Sotsiaalteadlane Ülo Vooglaid toob raamatus”Hallo, Kosmos! Palju õnne” välja erinevad tegurid, mis teda õnnelikuks teevad ning arutleb õnnelikkuse üle nii isiklikus kui ühiskondlikus plaanis. “Õnnetunne on kultuurifenomen, mitte pelgalt psüühiline seisund või hetkeemotsioon,” sõnab hinnatud haridustegelane, keda võib trehvata ” Hallo, Kosmos!” sünnipäeval, mis esmaspäeva õhtul kell 18-22 Apollo kinos Solarises võtab õnnelikkuse teema lähema vaatluse alla nii sõnas kui muusikas.
Ma ei ole kunagi püüdnud uurida, mis see on, mida õnneks nimetatakse. Muidugi olen üht-teist siit-sealt kuulnud, aga pole mõtteski olnud neid ohkamisi mõtestada, ammugi mitte nende taha piiluda.
Tean, et mõnikord hõisatakse õnnest ja teinekord on kõige tähtsam, et õnnetunnet mitte keegi ei märkaks… Õnnetunne on üpris intiimne tunne. Õnnelik olemine ja õnnelik näimine on kaks täiesti erinevat “asja”.
Mõni peab õnneks seda, kui saab ühtäkki midagi sellist, mida poleks osanud oodata, teine seda, kui lõpuks ometi juhtubki see, mida ta on nii kaua oodanud ja lootnud, kolmas seda, kui õnnestus õnnetus ära hoida või jääb karistuseta, ehkki on karistuse igati “välja teeninud”. Mõni on õnnelik, kui saab ohates tõdeda, et tal oleks võinud minna veel palju hullemini…
Gustav Ernesaks ütles kunagi: “Õnn on see, kui saad tööajal teha seda, mida vabal ajal teeksid nagunii.”
Mõni on õnnelik, kui saab aina teel olla; mõni siis, kui jõuab pärale, kui saab midagi sellist valmis, mis suurepäraselt sobib selleks, milleks mõeldud ja rohkemgi.
Kõik teavad, et kogu elu kulgeb mingites rollides, et igas rollis on inimesel mingi staatus ja et olla saab mingis rollis, kui keegi on vastandrollis… Ometi olen kogenud, et paljud ei tea (pole iialgi mõelnud) ega tulnud selle peale, et õnnelik saab olla see, kes jagab välja, et vaja on olla võimalikult täpselt OMA rollis ja teha kõik võimalik, et see või need, kes on vastandrollis, saaks ja tahaks olla OMA rollis. Kui inimesed aduvad seda, kujuneb nende suhtlemine unistuseks ja iga koos veedetud hetk, päev, kuu ja aasta õnnelikuks.
Usun, et eri eas on õnnelikult tundmise tegurid, sealhulgas põhjused, erinevad. Küllap on need õnnelikumad, kellel õnnestub aru saada, et rahulolu ei sõltu sellest, mis tal on, vaid eeskätt sellest, mida ta tahab.
Paljud on õnnelikud tänu sellele, et neil on, kellega jagada oma rõõmu, mis jagamise korral muutub mitmekordseks, ja jagada ka kurbust, millest jääb siis järele vaid tühine osa. Paljud on õnnelikud, et neil on, kellega nõu pidada, kellele oma saladusi usaldada, kellele loota ja uskuda, et neid armastatakse, kaitstakse ja hoitakse mitte ainult siis, kui kõik on hästi, vaid ka siis, kui midagi on läinud palju halvemini, kui oli mõeldud. Õnn on elada teadmisega, et sellele, kes eksimise korral oma tegu siiralt kahetseb ja palub andeks, sellele ka andestatakse. Kindlustunne teeb õnnelikuks.
Arusaam sellest, mis on õnn, võib olla väga-väga erinev. Õnnetunne on kultuurifenomen, mitte pelgalt psüühiline seisund või hetkeemotsioon.
Tean, et teadmistega, eriti mitte ühiskonna- ja kultuurialaste teadmistega, õnnelikumaks ei saa! Pigem vastupidi! Profaanide ja diletantide seas saab asjatundja kuidagi edasi elada vaid sel juhul, kui ta suudab tuhnust teeselda, st olla teisega ühesugune. Teiseks võimaluseks on lahkumine. Kolmas võimalus – otsida unustust mistahes surrogaatide kaudu…
Ühiskonnas, kus põhiseaduse järgi on kõrgema võimu kandjaks rahvas, ent praktikas pole rahval vähimatki võimalust otsustamises osaleda, on vaid aja küsimus, millal inimesed nördivad ja võõrduvad, st eemalduvad ja ei taha enam kuulda ega näha seda, mis pidavat nende oma olema. Kui inimestele hakkab üha enam paistma, et see, mille eest nad on seisnud ja laulnud, mida südames kandnud, oodanud ja uskunud, et nüüd ometi…, on tegelikult pöördunud nende enda vastu ja muutunud vaenulikuks jõuks, siis leiab aset võõrandumine. Kui lootused, mis olid kunagi ülima õnne allikaks, ei teostunud ja puudub võimalus sisuliseks sekkumiseks, on inimesed pettunud ja õnnetud.
Haridus kui protsess on valmisolekute kujunemise elukestev jada. Inimesed, kes on aastaid pressinud ennast läbi raskuste tähtede poole, on tavaliselt üpris õnnelikud, kui ühtäkki avastavad, et neil õnnestus tõepoolest saavutada võime oma peaga mõelda ja endast ning ümbritsevast maailmast veidi aru saada. Tunne, et tänu haritusele on võimalik muutuda iseseisvamaks ning vabamaks, teeb enamiku õnnelikuks. Need, kes on ennast spikerdamise ja muu mõttevarguse varal eksamitest-arvestustes läbi vedanud, leiavad end varem või hiljem “lõhkise küna” ees ja on õnnetud.
Inimesed, kellele paistab, et rahuldavat väljapääsu ei ole, tunnevad end absurdisituatsioonis ja käituvad ettearvamatult; laamendavad, kihutavad, põgenevad… ja on õnnetud.
Ühiskond ja selle alasüsteemid, kus kompetentsuse printsiipi pole võimalik kehtestada, püsib püsti kas totaalse vägivalla või totaalse pettuse (loe: “abi”) varal. Need, kes seda ei tea, on arvatavasti palju õnnelikumad (loe: palju vähem mures).
Mina olen õnnelik, kui näen, et mu lähedased on õnnelikud.
Õnnelik olen ka siis, kui õnnestub millestki aru saada, st seoste ja sõltuvuste süsteemi taha näha, põhjuseid, tulemusi ja tagajärgi avastada ning tänu sellele ka üht-teist ette näha ja ära tunda, mis on mis ja kes on kes.
Õnnelik olen ka selle üle, et saan vist juba aru, kui kallis vara on TERVISE ja AJA ÜHTSUS. Tunnen, et iga päev on justkui kingitus.
Autor: Ülo Vooglaid, sotsiaalteadlane
Katkend pärineb raamatust “Hallo, Kosmos! Palju õnne”, mille esitlus toimub esmaspäeval, 13. juunil kell 18-22 Apollo kinos Solarises ja kus musitseerivad Maarja Nuut ja Mick Pedaja ning saate avaliku salvestuse vestlusringis arutlevad õnnelikkuse teemadel Tiina Jõgeda, Jan Uuspõld, Alar Ojastu, Ingrid Peek.
Uuri lisa raamatu kohta kirjastuse Pilgrim kodulehelt ja jaga sünnipäevasündmust oma sõpradega facebookis.
