Tänapäevast und on kõige võimsamalt mõjutanud tehislik valgus ehk elektri leiutamine. Vanadel aegadel, kui veel küünlaid kasutati ja oldi rohkem päevavalguse käes, jäi ööune keskmine pikkus üheksa tunni kanti. Nüüd näitavad keskmised tulemused napilt seitset tundi. Varasematel aegadel läksid inimesed vara magama ning polnud nii palju häirivaid tegureid, mis oleks magamaminekut edasi lükanud. Kirjutiste põhjal on teada, et inimesed magasid varasematel aegadel polüfaasiliselt ehk siis tehti kaks või rohkem pikemat uneaega ning niinimetatud ühte ööund hakati magama siis, kui 19. sajandil toimus suur tööstusrevolutsioon, kus töötunnid muutusid ääretult oluliseks, nii et vajalik uni suruti tihedalt öösse ja selle arvelt hakati näpistama töötundide kasuks.
Une olulisust on uuritud juba mõnda aega ja järgenvalt toon välja mõned kõige olulisemad põhjused, miks me ikkagi peaksime vajaliku koguse und magama. Tegelikult teab iga inimene väga hästi, miks tal seda ööund vaja on – me kõik oleme, kes vähemal, kes suuremal määral kogenud seda enesetunnet, kui pole piisavalt und saanud. Järjest rohkem on hakatud rääkima unedeprivatsioonist ehk unevõlast, kuna sotsiaalne unevõlg mõjutab suurt hulka lapsi, noori ja tööealisi inimesi.
