Vesi on levinuim element maakeral, võttes enda alla 70% Maa pinnast. Ka inimene koosneb 70% ulatuses veest, aju veesisaldus on koguni 80%.
Ilma veeta ei saa inimene elada kauem kui nädala. Täiskasvanud inimene peaks ööpäevas jooma umbes 2 liitrit puhast vett. Siinkohal ei lähe arvesse tee, kohv, morss, mahlajoogid vmt, mis küll sisaldavad suures osas vett, kuid ei täida puhta vee ülesandeid.
Kaasaegse inimese toitumise ja elustiilide juures on organism tihti veepuuduses. Samal ajal koguneb organismi liigsel hulgal happelisi ainevahetuse vaheprodukte ja mürke. Kuna aga pole piisavalt vett, ei saa organism neid väljutada ja kahjulikud ained hakkavad inimese tervist mõjutama. Happeliste ainevahetuse jääkproduktide peamisteks tekkeallikateks on: rasvane toit, alkohol, tubakas, vähene liikumine, stress ja tubane eluviis.
Aastasadu tagasi, kui inimene elas enam loodusega kooskõlas ja polnud leiutanud toiduaineid, mida inimene tegelikult lisaks ei vaja ja mille liigtarbimine on kahjulik (nt rafineeritud suhkur), oli ka tema organism enam tasakaalus. Toiduks tarbitavad ained olid enamvähem võrdselt nii aluselised kui happelised. Lisaks tarbiti joogiks puhast vett, mis vähesedki kahjulikud jääkproduktid lahjendas ja väljutas. Omapoolse panuse andis inimese igapäevane liikumine ja füüsilise töö tegemine, mis aitas suurel määral sisse söödud toitained lõpuni ära tarbida ehk põletada.
Tänasel päeval ongi inimese organism eelpool toodud põhjuste tõttu pidevalt happerünnakute meelevallas ja näeb suurt vaeva nendega toimetulekuks. Kuna vähese veetarbimise tõttu ei suuda organism kahjulikke ainevahetuse jääkprodukte väljutada, siis tuleb tal leida viis, kuidas neid kahjutul kujul organismis sees hoida.
Selleks “pakib” organism paljud happelised ainevahetuse vaheproduktid rasva sisse. Rasv on loomulik happeliste jääkide hoidmise koht. Vajadusel on organismil võimalik sealt energiat kätte saada. Kuna aga inimesed ei liigu enam piisavalt ja reeglina ei viibi ka külmas väliskeskkonnas, siis reaalsuses jäävad energiavarud kasutamata ja kuhjudes tekitavadki inimese rasvumise.
On üsna mõistetav, et inimene ei saa naasta mitmesaja aasta taguste eluviiside ja –korralduse juurde, et oma keha aidata. Küll saab keha aidata valides teadlikumalt vett, mida joogiks tarbitakse. Esimene samm organismi tasakaalu saavutamise teel oleks aluselise (pH üle 7) vee joomine. Aluselises vees olevad HCO3 ja CO3 ioonid suudavad rasvarakkudest sinna kogunenud happelised ainevahetuse jääkproduktid “lahti pakkida”, happelised ioonid neutraliseerida ja organismist väljutada. Siinkohal on oluline märkida, et tõhusamalt mõjub vesi, mis on tugevalt aluseline (pH üle 9). Neutraalse pH’ga (pH 7) vesi aitab kaasa ainult teatud koguse jääkainete väljutamisele, ent ei suuda happelisi ühendeid neutraliseerida. Juues aga süsihappe gaasiga (gaseeritud) vett lisatakse hoopiski omalt poolt happelisust, sest vesi ise on happeline (pH alla 7).
pH ehk happesus-aluselisus ongi vee üks olulisemaid vee omadusi, mis määrab selle, kuidas ja millised protsessid inimese organismis toimuvad. Inimese vere ideaalne pH on 7,365. Selle hoidmine on väga oluline, kuna vere pH mõjutab kogu organismi. Kui vere pH langeb alla 6,8 või tõuseb üle 7,8, siis rakkude talitlus lakkab ja inimene sureb.
Kui ideaalsest pH’st on kaldutud happelisema poole, väheneb organismi võime omastada toitaineid ning vitamiine ja mineraale. Omakorda langeb rakkude energiatootlikkus ja kahjustub rakkude taastumisvõime. Nõrgeneb keha võime toota ensüüme ja hormoone. Häiritud on ka seedesüsteem ning keha muutub vastuvõtlikuks rasvumisele ja paljudele muudele tervisehädadele. Inimese keha näeb tohutut vaeva liigse happelisuse neutraliseerimiseks, kuid ei tee seda alati parimaid võtteid kasutades. Nimelt laenab ta aluselisi mineraale luudest ja kudedest, mille tulemusena organism tervikuna nõrgeneb ja loob soodsad tingimused haiguste tekkeks.
Tugevalt aluseline mineraalvesi aitab organismi (ja vere) pH-tasakaalu taastada ja hoida. Jaapanis läbiviidud põhjalikest uuringutest on selgunud, et aluselise vee joomine on toonud leevendust või aidanud ravida järgnevaid kroonilisi haigusi: artriit, diabeet, kõrgvererõhutõbi, kõrvetised, halb verevarustus, luuhõrenemine, psoriaas, seedehäired, kõhukinnisus, migreen ja krooniline väsimus.
Aluselist vett on soovitav juua ka sportlastel. Intensiivse sportimise käigus on organism tihti hapnikuvaeguses. Sellistes anaeroobsetes ainevahetuse protsessides tekib suurtes kogustes happelisi ainevahetuse vaheprodukte. Paljudele sportlastele on tuttavad piimhappest põhjustatud valusad lihased. Happeline keskkond tekitab väsimust ja halba enesetunnet. Seda kõike ei saa aga üks sportlane, soovides saavutada maksimaalselt parimaid tulemusi, endale lubada. Sportlasele on tähtis, et taastumine pingutusest oleks võimalikult kiire ja sooritusvõime kestvalt maksimaalne. Aluseline vesi aitabki kaasa kiiremale taastumisele. See tasakaalustab hapnikuvaeguses töötanud keha poolt tekitatud ainevahetuse jääkproduktid. Lihtsamalt öeldes – aluseline vesi aitab neutraliseerida lihastes olevad valu ja ebamugavustunnet tekitavad piimhapped.
Aktiivselt spordiga tegelevate inimeste jaoks on oluline ka erinevate mineraalide sisaldus vees. Kuna sportides eraldub koos higistamisega organismist ka teataval määral mineraale, on vajalik ka nende organismile vajaliku taseme taastamine. Optimaalseks mineraalide hulgaks vees loetakse 250-280 mg liitri kohta. Levinuim ja aktiivselt sportiva inimesele üks olulisemaid mineraale vees on naatrium, mis on hädavajalik närviülekanneteks. Kõige parema leevenduse valusatele lihastele toovadki naatrium ja aluseline vesi koosmõjus.
Inimene ei märka reeglina seda, millised protsessid tema kehaga toimuvad, liiati kui need leiavad aset organismis sees. Tihti ei osata tõlgendada või ei leita mahti kuulata keha saadetavaid märguandeid ebakõladest ja muutuste vajalikkusest. Teades aga, et kaasaegsed eluviisid on juba oma olemuselt organismile koormavad, võiks igaüks oma keha natuke kõige sellega toimetulekul aidata. Suureks abiks on väike ja lihtne muutus oma igapäevaste harjumuste juures – lihtsalt joogem rohkem vett ja vastavalt vajadusele, kas pidevalt või aeg-ajalt, tarbigem aluselist vett.
Autor: Jaanus Lember, biokeemik
