Rahvakeeli väljendudes on depressioon kuradi vastik seisund. Tean seda oma kogemusest. Aju voolab järk-järgult tasakaalutuse poole. Sellise seisundi poole, milles sind ümbritsevad impulsid tunduvad kõigepealt olevat liiga suured ja üle mõistuse hirmutavad, mis viib selleni, et aju koormatakse üle ja jõuallikad kaovad, mis toob omakorda kaasa ükskõiksuse ja hoolimatuse.
Need kliinilised sümptomid vahelduvad ja esinevad sageli korraga. Minule andis eneseusaldust mõte, et ma olen õigel teel. See juhatas mind edasi. Keskendusin sihikindlusele ja teadusele ning uskusin sellesse, et saan hakkama.
Kui muusikavideo filmimisest oli möödunud aasta, kolisime abikaasaga lahku. Ma lamasin tühja ühetoalise korteri põrandal madratsil ja nutsin. Nutsin, sest ma olin kukkunud kõrgelt ja valusasti. Enda meelest olin nüüd kaotanud ka viimase asjaolu, mis mind määratles – abielu ja pereisa rolli. Rock-staarist ja kirurgist oli saanud tühine, inetu, ebameeldiv ja mõttetu mees. Vedasin ennast tööle mõttega, et vähemalt oli seal keegi, kelle jaoks ma olin oluline. Minu patsiendid.
Mäletan, kuidas püüdsin meeleheitlikult võidelda šokiga, mille see muutus oli põhjustanud. Miski ei tundunud püsivana. Iga päev heitlesin ja tõukasin end edasi, kuni pöördusin terapeudi poole. Teraapia abil ehitasin end tükk tüki haaval üles. Ma ei tea, kas on üldse kõige targem, kui arst räägib avameelselt, et ta on käinud teraapias. Aga ma olen valmis sellega riskima. Miks? Sellepärast, et teraapia õpetas mulle palju. Teraapias mõtlesin selle peale, kuidas ma oma elu kontrollin, mis on mu eesmärgid ja väärtushinnangud. Kuigi ma olin pidanud end edukaks ning uskunud, et saan ka edaspidi hakkama, sundisid teraapias esitatud küsimused mind seisma jääma ja ennast hindama. Kes ma olin ja kuidas nägid mind teised? Analüüsides sügavamalt oma eesmärke ja käitumist, hakkasin nägema põhjusi, miks ma ühes või teises olukorras tundlikult reageerisin.
Psühhoanalüüsis käies hakkasin lugema Sigmund Freudi. Tema raamatud on huvitavad juba selle poolest, et ta kirjeldab otsekoheselt oma elu ja mõtteid, ehkki vahepeal on seda üsna keeruline lugeda. Esimese ahaa-elamuse sain Freudi kirjatöödest, kus ta võrdles kurbust ja raskemeelsust. Ta väljendas nende kahe seisundi erinevust niimoodi, et kurbusega ei kaasne samasugust enesehävituslikkust, mida ta nägi raskemeelsuse puhul ehk depressioonipatsientide juures. Ise sain aru, et ma olin loonud endast pildi (ego), mis purunes sündmuste ahela (kirurgia ja abielu kaotamise) tulemusena tuhandeks killuks. Polnud enam seda kangelast, kes ma olin varem olnud, ja järele ei jäänud midagi. Ma suutsin küll endiselt tegutseda, ehkki enesetunne oli kohutav. Ma olin liimist lahti, pahur ja tige. Minu sees karjus hääl, kes tahtis vabadust. Välismaailm surus seda häält vaiksemaks.
Kontrolliring, Freud ja neurofüsioloogiline taust
Neid asju, mis meid muretsema panevad, on lugematu hulk. Paljud meie hulgast kulutavad aega selle peale, et keskenduvad asjadele, mida me ei saa mõjutada. Me satume oma kontrollipiiridest välja, mis lisab meile hirmu tundmatuse ees ehk pingeid ja masendust. Meie aju pärineb koopainimeselt ja selle ülesehitus sunnib meid ümbruskonda jälgima – äkki varitseb seal midagi ohtlikku. Kui proovid enda sees peituvast hirmust aru saada, oled ka oma ajule abiks. Iga patsiendiga tegeledes üritan välja kaevata peamise põhjuse, miks ta on mu vastuvõtule jõudnud. Otsin põhjuse ja tagajärje seost, mis on varem jäänud kahe silma vahele.
Olen kuulnud lugusid pettumustest, mille on tekitanud kurvad paarisuhted, turvatunde puudumisest lapsepõlves, sellest, et inimest ei ole tunnustatud. Kuulamine ehk arstiteaduse terminit kasutades anamneesi võtmine on kogu protsessi kõige olulisem etapp. Selle käigus õpivad üht-teist nii arst kui ka patsient. Kui elus toimuvad muutused, peavad just need olema elu keskpunktis. Aga kui patsient tunneb valu või tugevat masendust, keskendub tema psüühika nendele ning jõuallikate eest hoolitsemiseks energiat ei jätku. Aju siirdub reaktiivsele käitumisele (sellest räägin hiljem natuke pikemalt). Me püüame teha ükskõik mida, et valu ära läheks.
Paljud unustavad oma heaolu seetõttu, et nad hoolitsevad teiste eest. Iga patsient on indiviid, kellel on oma raskused. Meil ei ole võlukuuli, millega saaks inimesi automaatselt terveks ravida. Nagu ma omaenda elus selgeks sain ja nagu olen ka patsientidega tegeledes nentinud, lõppude lõpuks on küsimus kontrollimises ja turvatundes. Nii jõuamegi esimese sammuni. Kui sa seisad muutuse stardijoonel, on oluline mõista: kus sa just sel hetkel oled, kust sa tuled ja kuhu lähed? Esimene ülesanne on püüda lahendada need probleemid, mis on tõepoolest tähtsad ja mida on võimalik vahetult mõjutada.
Sisemises ringis on need asjad, mida me saame otsekohe mõjutada, näiteks meie harjumused. Välimise ringi sees on asjad, mis teevad meile muret, aga mida ei saa praegusel hetkel mõjutada. Näiteks kuuluvad siia teiste inimeste arvamused. Kui inimene keskendub asjadele, mida ta saab päriselt kontrollida (ehk siis sisemisele ringile), suureneb tema mõjuvõim omaenda elu üle. Kummalisel kombel kandub see mõju üle ka teistele teguritele, milleni me varem ei ulatunud. Väga oluline on see, et me mõistaksime: need ringid ei ole kivisse raiutud, vaid muutuvad kogu aeg. Igaühel meist on need ringid individuaalsed.
Minu enda kontrolliring oli juhtunu tagajärjel kokku tõmbunud. Välimise ringi surve all muutus see aina väiksemaks. Mul ei jäänud üle muud varianti kui sulgeda suurem osa välistest häirekelladest. Panin Facebooki konto kinni, sest tundsin, et sealtkaudu laekuv info jõuab mulle liiga sügavale naha vahele. Meenutasin, et olen sihikindel ja kohusetundlik. Uskusin siiralt ja sinisilmselt sellesse, et kui hoolitsen tähtsamate asjade eest hästi, saan kontrollitunde tasapisi tagasi. Kõige olulisemad olid mu lapsed, psüühiline heaolu ja füüsiline vorm. Tegin oma elu kontrolliringi. Sain aru, et olen ennast kõik need aastad päris kõvasti petnud. Olin ette kujutanud, et mul on ulatuslik mõju, et ma pakun inimestele huvi ja nad hüplevad nii, nagu mina käsin, sest mul on sedavõrd fantastilised mõtted. Proovisin seda harjutust teha sellepärast, et tahtsin olla kindel, et sellel on mingi mõte. Ringi vaadates märkasin, kui väike see oli ja kui väheseid asju ma tegelikult suutsin mõjutada. Mu aju oli loonud pettepildi, millesse ma olin sisse vajunud. Ma elasin oma mullis.
Minu ego ja arusaam iseendast kadusid teraapia käigus, aga mina ise ei kadunud. See on üks kõige kummalisemaid tundeid, mida olen läbi elanud. Mina, id, minu soovid ja vajadused jäid alles. Kuna need olid elus, hakkas ego tasapisi uut pidepunkti otsima. Ego leidis selle, aga oma mina ja ego vahel tasakaalu leidmine võttis aega palju rohkem, kui ma olin ette kujutanud. Tundub, et inimesed arvavad, nagu võiks see muutus toimuda üleöö. Tasub siiski mõtelda selle üle, kui pikalt ja põhjalikult ego kujunemiseks aega on kulunud. Seega tuleb olla muutuste suhtes kannatlik ja sihikindel. Sihikindlus ja kohusetundlikkus olid need omadused, mis mind lapsepõlvest peale täpselt kirjeldasid. Üks mu varajasi lapsepõlvemälestusi on see, kuidas ma proovin suuskadega mäest alla lasta ja kukun mitu korda. Ma ei saanud loobuda, tõusin iga kord püsti ja proovisin uuesti. Mõned nimetavad seda soome sisuks, mis tähendab visadust, sitkust ja jonni. Mina nimetan seda id’iks ja minu sisemise mina plaaniks jääda ellu. Sihikindlus, id, sisemine mina ja elujanu lükkasid mind edasi, et ma mõistaksin iseennast, oma masendust ja hirme ning peale selle veel mõtleksin välja nipid, mille abil suudaksin nimetatud väljakutsed lahendada.
Varem mõtlesin, et teraapia on kõige hullem asi, mida ma üldse tean. Olin olnud arvamusel, et arstide hulgast võivad teraapiasse minna psühhiaatrid, aga mitte tavalised arstid. Kõik see ja luterlik rangus sundisid mind ikka ja jälle teraapias suu lahti tegema ning laskma endast välja kõik, mida olin enda sisse kogunud. Ma tulin sellest võitjana välja.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Matti J. Peura raamatust “Kuidas ma võitsin depressiooni”.
