Lootusel on tähtis roll, sest tänu lootusele on praegused hetked kergemini talutatavad. Kui usume, et homne tuleb parem, suudame tänaseid raskusi kergemini kanda. Kuid mõne koorma kergemaks muutmine on ka enim, mida lootus meie heaks teha saab. Lootuse külge rippuma jäämine ei lase meil olla teadvel praegusest hetkest ega tunda sellest rõõmu.
Lootus kui takistus
Kui mõtlen sügavalt lootuse olemuse üle, näen selles midagi traagilist. Rippudes oma tulevikku suunatud lootuse küljes, ei suuna me oma energiaid ning võimekust tänasesse hetke. Lootus annab meile usu, et tulevikus juhtub midagi paremat, et saavutame meelerahu või jõuame Jumala kuningriiki. Lootusest saab justkui takistus. Kui suudaksid lootusest hoiduda, siis saaksid end tuua täielikult praegusesse hetke ja avastada selles rõõmu, mis on kogu aeg olemas.
Valgustumist, rahu ja rõõmu ei anna sulle keegi teine. Läte asub meis endis ning kui kaevume sügavuti praegusesse hetke, siis purskub vesi sellest välja. Selleks, et päriselt elus olla, peaksime alati olema praeguses hetkes. Kui praktiseerime teadlikku hingamist, praktiseerime tegelikult praeguses hetkes olekut, kõik asjad toimuvad praeguses hetkes.
Lääne tsivilisatsioon paneb lootusele nii suurt rõhku, et me ohverdame selle nimel tänase hetke. Lootus on tulevikku suunatud. See ei aita meil avastada rõõmu, rahu, või valgustumist tänases hetkes. Paljud religioonid tuginevad lootusele ja minu õpetus lootusest hoiduda võib tekitada tugevat vastuseisu. Kuid šokk võib kaasa tuua ka midagi olulist. Ma ei ütle, et peaksid lootusest täiesti loobuma, kuid ainult lootusest ei piisa. Lootus võib luua sulle takistusi ning kui viibid lootuse-energias, ei too sa ennast täielikult praegusesse hetke. Kui kanaldad selle (tulevikku suunatud) energia ümber, et olla praeguses hetkes toimuvast teadlik, oled suuteline tegema läbimurde ja avastad rahu ja rõõmu siinsamas praeguses hetkes, iseenda sees ja kõikjal enda ümber.
A. J. Muste, üks rahuliikumise juht 20. sajandil Ameerikas, on öelnud: “Teed rahu juurde pole olemas, rahu ise ongi see tee.” See tähendab, et ühest meie pilgust, naeratusest, sõnast või teost piisab, et leida rahu just siitsamast praegusest hetkest. Igas meie sammus peaks olema rahu. Igas meie sammus peaks olema rõõm. Igas meie sammus peaks olema õnn. Kui oleme otsusekindlad, siis saame sellega hakkama. Me ei pea ootama tulevikku. Me saame naeratada ja lõdvestuda. Kõik, mida vajame, on siinsamas tänases hetkes olemas.
Eesmärgitus
Läänes oleme me väga orienteeritud eesmärgile. Me teame, kuhu tahame minna ja oleme väga sihikindlad, et sinna jõuda. See võib olla meile küll kasulik, kuid sageli kipume unustama sel teekonnal iseendast rõõmu tunda. Budismis on mõiste, mis tähendab “soovideta olekut”või “eesmärgitust”. See tähendab, et sa ei sea endale midagi eesmärgiks ega jookse selle järel, sest kõik on juba praegu sinus eneses olemas.
Selleks et selgemalt näha, tuleks meil õppida aeg-ajalt aega maha võtma. Esmalt võib “aja maha võtmine” paista justkui mingi vastuhakk kaasaegsele elule, kuid see ei ole seda. See ei ole lihtsalt reaktsioon, vaid hoopis eluviis. Inimkonna ellujäämine sõltub meie võimest kiirustamine ära lõpetada. Meil on üle 50 000 tuumapommi ja ikka ei suuda me nende tootmist lõpetada. “Aja maha võtmine” ei tähenda ainult negatiivse tegevuse lõpetamist, vaid positiivsete tervendavate protsesside algust. Meie praktiseerimise eesmärk ongi mitte vältida elu, vaid kogeda ja demonstreerida, et õnne leidmine on võimalik nii praegu kui ka tulevikus.
Teadvelolek on õnne alus. Peamine tingimus olla õnnelik,on endale teadvustada, et oled õnnelik. Kui me ei ole teadlikud, et oleme õnnelikud, siis me ei olegi päriselt õnnelikud. Kui meil hammas valutab, siis teame, kui imeline on olla, kui hammas ei valuta. Kuid siis, kui hammas enam ei valuta, ei ole me ikkagi õnnelikud, kuigi pärast valu kadumist on olemine nauditav. On olemas nii palju nauditavaid asju, kuid kui me ei praktiseeri teadvelolekut, ei suuda me neid hinnata. Kui praktiseerime teadvelolekut, hakkame neid asju armastama ja õpime, kuidas neid asju kaitsta. Kui kanname praeguse hetke eest hästi hoolt, siis hoolitseme hästi ka tuleviku eest. Et töötada rahu nimel tulevikus, tuleb töötada rahu nimel praeguses hetkes.
