Miks me algul armudes näeme inimest nii ilusa ja täiuslikuna, mingi aja pärast aga juhtub enamikus suhetes midagi, mis viib maagia ja toob rutiini? Teadlased on isegi täpselt välja rehkendanud, et armastus pidavat kaduma üheksa kuu pärast! Ime kaob ja järele jääb argielu, tavaline inimene.
Miks armudes oli kõik nii ilus ja hiljem enam pole? Oleks ikka, kui meie ise poleks hakanud seda inimest uue nurga alt vaatama. Armudes oleme avatud oma kõrgematele energiatele ja vaatame teist inimest läbi südame. See tekitab hea tunde nii vaatajale kui ka sellele, keda vaadatakse. See ongi tingimusteta armastus. See võiks kesta kogu aeg, see ei pea lõppema.
Armudes on inimesed optimistlikud ja avatud. Neil on valmidus headeks asjadeks, puudub vastuseis elu loomulikule kulgemisele. Eeldatakse, et kõik on mõnus ja õnnelik ja nii luuakse vastavalt ka oma maailma. Miski ei tundu võimatu ega ületamatu.
Kui algul oli armunule kõik ilus ja jumalik, siis mingi aja pärast hakkab ta partneris märkama “vigu”, midagi, mis talle ei meeldi. Ta arvab, et partner teeb midagi valesti või põhjustab talle ebmugavusi ning paneb partneri selle eest vastutama. Aga need “vead” olid partneril enne ka olemas. Esile hakkavad kerkima vanad selgeksõpitud mustrid, mis tasapisi oma jõu tagasi saavad. Kuid põhjus pole partneris, vaid – nagu alati – meis endas: meie süda on hakanud lukku minema ning me ei näe enam partnerit ja maailma jumalikuna. See on valik, alateadlik, aga ikkagi meie enda valik.
Armumistunne peaks kestma kogu aeg, see on keskendumine iseenda armastuse voolamisele. Armastust ei ole võimalik anda ega saada, me kas oleme või ei ole armastuse energias. Ja seegi on meie enda valik. Tingimusteta armastus on absoluutne vabadus ja teise inimese nägemine läbi oma kõrgeima arusaamise. Siis tunneb inimene oma partneri vastu lõputut armastust ja tänutunnet lihtsalt sellepärast, et teine on olemas ja tal on võimalus oma elu selle teisega jagada. “Sul pole vaja kunagi muutuda sellepärast, et mulle meeldida. Mul on alati lihtne ja kerge sind armastada täpselt sellisena, nagu sa oled.” Nii tunneb inimene, kes armastab teist tingimusteta. See on absoluutne vabadus.
“Mul on raske sind armastada sellisena, nagu sa oled, palun muutu selliseks, et mul oleks sind kergem ja mugavam armastada.” Nii tunneb inimene, kes armastab tingimustega. See on absoluutne seotus, emotsionaalne vangla.
Inimesed soovivad pidevat tagasisidet ja kinnitust, et neid ikka armastatakse. Seda igatsetakse ja satutakse sellest sõltuvusse. Aga see on asjaolu, mida ei ole võimalik kontrollida. Armastus ei vaja pidevat kinnitust ega vastuarmastust. Armastust ja turvalisustunnet otsitakse valest kohast – teisest inimesest. Halvim, mis suhtes võib juhtuda, ongi see, kui öeldakse, et minu õnn sõltub sinust. Mida sina teed või ei tee, teeb mind õnnetuks või õnnelikuks.
Jumalikus harmoonilises abielus on võimalik olla ainult vabana, siis ei sõltu meie õnn või õnnetus teistest. See kõlab imelikult, aga partneri isik polegi nii oluline, kui arvatakse. Kui oled ise kogu aeg kõrgeimas seisundis, on suhe imeline. Igaühe isiklik asi on ennast õnnelikuna hoida. Kui ollakse täielikult vabad, ollakse koos selleks, et jagada rõõmu ja elukogemusi. Ollakse koos sellepärast, et nii on vabatahtlikult valitud ja see on parim valik, mitte asjaolude kokkulangemine ja olukorraga leppimine parema variandi puudumisel.
Maailm on muutunud palju isegi lähikümnendeid võrreldes, rääkimata aastasadadest. Me oleme vabamad kui kunagi varem. Ka seksuaalelus oleme vabamad kui kunagi varem. Inimestel on suhtele tohutu suured nõudmised: ühest küljest soovitakse kõiki traditsioonilisi ja turvalisi aspekte, mida pakub abielu kui institutsioon, teisest küljest soovitakse moodsa aja seiklusi ja põnevust. Esmapilgul tundub, et selles soovis on suured vastuolud. Soovitakse turvalisust, hoolimist, toetust, vajalik olemist, kuid samal ajal ka põnevust, seiklust, üllatusi, kirge. Partnerile esitatakse tohutuid nõudmisi. Häda hakkabki sellest, et kõik need ülesanded peab täitma partner. Tema peab tagama, et kõik oleks hästi, ilma temata ma ju poleks õnnelik, järelikult saabki ainult tema seda tagada.
Miks küll kaob kirglik seks tihtipeale ka nende paaride elust, kes on olnud väga õnnelikult koos? Sellepärast, et ei osata hoida üleval põnevust, seikluslusti. Esimene energiavoog on lahtunud ja ei osata ennast enam edasi toita, jäädakse ootama partneri tegusid, lubadusi ja kinnitusi.
Allikas: Tiina Tiitus “Õnnelik suhe”, kirjastus Pilgrim
Inspiraatori ja isikliku arengu nõustaja Tiina Tiituse raamat “Õnnelik suhe” on mõtestatud teerada, mis aitab lugejal kulgeda õnnelikuma ja harmoonilisema paarisuhte suunas. Elumustreid analüüsiva Tiina Tiituse sõnul võib tema kirjapandust tema kirjapandust ja kogemustest abi olla eelkõige neil, kes on elus juba mõnd paarisuhet kogenud ja kes tahaks avastada teed iseenda ja õnneliku suhte saladusteni. «Õnnelik suhe on nagu värske õhk. Selline ongi loomulik olek ja see on kättesaadav kõigile. See pole koht, kuhu minna või miski, mida saavutada. See on seisund, olek meie enda sees,» ütleb Tiitus. Raamatust võib leida ka harjutusi ja meditatsioone, mis viivad lugeja hõlpsasti eneseleidmise huvitavatele radadele ja toovad uusi võimalusi lihtsalt ja loomulikult olla õnnelik nii suhtes kui suhteta.
