Ana särab. Ta on auto pärast nii rõõmus, et arvan – ta ilmselt ei keskendu sellele, mida ma räägin. Ma näitan talle süütevõtit keskkonsoolil. “Imelik koht,” ütleb ta, aga lausa hüppab juhiistmele ja puudutabkõike. “Sa oled sellest üpris põnevil, jah?” “Nuusuta, kuidas see uus auto lõhnab. See on isegi parem kui Alistujate Eri. Ee … A3,” ütleb ta kiiresti. “Alistujate Eri?” Ma püüan mitte naerma hakata. “Teile ikka kohe meeldib sõnadega mängida, preili Steele.” Ma nõjatun tagasi. “Noh, läksime.” Ma viipan väljapääsu suunas.
Ana plaksutab käsi, käivitab auto ja lükkab käigu sisse. Kui oleksin teadnud, kui elevil ta selle auto juhtimisest on, oleksin järele andnud ja lasknud tal sellega varem sõita. Mulle meeldib näha teda nii õnnelikuna. Saab liigub sujuvalt tõkkepuu juurde ja Taylor sõidab Q2-ga meie järel Virginia Streetile. See on Anal esimene kord rooli taga olla, kui mina olen autos. Juhina on ta enesekindel ja tundub oskuslik, ent mina pole lihtne reisija. Seda ma tean. Mulle ei meeldi üldse, kui keegi teine juhib, välja arvatud Taylor. Ma eelistan ise juhiistmel olla.
“Kas võib raadio mängima panna?” küsib ta, kui jääme stoppmärgi juures seisma. “Ma tahan, et sa keskenduksid.” Ta nähvab vastu: “Christian, palun, ma suudan küll juhtida, kui muusika mängib. “Ma otsustan ta hoiakut mitte tähele panna ja ta lülitab raadio sisse. “Sa võid mängida oma iPodi ja MP3, samuti CD-sid,” teatan talle. “Police’i” helid täidavad auto: vana hea lugu “King of Pain.” Ma keeran vaiksemaks – see on liiga valjusti. “Sinu hümn,” ütleb Ana vallatu naeratusega. Ta teeb minu üle nalja. Jälle. “Mul on see plaat ka, kusagil,” ütleb ta. Ja mulle meenub, et ta mainis oma meilis lugu “Every Breath You Take”, ta nimetas seda jälitaja hümniks. Ta on vaimukas – minu arvelt. Ma vangutan pead, sest tal on õigus. Pärast seda, kui ta minu juurest ära läks, veetsin oma hommikustel jooksmistel ta korteri ees aega.
Ta hammustab alahuulde. Kas ta on mures mu reaktsiooni pärast? Flynni pärast? Mida Flynn võiks öelda? “Kuule, preili Teravkeel! Ärka üles!” Ta peatub järsult punase tule ees. “Sul on mõtted mujal. Keskendu, Ana. Kui sa ei keskendu, siis võib õnnetus juhtuda.” “Ma mõtlesin lihtsalt töö peale.” “Kallis, sul läheb kõik hästi. Usu mind.” “Ja palun ära enam vahele sega – ma tahan oma tööasjadega ise toime tulla. Christian, palun. See on mulle tähtis,” ütleb ta. Mina? Segan vahele? Ainult selleks, et sind kaitsta, Ana. “Ärme vaidleme, Christian. Meil oli imetore hommik. Ja eilne öö oli …” Ta põsed on roosad. “Taevalik.” Eilne öö. Ma sulgen silmad ja näen ta tagumikku õhus. Ma liigutan oma istmel, kui mu keha sellele reageerib. “Jah. Taevalik.” Ja ma taipan, et ütlesin seda valjusti.”Ma mõtlesin seda tõsiselt.” “Mida?” “Et ma ei taha sul minna lasta.” “Ma ei tahagi kuskile minna,” ütleb ta. “Tore.” Ma vabanen pingest. Ta on ikka veel siin, Grey.
Ana sõidab Sõltumatu Kirjastuse parkimisplatsile ja pargib Saabi. Tuleproov on läbitud. Ta pole üldse halb juht. “Ma tulen koos sinuga ukseni. Taylor võtab mu hiljem peale.” Me astume autost välja. “Ära unusta, et me kohtume täna õhtul kell seitse doktor Flynniga.” Ma sirutan talle käe. Ta vajutab puldi nuppu, pannes auto lukku, ning heidab Saabile kiindunud pilgu, enne kui mu käest kinni võtab. “Ma ei unusta. Ma koostan talle küsimuste nimekirja.” “Küsimuste? Minu kohta? Ma võin vastata kõigile küsimustele, mis sul minu kohta on.” Ta naeratab mulle leplikult. “Jah, aga ma tahan sõltumatut, kalli šarlatani arvamust.”
Ma haaran ta oma embusesse, hoides ta mõlemaid käsi kõvasti selja taga. “Kas see on hea mõte?” Ma vaatan ta ehmunud silmadesse. Need leebuvad ja ta pakub, et läheb ees Flynni juurde. Ta raputab ühe käe mu haardest lahti ja silitab õrnalt mu põske. “Mille pärast sa muretsed?” “Et sa ära lähed.” “Christian, kui palju kordi pean ma sulle ütlema – ma ei lähe kuhugi. Sa oled mulle kõige hullema juba ära rääkinud. Ma ei jäta sind maha.” “Miks sa siis pole mulle vastanud?” “Mida vastanud?” “Sa tead küll, millest ma räägin, Ana.” Ta ohkab ja ta nägu läheb pilve. “Ma tahan selgust saada, kas minust piisab sulle, Christian. See on kõik.” “Ja sa ei usu mind?” Ma lasen ta lahti. Millal ta aru saab, et tema on kõik, mida ma iial tahan? “Christian, see kõik on läinud nii kiiresti,” ütleb ta. “Ja sinu enda hinnangul oled sa viiekümne varjundi võrra segi. Ma ei saa sulle anda, mida sa vajad. See lihtsalt pole minu jaoks. Ning seepärast ma tunnengi, et ma ei sobi sulle, eriti pärast seda, kui nägin sind koos Leilaga. Kes võib öelda, et sa ükspäev ei kohta kedagi, kellele meeldib teha seda, mida sina teed? Ja kes võib öelda, et sa temasse ei armu? Kui ta su vajadustele paremini vastab.” Ta vaatab eemale.
“Ma olen tundnud paljusid naisi, kellele meeldib teha seda, mis minulegi. Keegi pole mõjunud mulle nii nagu sina. Mul pole nendega kunagi olnud mingit emotsionaalset sidet. Ainult sinuga, Ana.” “Sest sa ei andnud neile kunagi võimalust. Sa oled liiga kaua aega oma kindluses veetnud, Christian. Kuule, räägime sellest hiljem. Ma pean tööle minema. Võib-olla on doktor Flynnil meile midagi asjakohast öelda.” Tal on õigus. Me ei peaks seda siin parkimisplatsil arutama. “Tule.” Ma sirutan käe ja me sammume koos ta kontori juurde.
Katkend pärineb kirjastuselt Pilgrim 8. veebruaril ilmuvast E.L.James’i raamatust “Tumedam”.
Ülipõnev uus raamat viiekümne halli varjundi triloogia sarjast. “Viiskümmend tumedamat varjundit” läbi Christiani silmade. Ela uuesti läbi “Viiekümne tumedama varjundi” kiremaailm Christian Grey tõlgenduses, tema piinavad mõtted, muljed ja tunded ta enda sõnadega. Armastuslooga, mis on paelunud miljoneid inimesi üle kogu maailma, külastab E L James jälle “viiekümne varjundi” maailma tumedamat külge. Christian Grey ja Anastasia Steele’i tuline sensuaalne armulugu lõppes südamevalu ja vastastikuste süüdistustega, aga mees ei suuda Anat oma peast ja südamest välja saada. Ta on otsustanud naise tagasi võita, püüdes alla suruda oma kõige süngemaid ja tumedamaid soove ning vajadust täieliku kontrolli järele – et armastada Anat nii, nagu naine seda soovib. Ent lapsepõlveõudused kummitavad Christianit endiselt ja Ana intrigandist ülemus Jack Hyde tahaks naist endale. Kas Christiani usaldusalune ja terapeut doktor Flynn aitab tal deemoneid võita? Või tirivad ta kunagise võrgutaja Elena omandihimu ja endise alistuja Leila kiindumus ta tagasi minevikku? Ja kui Christian võidabki Ana tagasi, siis kas nii rikutud ja süngeid saladusi varjav mees võib üldse loota, et suudab naist hoida?
