Castro Urdiales – Liendo. 28 km
Hommikul ärgati vara. Palverännul oli tavaks ärgata umbes kell kuus või pool seitse, et siis kella seitsme paiku rännakut alustada ja võimalikult palju ära kasutada jahedat aega. Magama mindi juba kella kümne paiku, vahel varemgi. Oktoobrikuus ärgati muidugi pisut hiljem, sest siis läks valgeks alles kella kaheksa – poole üheksa paiku. Hommikul vehkisid esimesed ärkajad taskulampidega ja pakkisid hoogsalt asju. Tuli pandi põlema alles siis, kui viimased unised rändurid olid end üles ajanud. Mõned kiirustajad asusid isegi taskulambi valgel teele, maldamata päikesetõusu ära oodata.
Iga päev tuli ööbida erinevas kohas. Kaheks ööks võis samasse öömajja jääda ainult haiguse korral. Olen väga tundlik, uute olukordadega kohanemine ja erinevates kohtades viibimine tähendab mulle alati magamata öid. Palverännu eel kartsin, et magamata ööd hakkavad ehk mu rännakut segama ja jaks saab otsa, kuid pärast esimest nädalat vähese unega öid harjusin endalegi üllatuslikult öömajaeluga ära ja edaspidi enam unehäirete all ei kannatanud. Harjusin ka seljakotti kiiresti lahti-kokku pakkima ja tundsin end kodus igas kohas, kus mul oli voodi, milles magada.
Camino tähendas mulle oma hirmudega silmitsi seismist ja nende ületamist. Kartus magamatuse ja kurnatuse ees polnud kaugeltki ainus hirm, millega pidin rännaku jooksul hakkama saama. Alustasin oma teist rännupäeva koos Kanaari saartelt pärit noormehega, kes rääkis vähe ja naeratas palju. Kõndisime mitu tundi koos, alguses udus, siis tõusva päikese valguses. Tal olid kõrvades suured augud kõrvarõngaste jaoks ja hambad olid tal üsna mustad. Ta suitsetas alatasa kanepit ja vaatas mõtlike silmadega ringi. Mul kulus tükk aega, enne kui hakkasin tema Kanaari aktsendiga hispaania keelest aru saama, sest ta rääkis, nagu oleks tal kuum kartul suus. Mõne tunni möödudes läks kanaarlane üksiku hundi kombel oma teed.
Camino’l võiski soovi korral käia kellegagi koos, aga kui tahtmine tuli, siis mindi hoopis üksi. Kellelegi ei pidanud midagi seletama, sest inimeste kõndimisrütmid olid erinevad, igaüks käis omas tempos. Millegipärast oli teiste tempo tihtipeale minu tempost kiirem, aga tuletasin endale kogu aeg meelde, et camino pole võistlus. Samuti sisendasin endale, et pole vaja alatasa kella vahtida, sest seegi harjumus oli igapäevaelust tugevasti küljes. Algul jälgisin hoolikalt aega ning plaanisin, et lõunaks olen ühes punktis, paari tunni pärast teises kohas, siis teen seda, siis teen teist. Lõpuks sain aru, et parem on lihtsalt olla ja aja möödumist ruttamata tajuda. Kella vaatamine tegi närviliseks, sest tundsin, nagu jääksin kogu aeg millestki ilma, nagu oleks õiged hetked alles kusagil ees ootamas või minust ammu maha jäänud. Tegelikult polnud kuhugi kiiret.
Palverännu edenedes tunnetasin aja möödumist päris osavalt, suutsin kella vaatamata määrata, mitu tundi olin käinud, kaua mul selleks või tolleks tegevuseks oli aega läinud. Isegi öösiti korraks ärgates suutsin vaistlikult kellaaega tabada. Ainsa kellana oli mul kaasas vana mobiiltelefoni ajanäitaja, aga telefon oli mul enamasti väljas, lülitasin selle sisse vaid kord päevas, et kodustele endast märku anda.
Camino oli minu jaoks täiesti internetivaba, ka uudistest ei teadnud ma midagi. Infotulvast vabaks pääsemine tekitas ütlemata hea tunde ning kordagi ei tekkinud igatsust ekraanide ette kaduda. Vahel kohvikus istudes vilksasin korra poole silmaga saalinurgas taustaks mängivat telerit, aga enamasti sealt midagi asjalikku ei tulnud. Paljud teised rändurid saatsid aga oma telefonidest usinasti whatsapp’e, lugesid uudiseid ja meile ning imestasid minu üle.
Palverännakul oli kõige rohkem sakslasi ja prantslasi, siis tulid hispaanlased ja seejärel muud rahvused. Vahel oli mul tunne, et olen justkui Saksamaal. Ühe saksa tüdrukuga tegime maantee lähedal oleval puhkeplatsil väikese peatuse. Camino ääres on nimelt üsna korralikke puhkeplatse, kus saab väikest einet võtta ja joogikraanidest puhast vett juua. Halvem lugu on muidugi tualettidega, enamasti tuleb kasutada “metsapeatust”. Kohvikutes ja öömajades saavad palverändurid aga lõpuks vesiklosetist rõõmu tunda. Uskumatu, kui heaks teeb palveränduri tuju üks puhas tualett, kus on isegi paberit!
Vahel võis rändur camino’l kõndimiseks valida mitme variandi vahel, näiteks minna järgmisse külla lühemat või pikemat teed pidi. Otsustasin teisel rännupäeval küll omast arust lühema ja ilusama marsruudi kasuks, aga tegelikult valisin kogemata pikema tee. Maaliline oli see rada küll, aga seal polnud hingelistki. Nagu tavaliselt oli mul vett varutud poolteist liitrit, aga palavuse tõttu sai see ruttu otsa. Hirm kippus naha vahele, aga proovisin meeleheitlikult imetleda kauneid kaljumägesid ja rohelisi mäenõlvu, kus pruunid lehmad karjakellade kõlina saatel rohtu sõid. Karjakellade vaikne kõlin oli camino igapäevane romantiline tunnusmuusika. Karjakellad kõlisesid küll ilusti, aga seekord tundusid nad mulle pigem hingekelladena, sest ühel hetkel ei jaksanud ma enam mäest üles minna. Istusin metsa vahele maha ja nutsin. Mõtlesin, et mis ma siia rännakule üldse ronisin, ja leidsin, et kui siin janusse ja väsimusse suren, siis on see mu oma süü. Olin küll Eestis harjunud jala käima ja isegi raske seljakotiga pikki vahemaid kõndinud, aga sellisteks tõusudeks polnud ma end ette valmistanud. Eesti tasasel maastikul läksid kilomeetrid kiiresti ja vähimagi pingutuseta ning sellisel treeningul polnud camino’l astumisega suuremat sarnasust. Õnneks suutsin ennast mõne aja pärast natuke koguda ja otsustasin, et lähen vähemalt senikaua edasi, kuni jala pealt maha kukun.
Kõndima hakates mõistsin, et mu väsimus ja suutmatus on pigem vaimne, ja kirusin end, et selline memmekas olen. Kui Liendo küla lähistele jõudsin ja kaugelt juba majakatuseid silmasin, leidsin, et olen päästetud. Tegelikult olidki kõige raskemad need hetked päeva lõpus, kus olin tsivilisatsiooni lähedal ja nägin kaugelt juba seda küla või linna, kus kavatsesin peatuda, aga silm pettis ja sihtkohani oli rohkem kilomeetreid, kui arvata oskasin. Seegi kord oli kilomeetreid küllaga. Pidin hiiglasliku kiirteesilla alt läbi minema ja veel tükk aega võseriku vahel kõmpima, enne kui külla jõudsin. Istusin siis esimese ettejuhtunud pingi peale, võtsin joogikraanist vett ja hakkasin oma hiiglaslikku vorstivõileiba sööma – Hispaania vorst chorizo on jumalikult hea!
Autor: Maarja Paesalu
Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Maarja Paesalu raamatust “Ehtsa elu maik”
2014 aastal läbis Maarja Paesalu 32 päevaga jalgsi 760 kilomeetrit mööda legendaarset palverännuteed Camino de Santiago Hispaanias ning jõudis mitmete oluliste eluliste taipamisteni. Sellest kõigest kirjutas ta reisiraamatu “Ehtsa elu maik”. Tema enda sõnul oli kuu aega kestnud palverännak mööda lummavat Põhja-Hispaaniat Santiago de Compostelasse valus ja kaunis teekond iseenda märkamise ja iseendaga leppimise poole. “Rännakul sain tunda armutut kuumust ja halastamatuid torme, jalavalu ja meeleheidet, aga ka mõnusat soojust ja leebet jahedust, suurt vaimustust imeliste loodusvaadete üle ja vaikset rõõmu lihtsatest asjadest. Oli kummalisi vahejuhtumeid, oli palju kirgastavaid kohtumisi, kuid ka nukraid hüvastijätte. Palverännak on nagu elu mudel: on kordaminekuid ja pettumusi, ülevat tuju ja emotsionaalset põhja vajumist. Palverändur ei tea kunagi, kaua peavad vastu ta jalad ja kaua peab vastu ta vaim. Nõnda õpib ta armastama päevhaaval kulgemist. Tarvis on üksnes mugavaid jalanõusid, head seljakotti ja avatud südant.” Maarja kuu aega kestnud palverännakut iseloomustavad vahvad vahejuhtumid, kirgastavad kohtumised ja rõõm väikestest asjadest, aga ka meeleheide ning lõputu võitlus iseendaga. Samuti kirjutab ta raamatus palverännaku praktilisest poolest ning tutvustab Hispaania palverännutraditsioonide ajalugu ja Põhja-Hispaania kultuuri.
