Ameerika printsess | Kui Harry kohtas Meghanit

Suvel 2016 sõitis Meghan Londonisse puhkusele. Ta oli just tulnud Rwandast, mida ta külastas World Vision Clean Water kampaania raames. Juuli alguses korraldas Harry ja Meghani ühine sõber neile pimekohtingu. BBC ajakirjanikule Mishal Husainile pärast kihluse väljakuulutamist antud intervjuus ei kippunud paarike kosjasobitajat paljastama. Kuid ega miski kuigi kaua saladuses püsi. Kuninglikuks kosjasobitajaks osutus Bahreinis sündinud blond moedisainer Misha Nonoo, kelle eksabikaasa Alexander Gilkes, online-oksjoni Paddle 8 asutaja, oli Harry koolivend Etonis.

Meghan ütles, et ta esitas proua Nonoole printsi kohta ainult ühe küsimuse: “Kas ta on tore?” Sest kui mees pole “hea südamega”, siis pole tal mingit mõtet temaga kohtuda. Kuigi Sonia Arkadani – Meghani parima sõbranna ema Immaculate Hearti päevilt – meenutas, et tüdrukud soovisid kunagi jäljendada printsess Diana heategevust, väitis Meghan 27. novembril 2017 BBC-le antud intervjuus, et erinevalt paljudest Ameerika naistest, kes jälgivad Briti kuningapere tegemisi, polnud tema kõige sellega eriti kursis.

Harry ja Meghan kohtusid esimest korda Londonis Greek Streetil asuvas Soho House’is, mis on eksklusiivne klubi loominguliste alade esindajatele. Soho House’il on esindusi mitmel pool maailmas, külalised saavad seal ööbida, einestada, tantsida, sportida, spaas lõõgastuda, samuti tööruume kasutada ja öist meelelahutust nautida. Meghanil oli “Every House” liikme staatus, mis tähendab võimalust külastada klubi maju Londonis, Torontos, Los Angeleses või mujal maailmas. Majareeglid ei luba mitte kuskil ühtegi külalist pildistada.

Ja kuigi on avaldatud lugusid, et Harry olevat ühele sõbrale rääkinud juba 2014. aastal, et tema “unistuste tüdruk” on “Pintsaklipslaste sarja Meghan Markle”, siis ütles prints proua Husainile, et ta polnud seda sarja kunagi näinud ega Meghaniga enne pimekohtingut kokku saanud. Tekib siiski küsimus, kas Harry tõesti ei guugeldanud Meghanit, kui ta teadis, et läheb selle naisega pimekohtingule. Kas teda siis ei huvitanud, milline see kohtingupartner välja näeb?

Harry rääkis, et kui ta esimest korda Meghanit nägi, oli see “ilus üllatus”. Naine meeldis talle esimesest silmapilgust. “Ma pean ennast kõvasti kokku võtma ja asjalikku juttu ajama,” olevat ta iseendale öelnud. Esimesel kohtingul pidid nad koos mõne kokteili võtma, aga lõpuks jutustasid nad hilisööni. Harry ütles, et ta teadis esimesest kohtumishetkest peale, et Meghan on “see õige”.

Meghan ja Harry said ruttu ka teist korda kokku. Pärast seda saatis prints naisele sõnumeid, lootes teda veel kord näha. Juba plaaniski paar ühist tulevikku, ehkki tegu oli ainult lähitulevikuga.

Kuningateemade eksperdid on avaldanud arvamust, et Harryle sobiv naine oleks kombinatsioon aristokraatlikust “Sloane Rangerist” (Sloane Rangeriks nimetatakse stereotüüpset kõrgklassi naist, kes viljeleb moekat elustiili. Nimi tuleneb Londoni Sloane Square’i piirkonnast, mida tuntakse just rikka ja moeka elanikkonna poolest. – Tõlkija märkus) ja loodust armastavast poisitarist – midagi Tiggy Legge-Bourke’i sarnast -, kuid nähtavasti polnud nad eriti tähelepanelikud. Charles oli see mees, kes abiellus oma lapsehoidja-ideaaliga – Camilla Parker Bowles sarnaneb välimuselt vägagi Mabel Andersoniga, kes pakkus Charlesile seda armastust, mida poiss oma emalt ei saanud.

Mis puudutab Harryt, siis sageli ju öeldakse, et mehed valivad naise oma ema järgi. Ja kui see tema kohta kehtib, siis on selge, miks Meghan oli esimesest kohtingust peale see õige. Äkki oli asi hoopis selles, et tähtede seis oli õige. 2015. aastal küsiti Meghanilt ühes Kanada telesaates kiiresti kakskümmend küsimust ja üks neist kõlas: “William või Harry?” Naine vakatas, laiutas käsi ja vaatas ajakirjanikku pilgul, nagu oleks tegemist maailma kõige kummalisema küsimusega, nii et isegi “kas bokserid või trussikud?” oleks kõlanud loogilisemalt. Lõpuks vastas ta õlgu kehitades: “Harry.”

4. augustil 2016, oma kolmekümne viiendal sünnipäeval, pani Meghan The Tigi üles järgmise postituse: “Olen hetkel uskumatult rõõmus ja tänulik ning rahul, nii et ma saan soovida ainult seda, et see samamoodi jätkuks.” Ta andis ka väikese vihje selle kohta, mis teda ees ootab, ning postitas pealkirja all “Kui mul oleks üks vaba nädal” järgmise lause: “Ma eemalduksin täiesti tsivilisatsioonist, ja seda ma kavatsengi järgmisel nädalal koos sõpradega teha. Mõned kokteilid ja merelainete müha.” Ja natuke jälgede segamist. Kõigest mõned nädalad pärast saatuslikku esimest kohtingut veenis Harry Meghanit endaga Botswanasse tulema. Viis päeva koos telkimist augustikuise tähistaeva all. Ainult kahekesi. Mitte mingeid segajaid, ei mingeid paparatsosid. Just sedasorti puhkust Meghan eelistaski – reis maailma kaugeimasse nurka, kuhu teised ei satu. Lisaks veel Harry seltskond.

Ja lageda taeva alla püsti pandud telgis õppisidki nad teineteist lähemalt tundma. Nad mõlemad võtsid päris suure riski – sõita “täiesti eemale kõigest”, nagu Harry seda väljendas, kõigest kahe kohtingu järel. Kuid nii tekkiski neil Meghaniga võimalus saada lähedasemaks ning uurida oma uut suhet täpsemalt, mida nad poleks saanud teha ei Londonis ega Torontos. Võimalusi oli kaks – nad kas sobivad hullupööra või käivad teineteisele täiesti närvidele. Aga loomulikult oli neil võimalus väga lühikese aja jooksul teineteist väga hästi tundma õppida. Nad mõlemad tahtsid säilitada oma privaatsust ja kaitsta seda õrna suhet, mis just hakkas tuult tiibadesse saama. Võib-olla seetõttu pidaski nende suhe need esimesed olulised kuud vastu. Ja teiseks: Meghan ja Harry olid teineteise jaoks õiged inimesed õigel ajahetkel. Nende vahel oli hea klapp ja tõmme, aga lisaks sellele oli Meghan Harry sõbrataridest esimene, kes tahab samu asju nagu temagi. Nad mõlemad soovivad maailma paremaks muuta, aidata noori inimesi, eriti neid, kes tulevad vähem arenenud riikidest, et ka nemad saaksid osa paremast elust. Nad mõlemad on selles suunas juba aastaid tegutsenud, mitte üksnes sellest rääkinud; mõlemal on ka avalik positsioon, mis võimaldab seda muutust ellu viia.

2016. aasta oktoobris kirjutas Meghan blogis teemal “Kuidas olla mõlemat” – ühe jalaga meelelahutusmaailmas ja teisega heategevuses. Ei tea, kas toona see mõte tal pähe tuligi, aga mingis mõttes tähendab Briti kuninglikku perekonda kuulumine täpselt sedasama. Kuningapere liikmetelt oodatakse kogu aeg esindusrolli täitmist ja ka nemad on mitme heategevusliku organisatsiooni, mittetulundusühingu ning fondi patroonid, täites seega ka oma rolli filantroopidena.

/…/

Kuningannal on raudne reegel, et jõulupühade ajal võivad peamajas peatuda ainult abielupaarid. Kuigi Meghan nautis 2017. aastal esimesi pidulikke jõulupühi koos tulevaste sugulastega, ei lubatud tal enne pulmi koos Harryga peamajas ööbida. Noorpaar eelistas Victoria-aegses stiilis kannatamise asemel sõita ööseks Williami ja Kate’i juurde Anmer Halli – Cambridge’itele kuuluv 18. sajandist pärinev kümne magamistoaga maamaja asub Sandringhamist vaid mõne kilomeetri kaugusel ida pool.

Sellele vaatamata oli Meghan esimene kuninglik pruut, kellel lubati kuningliku perekonna jõulupidustustest osa võtta ja koos nendega jõuluhommikul kirikusse minna. Kui sai teatavaks, et kuninganna rikub iseenda loodud traditsioone ja kutsub Meghani jõuludeks külla juba enne pulmi, muutusid mõned ajakirjanikud äkki erilisteks snoobideks. Mis ometigi on juhtunud, kisasid nad. Kate Middleton oli 2010. aastal prints Williamiga kihlatud ja tema ei saanud sellist kutset!

Kuid seletus oli lihtne. Catherine soovis veeta veel viimased jõulud “lihtinimesena” koos oma kokkuhoidva perega nende kodus Berkshire’is; ja järgnenud seitsme aastaga muutus kuninganna veelgi pehmemaks. Nii tema kui ka prints Philip on mõlemad üle üheksakümne ning üle kõige tahtsid nad näha Harryt õnnelikuna. Kui see tähendas, et Meghan tuleb kuningliku pruudina jõuludeks Sandringhami kutsuda, siis olgu nii.

Afganistani-lähetuse ajal 2007. aasta detsembris väitis Harry, et “ega jõuludes polegi midagi erilist”. Ta poleks kunagi osanud unistada, et täpselt kümme aastat hiljem teeb vanaema talle imelise kingituse ja kutsub tema tulevase perekogunemisele Sandringhami. See võib olla veel üks traditsioonist kõrvale kaldumine, kuna üks Windsoritest tegi teisele mitte-pilakingituse.
Paistab, et üheksakümne ühe aastasena võttis Elizabeth II pojapojalt õppust ja temast sai kuninglike reeglite rikkuja!

Sandringham laiub 20 000 aakri suurusel alal, kus leidub parke, aedu, viljapuuaedu, farme ja metsa. Valduses kasvatatakse enda tarbeks ka jõulupuid, nii et igal aastal võib kogu majas leida imekaunilt ehitud puid. Iga aasta jõulude ajal võtavad töötajad maha ühe araukaaria, mis ehitakse kunagi kuninganna Victoriale kuulunud jõulu­ehetega. Ja selleks hetkeks, kui kuninganna saabub, kaunistavad puud juba jõulutuled. Kuninganna päralt on alati au lisada karda ja sättida täht kuuse tippu.

Kui Harry oli veel väike poiss, saabusid nad perega sinna jõuluõhtul ja siis sai ta kätte oma pühadekaardi “Grannylt ja Grampsilt”. Kuningapere lastele oli alati valmistatud eraldi kook.
Järgides Victoria ja Alberti ajast pärit traditsiooni, jagatakse jõulukingid kätte jõuluõhtul, mitte esimese jõulupüha hommikul. Perekond koguneb nn valgesse elutuppa, mis on kreemika diivaniga mugav salong, kus on valged tahveldusega seinad, peegeluksed ja klaasvitriinid. Lagi on maalitud trompe l’oeil tehnikas ning see kujutab sinist taevast ja lendavaid linde. Seinalühtrid ja kaminas praksuvad puud ning kuuse säravad tuled valgustavad ainsana ruumi.

Kuninglik perekond ei tee jõulude ajal üksteisele kalleid kingitusi. Tehakse vaid pilakingitusi. Iga pereliikme tarbeks seatakse üles eraldi valge linaga kaetud laud, kuhu laotakse kingitused. Harryle oli lapsena väga lihtne kingitust leida, talle meeldis kõik, mis oli sõjaväega seotud: mängusõdurid, mängutankid, mängumundrid.

Kui kuningapere liikmed on esimese jõulupüha hommikul ärgates head ja paremat täis jõulusokid üle vaadanud, lähevad nad kella üheteistkümneks Sandringhami 16. sajandi algusest pärit Maarja Magdaleena kirikusse jumalateenistusele. 25. detsembril 2017 jalutas koos ülejäänud kuningaperega kirikusse ka üleni beežidesse toonidesse riietunud Meghan. Tal oli seljas Kanada brändi Sentaler beebialpakavillast beež mantel, jalas Ameerika kaubamärgi Stuart Weitzman pruunikad seemis­nahast saapad, käes kahevärviline Chloe “haldja” käekott (hind umbes 1300 eurot) ja peas kaneelikarva kübarake, mille oli valmistanud kroonitud peade kübarameister Philip Treacy. Müts tekitas kõige enam vastukaja, kuna see meenutas osadele tammetõru, osadele šokolaaditrühvlit ja mahategijatele kaka-emotikoni. Meghan paistis aeg-ajalt mängivat kuningliku pruudi rolli, kes on koos uue perekonnaga teel kirikusse sadade fännide ja paljude kaamerate valvsa pilgu all; arusaadavalt tundus ta pisut närviline ja suurema osa teest hoidis ta Harry käest kinni. Võib-olla oli asi kübaras – esimest korda näis, et oskus sulandada kokku kõike traditsioonilist hollywoodliku kergusega oleks ta justkui maha jätnud.

Maarja Magdaleena kirikusse viiva tee äär on tavaliselt täis inimesi, kes kõik soovivad kasvõi hetkekski näha kuninglikku perekonda. 2017. aastal oli seal eriti palju rahvast, heasoovijad tahtsid näha nii Meghanit kui ka Harryt ja samuti Cambridge’i hertsoginnat, et nad saaksid õnnitleda nii äsja kihlunud paari kui ka peagi emaks saavat naist. Turistid hakkasid saabuma juba kell kaks jõuluööl, et kindlustada endale parima vaatega koht. Üks noor ameeriklane kasutas võimalust, et Windsoreid oodates oma tüdrukule abieluettepanek teha.

Pärast kirikust naasmist riietub kuningapere traditsiooniliselt pidulikult ja kell 13.15 serveeritakse söögitoas kerget lõunat. Laual on portselan, kristall ja lauahõbe ning prantsuskeelne menüü sarnaneb Ameerika tänupühade või siis jõululõunaga – küpsetatud kalkun koos kõigi lisanditega. Söögituba on pistaatsiarohelist värvi, mida tuntakse ka Braemari rohelise nime all, pähklipuust ja mahagonist seinapaneelidega, ning seal valitseb hubane atmosfäär, mille muudavad veelgi õdusamaks jõulutuledes säravad kuusepuud.

Meghan kandis oma uue perega lõunastades Kanada brändi Club Monaco midipikkuses kleiti Tay (hind umbes 250 eurot), mis oli tumedast kirsikarva velvetkangast kellukesekujuliste varrukatega. Kuid mis tegi sellest hõlmikkleidist eriti julge valiku selleks pärastlõunaks (arvestades ka tulevasi sugulasi) ja pani interneti kihama, oli selle avar dekoltee.

Siin on iga tund arvel. Kuningliku perekonna jõulutraditsioonid jätkuvad kell kolm, kui nad liiguvad edasi salongi – avarasse, kõrgete lagedega soojades kreemikates toonides ruumi. Seinu kaunistavad Brüsseli gobeläänid. Korintose stiilis sammaste triole toetub kolm romaani võlvkaart, mille kohal laiub puidust nikerdustega rõdu. See on erinevate arhitektuursete elementide virvarr, mis jätab mulje, nagu oleks keegi selle otse kirikust sellesse viktoriaanlikku mõisamajja transportinud.

Salongis mängib televiisor, et kõik saaksid vaadata kuninganna jõulukõnet. Seejärel on õige aeg raputada lõunasöök allapoole väikese jalutuskäiguga, sest teed serveeritakse täpselt kell viis; keegi ei taha ilma jääda traditsioonilistest jõulumaiustustest: bränditorukestest, jõulukoogikestest ja jõulurullist.

2017. aastal nägi kuninganna välja nagu lumivalge vanaemalik ingel, kui ta oma kuuekümnendat iga-aastast jõulukõnet luges. Istudes kirjutuslaua taga, millel olid pildid temast endast koos prints Philipiga ja topeltpildiraam tema lapselapselaste prints George’i ja printsess Charlotte’iga, alustas monarh kõnet meenutusega oma kõige esimesest telekõnest 1957. aastal ja lisas iroonilise märkuse: “Esineja on mõnevõrra arenenud, nagu ka kõnealune tehnika.” (Elizabeth asus troonile 1952. aastal, kuid tema esimeste aastate kõned kanti üle raadio vahendusel.) Traditsiooniliselt räägib Tema Majesteet usust ja perekonnast, rahust maapeal ja edastab head soovid kõigile; kuid süngetel aegadel tuleb rääkida ka tragöödiatest.

2017. aastal rääkis kuninganna Kariibi mere orkaanide ohvritest ja kahest Inglismaa pinnal toimunud terrorirünnakust, samuti neist, kes hukkusid Grenfelli tornmaja tulekahjus. Kuninganna vihjas ka Meghanile kontekstis, et 2018. aastal ootavad nad perekonda uusi liikmeid, aga see võis olla viide ka Williami ja Catherine’i aprillis sündivale kolmandale lapsele.

Õhtu jooksul pole salongis lubatud telerit vaadata. Välja tuuakse lauamängud, välja arvatud Monopol, mida kuninglikul perel on keelatud mängida – kuna, nagu prints Andrew selgitas: “See muutub liiga õelaks.” Alati saab täringuveeretamise lõpetada ja mängida äraarvamist, mis on alati olnud Windsorite seas populaarne. Harry on ilmselgelt vanaemalt üht-teist pärinud – kuninganna pidi olema suurepärane matkija ja nad mõlemad olevat selles mängus eriti head. Tänu näitlemisoskustele läheb küllap ka Meghanil selles mängus hästi.

Teisel jõulupühal, 26. detsembril leiab aset jaht ning see on Windsorite meesperele oluline päev. Tulistatakse mitmesuguseid linde: faasaneid, nurmkanasid, vutte, parte, kurvitsaid. Jahimehed söövad lõunat jahimajakeses, kus pakutakse hirvehautist, kartuliputru ja vorstikesi ploomipudinguga; et sooja saada, juuakse viskit ja teed.

Kui Harry oli veel väike, ei suutnud ta ära oodata aega, millal saab vanemate sugulastega liituda. Tema ema vihkas sellist jahti (“alati nad tulistavad midagi”). Enesekindla inimesena ei tundnud Meghan survet, et ta peaks kuninglikus residentsis “midagi tulistama” paljalt sellepärast, et Windsoritele see nii väga meeldib. Austades oma pruudi kaastundlikku loomaarmastust ning vastumeelsust verise spordi suhtes, ei osalenud ka Harry 2017. aasta jõulujahil. Küllap Diana naeratab kuskil.

Pühadeperioodi lõpuks veetsid Harry ja Meghan vana-­aastaõhtu Monacos. Nad lendasid Lõuna-Prantsusmaale ja sealt helikopteriga edasi väikesesse vürstiriiki, kus nad kohtusid sõpradega, et glamuurselt pidutseda.

Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim äsja ilmunud Leslie Carolli raamatust “Ameerika printsess”