Omand ja asjad on meie kultuuris muutunud uue identiteedi loomise vahendeiks. Materialism on meie ajastu usk, millest otsitakse sisu ja elu tähendust. Inimene on kaotanud kontakti oma sisemise olemusega, ühtlasi kaotab ta seeläbi ka võimaluse elada sisukat elu. Kui elust kaob sisu, sünnib tühjus. Tühjuse kompenseerimiseks üritatakse saavutada head elu, kogudes pealtnäha rikkalikku varandust. Arvatakse, et mida rohkem asju, seda parem elu.
Kuid me teame kõik, et sisuka elu puudumist ei saa kompenseerida välise küllusega. Vastupidi, pigem näib, et mida enam inimene oma halva enesetunde peitmiseks rikkust kokku kahmab, seda halvemini ta end tunneb. Kuuldavasti on see nüüd ka teaduslikult tõestatud. Kuulsin raadiouudistes globaalsest uurimustööst, mis kaardistas inimeste heaolutunnet ja selle kujunemist ainelise heaolu muutudes. Uurimistöö tulemusel selgus, et inimesed tunnevad end seda halvemini, mida enam neil on rikkust. Nn heaoluriikides on seega rohkem halba enesetunnet, kui neis riikides, kus meie mõõdupuude kohasele peaks inimene end halvasti tundma. Sisemisest halvast enesetundest ei ole võimalik väliste vahenditega vabaneda, kuidas me ka ei püüaks olukorda kaunistada.
Milline seos ikkagi on inimese sisemise ja välise heaolu vahel? Või kas nad on üldse omavahel seotud? Kui välisele edule ei järgne sisemist heaolu, millele see siis järgneb? Võib ka küsida, kas sisemisele edukusele järgneb automaatselt väline edukus. Teisisõnu, kas inimene saab jõukamaks, kui hakkab ennast hästi tundma? Võib ka kiuslikult küsida, kas rikas üldse saab end hästi tunda või toob rikkus automaatselt kaasa halva enesetunde.
Inimese jaoks, kel raha pole, võib see küsimus kõlada koomiliselt, kuid on ikkagi väga põhjendatud. Põhjendatud seepärast, et kogu meie kultuur põhineb materiaalse jõukuse väärtustamisel. Kas on võimalik samaaegselt end hästi tunda ja jõukas olla? Kui saab, siis milline inimene suudab rikkust taluda, ilma et see ta elu ära ei rikuks?
Uues Testamendis on huvitav koht, mis käsitleb just neid küsimusi. Asume neid arutama, sest ilmselt on seal tahetud vastata just neile küsimustele. Teksti olemasolu tõestab, et need küsimused on olnud aktuaalsed juba ajal, mil lääne kultuurist polnud veel märkigi.
“Otsige esiti taevariiki, siis seda kõike antakse teile pealegi”
Mõistan lauset nii, et “seda kõike” tähistab just maiseid hüvesid, kõike seda, mida me läänemaailmas oleme ülendanud oma olemasolu sisuks ja mille abil me püüame endale kindlustada head elu. Siin öeldakse, et see “antakse” meile. Niisiis ei saavuta me maiseid hüvesid mitte neid taga ajades, vaid me saavutame need ilma ponnistusteta. Kristus keerab väärtuste järjestuse ümber ja esitab maiseid hüvesid kui mingit kõrvalprodukti. Nende poole ei tule püüelda, vaid nad tulevad ise inimese juurde, kui prioriteedid on õiges järjestuses.
Aga mida mõeldakse salapärase sõnaühendiga “taevariik”? Et seda taga nõuda, nagu Kristus soovitab, peaks ilmselt omama mingisugustki ettekujutust, mida see endast kujutab. Keegi ei otsi seda, millest tal mingit ettekujutust pole. Siis poleks ju põhjust otsida. Otsimine on alati suunatud millegi leidmisele. Kristus kasutas sageli sõna “taevariik”. Paljusid tema kaasaegseid see eksitas, sest nad hakkasid ootama midagi silmaga nähtavat. Neis ärkas lootus näha Messiase juhitud ülestõusu, mis vabastaks Iisraeli Rooma riigi ülemvõimu alt. Ikkagi jätkas ta selle sõna kasutamist, kuigi see juhtis mõtted valesse suunda.
Ma ei usu, et see tähendus meilegi oleks selgeks saanud. Meenub kauge muinasjuturiik, mida võibki jääda taga igatsema. Meeles mõlgub pühapäevakooli läikpaberitega ehitud kullane inglite maailm. Paljude meelest tähendab taevariigi taganõudmine hardalt uskumist, usukommete ja rituaalide täitmist. Kristus aga tõrjus sellise tõlgenduse tagasi, öeldes näiteks, et sabat on inimeste, mitte inimene sabati jaoks. Teisisõnu, usukombed ja tavad ei saa kunagi olla nii tähtsad, et inimesest kujuneks nende ori.
Nii jääb taevariigi mõiste üsna ähmaseks, kas siis romantiseerimise või inimese leiutatud usukommete täitmiseks taandamise läbi. Kas ei või aga olla nii, et taevariik tähendab midagi palju enamat? Kas see võiks olla midagi, mis omaks ka argielus tähendust? Kas see arusaamine aitaks meid end paremini tunda? Kogu ristiusu sõnum on mõeldud argiseks kasutamiseks, see on midagi, millel on inimelus tähendus just siin ja praegu. Muinasjutusäraline pühapäevakooli leelutus ei aita, kui inimene on hädas ja otsib abi. Millest me peaksime alustama, hakates selle õpetussõna tähendust otsima? Minagi ei oska taevariiki määratleda, küll aga tahaksin kokku võtta oma nägemust ning seejärel uurida saadud tervikut lähemalt.
“Taevariik”?
Esiteks, taevariik on ilmselt midagi, mis eksisteerib minu enda sisimas. Kristus kasutab sõna, mis kreeka keelest tõlgituna tähendab kas “teie sees” või “teie keskel”. Niisiis ei asu taevariik kusagil muinasjutuliselt säravas teises maailmas, vaid meis endis. Öeldakse, et see on nõnda lähedal, veelgi lähemal mulle, kui ma ise endale olen. Samas on taevariik midagi, mis asub meie keskel, seal, kus me oma argielu elame. Taevariik eksisteerib inimeste vastastikuses mõjuväljas. See on midagi, mida mina ütlen sulle ja sina ütled mulle. Taevariik on reaalsus, mille me üksteise jaoks loome.
Taevariik on niisiis ka harjumus tervitada toidupoe kassapidajat, kes väsinult toidukorvist oste välja tõstab. Taevariik võib peegelduda naeratuses, mille kingin kõrvalistuvale koolilapsele esmaspäeva hommikul. See võib väljenduda viisis, kuidas ma kella neljase tipptunni ajal eelsõitvast autost möödun. Või ka selles, kuidas ma perele saiu küpsetan ja lauda katan. Võib-olla heiastub see isegi minu uues rõõmsavärvilises särgis, mille ma selga panin, hoolimata kartusest olla silmatorkav. Ehk peitub taevariik ka liigutuses, kui ma ajalehe kokku voldin ning teen lõbusa grimassi mu jalge ees mängivale lapsele.
Kuigi taevariik on vägagi konkreetsel moel meie ligi, on see samas midagi, mida me ei suuda hõlmata. See on alati suurem, kui minu püüd seda määratleda ja oma kontrolli alla võtta. Kuigi ma üritan seda psühholoogiliselt lahti mõtestada ning selle mõju seletada, ei suuda ma seda lõpuni mõista. Võin aimata, kuid ei suuda valitseda. Võin kogeda, kuid ei suuda kogetut tabada. Taevariik äratab minus imetlust ja igatsust, kuid samas võib see olla ka miski, mis mind just seetõttu ärritab, et ma ei saa seda oma võimusesse. Sellepärast võib taevane kuningriik olla midagi, mille vastu ma võitlen. Võin seda vihata ning pühendada kogu elu selle hävitamisele.
Taevariik on tõega kooskõlas. Võimas tõde paljastab mind ja teeb mu haavatavaks, hirmutab ja tekitab aukartust. Ma satun selle võimusesse ning olen võlutud. Taevariik võib minus süüdata tule, lõõmava leegi, mis viib endaga kaasa ning muudab mu elu. See vapustab, teeb haiget, tekitab vastuolusid ja konflikte. Selle mõju on äärmiselt hirmutav ja koguni ähvardav. Ma ei suuda seda mõista ega käskida. Taevariik ei tule minu juurde, kui ma teda kutsun. Ohtrasõnalistest ja visadest palvetest hoolimata jääb see alati kaugeks, ajades mind raevu. Samas on see ühtäkki siinsamas, palumata ja käskimata. Taevariigi saabumisega muutub kõik. Vaatan maailma uute silmadega, mu meeltes on sügav rahu, seejärel suur rõõm ja tänulikkus. Ükski kannatus pole olnud asjatu, kui vaid sellest on sündinud midagi, mida ma kogen siis, kui taevariik on ligi tulnud.
Taevariigil on palju ühist armastusega. Ta liidab inimesi ühte ja toob kaasa läheduse. Tegelikult võikski öelda, et taevariik on armastuse riik. Kes elab uskudes, elab armastusega. Usus elamine tähendab, et ma usun, et mind armastatakse. Alles siis, kui usun, et mind armastatakse, suudan armastada teisi. Taevariiki pääsevad need, keda armastatakse ning seal elatakse armastades. Usk on nagu sõiduk või laev, mis kannab meid taevasesse kuningriiki. Usk on palju enamat kui vaid dogmadest kinnipidamine. Usk tähendab elamist veendumusega, et mind armastatakse ja et ma ei ole üksi. See on usu sügavaim olemus. Selle omaksvõtmine muudab inimese elu täielikult.
Lootus on usk, mis on suunatud tulevikku, sest need kaks mõistet käivad koos. Lootus tähendab ootust, et tulevik toob head. Õigupoolest tähendab lootus seda, et ma usun, et mind tulevikuski armastatakse. Nõnda olen ma tulevikuski teiste poolt armastatud ja toetatud. Lootuse ja usu olemuslik sisu on seega sama – olla armastatud.
Taevariik on midagi, mida ma väga igatsen. Sügaval minu sisimas on miski, mis näib siin maa peal kohta mitte leidvat. Inimese olemuses on midagi seletamatut, mis pole siia mõeldud, mis viitab kuhugi mujale. Minu sisimas on igatsus taevariigi järele. Seepärast kaasneb sellega kojujõudmise tunne. Seal leian oma tõelise olemuse. Seepärast öeldakse, et inimene on loodud Jumala näo järgi. Näopildi võin üles leida oma sisimast, sealt, kus peitub mu tõeline identiteet. Mu igatsus ütleb mulle, et identiteet on olemas. Nõnda kõneldaksegi taevariigist kui kodust, taevasest kodust.
Selles mõttes saabun taevasesse kuningriiki jõudes oma koju. See annab lohutust, selgitab asjade tähendust ja näitab kätte suuna. Surmgi ei saa temast võitu, ta ületab suveräänselt elu ja surma piiri, nagu me seda tunneme. Nii vihjab taevariik suuremale elule.
Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antudd Tommy Hellsteni raamatust “Saad kõik, millest loobud”.
