Alkeemia lugemisnurk: “Vikerkaare taga vangis” toob lugejateni Eesti emade lood sünnitusjärgsest depressioonist

Sünnitusjärgne depressioon ei ole väljamõeldis ega ka üldlevinud tõsiasi. Sellest rääkimine ja selle mõistmine on oluline ainult neile, keda see on kunagi puudutanud või parasjagu puudutamas. Ennetavalt sellest palju ei räägita, sest teema on natuke nagu piinlik ja alati säilib ju lootus, et ehk see ei levi laiemalt, kui seda kõva häälega välja ei öelda.Vananeva ühiskonna laiem seisukoht sel teemal kipub endiselt olema “No kuidas sa nüüd siis endaga hakkama ei saa, kõik teised emad enne sind on ju saanud!” või “Ah, tänapäeval on jube moodne igal võimalikul juhul ja puhul depressiooni põdeda, meie ajal polnud sellisteks rumalusteks küll aega…”.Seetõttu tuleb vahel ilmselt isegi üllatusena, et sünnitusjärgset depressiooni esineb ka mitmekordsetel emadel, kes on ju ometigi justkui juba “kogenud sõdurid” ning peaksid suurepäraselt teadma, mida lapse saamine oma plusside ja miinustega tähendab.Sünnistusjärgne depressioon ei ole häbiasi, see on samasugune loomulik haigus nagu gripp (ja keegi meist ju ei häbene, kui jääb grippi põdedes hädisena voodisse!), aga sellega toime tulemisest sõltub tihtipeale palju enam – sellest sõltuvad ema ja lapse elu ning tervis.