle kasutu häbi üle, mis sind tagasi hoiab. Me lubame sulle, et kui sa võtad oma häbi allika metakognitiivselt üle, ning otsustad mitte lasta end sellel tagasi hoida, siis tunned end võimekamana ja palju õnnelikumana.
atkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Arthur C. Brooksi ja Oprah Winfrey raamatust “Loo endale unistuste elu”.
