Koletised saavad palju kasu „peaksin“-mõtteviisist – sobitumisest, perfektsionismist, püüdlusest teistele meele järgi olla, endale tõestamisest:
• „Sa peaksid kandma hoolt raha teenimise, mitte mõttekuse eest.“
• „Sa peaksid saama ______________, kui sa suureks kasvad. Kõik loodavad seda.“
• „Sa peaksidki oma tööd vihkama, see on töö defi nitsioon.“
• „Kui oled vapper, siis peaksid töölt ära tulema ja oma unistust järgima. Ära raha pärast muretse!“
• „Sa peaksid valima: töö, mida sa armastad, või töö, millega toetada inimesi, keda armastad.“
Et üle saada endas kahtlemisest ja „peaksin“-mõttest, tuleb meil nendesse sõnumitesse süveneda. Mis meid hirmutab? Mis on meie „peaksin“ nimekirjas? Kes seda ütleb? Miks?
Koletised on nagu lapsepõngerjad. Kui sa neid ignoreerid, hakkavad nad kõvemat kisa tegema. Tavaliselt on kõige parem nende sõnumeid tähele panna. Kirjuta need üles. Ma tean, et see tundub olevat intuitsiooni vastand, ent nende üleskirjutamine ja omaksvõtmine ei tähenda, et need saaksid jõudu juurde – see annab hoopis meile rohkem jõudu. See annab meile võimaluse öelda: „Ma saan aru. Ma näen, et kardan, aga teen seda ikkagi.“
Väga meeldiv teiega tuttavaks saada. Millega te tegelete?
Lisaks koletistele on veel üks asi, mis seisab mõtteka töö tee peal ees – püüd ausalt defi neerida, kes me oleme ja millega tegeleme. Maailmas, mis seab esikohale töö, on kõige tavalisem küsimus, mille me esitame ja mida meile esitatakse: „Millega te tegelete?“ Ma krimpsutasin alati nina, kui keegi minult seda küsis. Ma tundsin, et mul on vaid kaks võimalust: kas vähendada end kergesti seeditavaks suutäieks või ajada inimesed suurde segadusse.
Nüüd on mul küsimusele: „Millega te tegelete?“ vastus: „Kui palju teil aega on?“
Enamikul meist on sellele küsimusele keerukad vastused. Näiteks, ma olen ema, partner, teadlane, kirjanik, lugude jutustaja, õde, sõber, tütar ja õpetaja. Kõik see kokku olen mina, niisiis ei tea ma kunagi, kuidas vastata. Ja ausalt öelda olen ma väsinud küsijale asja kergemaks tegemisest.
2009. aastal kohtasin Marci Alboheri, kirjanikku/esinejat/ treenerit. Kui küsida, milleks need kaldkriipsud, siis minu meelest on need kohased, sest Marci on raamatu „One Person/ Multiple Careers: A New Model for Work/Life Success“ 1 („Üks inimene/mitu karjääri: uus töö/elu/edu mudel“) autor.
Alboher intervjueeris sadu inimesi, kellel on mitu ametit korraga, ja avastas, kuidas kaldkriipsuga ametid – uurija/ lugudejutustaja, kunstnik/kinnisvaraagent – ühendavad endas ja väljendavad täielikult mitmeid kirgi, andeid ja huvisid, mida ainult üks amet ei võimalda. Marci raamat on täis lugusid inimestest, kes teevad mõttekat tööd, keeldudes end määratlemast ühe ametiala järgi. Näited ulatuvad sadamatöölisest/dokfi lmitegijast, juhtimiskonsultandist/karikaturistist, juristist/kokast, rabist/stand-up koomikust, kirurgist/näitekirjanikust kuni investeerimisjuhi/räpplaulja ja terapeudi/ viiulivalmistajani.
Ma tahtsin seda kaldkriipsu-efekti mõtet jagada, sest blogide, kunsti- ja kirjutavas maailmas kohtan ma paljusid inimesi, kes kardavad oma tööd tunnustada. Näiteks kohtasin sotsiaalmeedia konverentsil hiljuti üht naist, kes on raamatupidaja/juveliir. Ma tahtsin väga temaga kohtuda, sest olin ostnud temalt Interneti kaudu ilusad kõrvarõngad. Kui ma temalt küsisin, kui kaua ta juba juveliir on olnud, ta punastas ja vastas: „Ma tahaksin seda olla. Ma olen raamatupidaja, mitte päris juveliir.“
Ma mõtlesin endamisi: Ma kannan praegu su kõrvarõngaid, mitte arvelauda. Kui osutasin oma kõrvadele ja ütlesin: „Muidugi olete juveliir!“, siis ta naeratas ja vastas: „Ma ei teeni sellega eriti palju. Ma teen seda seetõttu, et mulle meeldib.“ Nii naljakalt kui see ka ei kõlanud, ma sain aru. Mulle ei meeldi end kirjanikuks nimetada, sest see ei tundu olevat põhjendatud. Ma pole veel kirjanik. Endas kahtlemisest ülesaamine tähendab uskumist, et oleme piisavalt head, ja lahtilaskmist sellest, mida teised arvavad selle kohta, kes me peaksime olema ja kelleks end nimetama.
Igal semestril jagan ma üht teoloog Howard Thurmani tsitaati oma magistriõppe üliõpilastega. Alati on see olnud mu lemmikute hulgas, aga nüüd, kui olen teada saanud, kui tähtis on mõttekas töö, on see saanud uue tähenduse: „Ära küsi, mida maailm vajab. Küsi, mis paneb sind üles ärkama, ning mine ja tee seda. Sest maailm vajab inimesi, kes on ärganud.“
Panusta
Ole sihikindel: Võib võtta mõnda aega, et teada saada, kuidas olla sihikindel mõtteka töö tegemise suhtes. Lõpuks muutusin ma väga detailseks ja kirjutasin üles oma kriteeriumid „mõttekale“. Praegu ma tahan, et mu töö oleks inspireeriv, sisaldaks mõttetööd ja oleks loominguline. Ma kasutan neid fi ltrina, et teha otsuseid selle kohta, millega ma tegelen/millele ma pühendun/kuidas ma oma aega veedan.
Ole innustatud: Ma soovitan väga Marci Alboheri raamatut „One Person/Multiple Careers“. See sisaldab mitmeid praktilisi strateegiaid, kuidas „kaldkriipsuelu“ elada. Malcolm Gladwell on samuti mulle pidevaks inspiratsiooniallikaks. Oma raamatus „Outliers“ („Eemalasujad“) esitab Gladwell kolm mõtteka töö kriteeriumi – keerukus, autonoomia ning suhe jõupingutuse ja tasu vahel – ning neid võib sageli leida loomingulises töös.2 Need kriteeriumid sobivad täpselt sellega, mida mõttekas töö tähendab kogu südamest elamise teekonna kontekstis. Lõpuks – ma arvan, et kõik on lugenud Paulo Coelho „Alkeemikut“3 – mina püüan seda lugeda vähemalt kord aastas. Selles nähakse väga hästi meie annete, spirituaalsuse ja töö (kas kaldkriipsuga või ilma) vahelisi seoseid ning kuidas kõik need koos kujundavad meie elu mõtte.
Hakka pihta: Tee nimekiri töödest, mis sind inspireerivad. Ära ole praktiline. Ära mõtle elatise teenimisele, vaid sellele, et teed, mis sulle meeldib. Ma ei ütle, et sa pead oma praeguselt töölt ära tulema, et mõttekat tööd teha. Võib-olla on su töö vägagi mõttekas – võib-olla pole sa niimoodi lihtsalt kunagi mõelnud. Milline on sinu ideaalne kaldkriips? Kelleks sa tahad saada, kui suureks kasvad? Mis annab sinu jaoks mõtte?
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Brene Browni raamatust „Ebatäiuslikkuse kingitused“.
