Alkeemia lugemisnurk | Psühholoog Daniel Soomer: eesti mees saab järjest paremaks isaks

Mõni aeg tagasi käisin vestlemas ühe väga ägeda mehega. Mehega, kelle südameasjaks on just meiesuguste eesti meeste ja eesti isade vaimne tervis. Tema nimi on Daniel Soomer ja tema kontaktid võib soovi korral netiavarustest üles otsida. Ma lisan siia katkendeid temaga jutuajamisest ja soovitan kindlasti kõigil isadel see peatükk läbi lugeda. Teeb elu lihtsamaks. Vähemalt mul tegi.

Kas tihti on ka nii, et inimesed küll armastavad ja hoiavad üksteist, kuid muutunud keskkond seoses laste sünniga saab probleemiks, sellega ei tulda toime ja minnaksegi lahku?

Jah, tihti see nii ongi. Inimesed lihtsalt ei saa aru, et näiteks võib elukaaslane peale lapse sündi hakata ühel hetkel lihtsalt närvidele käima. Enamasti on põhjus uues keskkonnas, sest enne saadi ju kenasti läbi. Kindlasti mängivad naiste puhul oma rolli ka hormonaalsed muutused, millega kaasneb ebastabiilsus. Lisaks veel mõlema puhul unepuudus, mis põhjustab suuremat ärrituvust ja mis omakorda põhjustab väikeste murede suureks paisumist. Kui vaimne ressurss on puudulik juba unepuuduse tõttu, võivad pisiasjad uskumatult palju ärritada. Pealegi tekib paljudel meestel kü- simus: kes ma nüüd olen? Enne olin noor mees, aga kes ma nüüd olen? Paljud mehed ei tulegi sellega toime, sest muutus on järsk. Sõbrad kutsuvad samamoodi välja nagu varem, aga ma ei jaksa. Või tunnen, et nagu ei tohi. Ja isegi kui lähen, siis räägivad kõik hoopis teistel teemadel ja elavad hoopis teist elu, nii et oma vanade sõpradega nagu ei saagi enam läbi. Eks ta meestel ole hästi sarnane olukorraga, kui tekib esimene paarisuhe. Paarisuhte alguses tundub keeruline olla suhtes, aga kui saad lapse, siis saad aru, et see naisega koos elamise alustamine oli ikka palju lihtsam kui lapsesaamine.

Uue rolliga hakkavad meestel välja tulema ka uued mured: mismoodi nüüd selle lapse eest hoolitseda? Ja siin tuleb kohe mängu see, kuidas hoolitseti sinu eest. Tihti mõeldakse, et minu peres tehti ju nii, ma arvan, et see on normaalne ja teen ka nii. Või siis, et meil oli nii ja kuna see oli nii paha, siis teen vastupidi. Ning just selliste pööratud asjadega minnakse vahel ka üle piiri. Olgu see siis rangus või vabadus.

Veel on meestel mureks, et uus keskkond võtab ära minu isikliku ja üksioleku aja – seda lihtsalt ei ole enam. Samuti elukaaslasega kahekesi koosolemise aja, sest enamiku aja päevast peavad mõlemad tegelema lapse muredega. Lisaks eriarvamused, kuidas peaks last kasvatama. Selge see, et mehed hakkavad mõtlema, mis nüüd edasi saab ja kuhu ma olen oma eluga minemas.

Kui karm peaks isa olema, kui palju lapsele piire seadma? Kui kaugele minek on arendav, kui kaugele kahjulik?

Kipub küll nii olema, et üks vanem on rangem kui teine, aga lääne kultuuris ei ole need mehe-naise sooga nii tugevalt piiritletud. Mees võib olla kindlasti väga range siis, kui ta ei oska olla lapsevanem. Kui ta arvab, et nii peabki olema, kuna tal lihtsalt ei ole kogemust. Ideaalis peaksid mõlemad vanemad hoidma lapsega teatud piire, aga mõistuse piires. Tihti on ka nii, et vanemad võtavad automaatselt rollid, et üks on rangem ja karistaja ning teine lohutaja. Kuid siis võib lapsel tekkida just karistaja poolega halvem suhe, sest temaga ei ole nii palju soojust ja koosolemist. Nii et ma ei soovitaks vanematel teadlikult selliseid valikuid teha. Kui võimalik, olge rohkem sarnased, nagunii on vanemad erinevast soost ja suhe ema kui naisega ja isa kui mehega annab soorollid lapsele edasi. Ei ole vaja forsseeritult näidata, et mees teeb nii ja naine naa. Ei tohiks olla suuri väärtuste erinevusi, sest see on lapse jaoks väga segadusse ajav. Nii ei saa laps tihti aru, kellega ta peaks suhtlema ja keda kuulama. Ja kui ta saab vanemaks, siis võib ta lihtsalt keelduda ühe vanema soove täitmast. Vanematel endil võib hiljem raskeks minna. Lihtsam on asjad omavahel varem kokku leppida.

Mis vanuses peaksid isa-ema lapsest nii-öelda lahti laskma?

Lapsel ja üldse inimestel on erinevad arengukriteeriumid. On füüsiline areng, emotsionaalne ja sotsiaalne areng ning intellektuaalne areng, mis ei pruugi olla samal tasandil. Pealegi on kõik lapsed eri arengutasemega, mõned kolmeaastased sobivad juba nelja-aastastega mängima, mõned aga veel kaheaastastega. Põhimõtteliselt võiks hakata lahti laskma võimalikult vara, aga seda tuleb teha nii, et lapsel ei tekiks tunnet, nagu hakataks teda maha jätma. Laps ei tohi olla õnnetu. Kui ta on lasteaias alguses paar päeva kurb, on OK, aga talle tuleb enne lihtsalt selgitada, mis toimuma hakkab. Seda saabki hinnata ainult selle järgi, kuidas laps vanematest eemal olles oma päevaga toime tuleb. Tuleb vaadata üldpilti, kas talle seal meeldis. Eks lapsel on ka omad mured, et mis saama hakkab ja kas vanem ikka tuleb tagasi. Aga kui tekib rutiin ja ta näeb, et vanem tuleb iga kord samal ajal tagasi ja kõik teised vanemad ka, siis jääb ta rahulikuma südamega lasteaeda.

Kuid võib tekkida ka selline seis, kus hoopis lapsevanema jaoks ei ole mõeldav, et laps hakkab eemalduma. Tekib hirm, et äkki kaob hoopis temal mingi roll. Ja siis tekib moment, kus ta pidevalt lapselt küsib: kas sul on lasteaias paha olla, ehk tahaksid hoopis kodus olla. Ja lapsed on selles mõttes maailma parimad, et nad armastavad oma vanemaid ning teevad kõik nende jaoks. Laps üritab omal viisil lahendada seda, et ema on mures, ja hakkab murele lahendust otsima. Ja hakkab vastama just nii, nagu vanem oma küsimusega soovib, et lasteaias ongi paha ja tahan koju. Nii et vanemana peab hästi mõtlema, et küsiksid piisavalt neutraalselt. Näiteks on head küsimused peale lasteaiapäeva sellised: kellega sa täna mängisid? mida sa tegid? Nii et vanem peab jääma ka ise oma küsimusega neutraalseks, kui ta tahab teada, kuidas lapsel lasteaias päriselt läheb.

Üldiselt peetakse kolme aastat selliseks perioodiks, kus lapsel tekib vanemaga kindel kiindumussuhe. Sinnamaani oleks hea, et laps saaks oma vanemate lähedust siis, kui ta vajab. Pärast seda võib olla kindel, et kiindumussuhe on olemas ja siis võib lasta tal juba omaette olla. Kui tal on huvi teiste lastega mängida, siis võib lasta tal seda julgelt ka varem teha.

Mis saab siis, kui laps on kodus ja üksinda ei mängi, vaid käib kogu aeg ema-isa sabas, et see temaga mängiks?

See on puhas harjumus. Kui ta on harjunud ainult vanemaga mängima, siis tahab ta kogu aeg temaga mängida, sest ta lihtsalt ei oska üksi mängida. Aga lapsed õpivad kogu aeg. Alguses ongi ju laste omavahel koos mängimine selline, et nad on küll koos, kuid mängivad eri mänge. Aga vanemaga on mõnusalt lihtne, sest ta mõtleb lapsele mänge välja. Kuid mõni väike laps ei kohane nii kiirelt ja temaga on natuke raskem koos mängida. Nii et puhas harjumus, mis ajaga kaob ja mida saab harjutada – andes lapsele tasapisi aina rohkem vastutust aktiivse mängimise eest.

Kas lapsel peaks laskma igavust tunda? Kui isa tuleb töölt, on väsinud ja tahab puhata, aga laps palub, et isa temaga mängiks, kuna lapsel on igav?

Kõigepealt tuleb vanemana mõelda, mida laps vajab, mida ta on vähem saanud. See peaks olema heas mõttes selline bilansiarvestus, kus tuleb ka ennast arvesse võtta. Kui kogu aeg mõelda, et ma ei jäta lapse soovi täitmata ja teen kõik, mida ta soovib, on oht ennast unustada. Siis oled sa lapsega mängides närvilisem, pragad temaga asjade pärast, mis tavaliselt sind närvi ei aja. Frustreerunud vanem ei ole kindlasti hea. Võiks teha nii, et leppida kokku mängida koos näiteks enne õhtusööki, enne seda saad siis puhata ja oma asjad ära teha, sest sul on tõesti ka enda aega vaja. Või siis keskendud lapsega mängimisele ja teed oma asju õhtul hiljem. Tihti piisab ka lapse mängu assisteerimisest – teed lapsele korraks karu häält ja ta mängib edasi. Sageli on selline kontakt tema jaoks piisav. Selle kõrval tasub jälgida bilanssi, et võtaksid teadlikult aja lapsega koos olemiseks – mänguks või muuks tegevuseks, mida talle teha meeldib.

Mis seisus on sinu arvates eesti mees, mis seisus eesti isa?

Eesti mees saab järjest paremaks isaks. Põlvkondade mõttes lähevad asjad järjest paremaks. Kahjustavad vana aja hoiakud on kadumas ja seda on hea näha. Nooremad põlvkonnad võtavad asju palju avatumalt ja suhtuvad paindlikumalt probleemidesse.

Esimene samm heaks isaks saamise poole on see, et tuleb endale teadvustada, mis tunne on isal endal probleemide esinedes: kas ta on kurb, vihane, väsinud või tunneb ennast hoopis hästi. Siia tuleb nüüd ka piiride seadmise küsimus hästi sisse, et kui palju ma võin oma lapselt nõuda. Väga oluline on aru saada, kellel siis on probleem. Lihtne on näiteks juhul, kui laps kukub ja saab haiget. On selge, et lapsel on probleem ja teda peab lohutama. Aga kui tuled väsinult koju ja laps trallitab nii nagu iga teine päev, kuid sina vihastad ta peale, siis on probleem ju sinul, mitte temal. Küsimus ongi, kellel on probleem ja kuidas sina seda lahendad. Peab alati meeles pidama, et iga kord probleemi lahendades sa ju õpetad teda, sa näitad, kuidas selliseid olukordi normaalselt lahendada. Sa näitad eeskuju ja tulevikus hakkab laps seda kopeerima. Kui sa surusid oma lahenduse jõuga läbi, siis praegu ta ei saa midagi teha ja alistub, aga kui ta suuremaks saades su peale väga vihane on, käib tema jõud juba üle nii sinust kui emast ja ta lahendab probleemi samuti jõuga. Nii et enne lahendama asumist mõtle alati, kellel on probleem.

Muidugi on kõige raskem variant see, kui laps kuskil supermarketis jonnima hakkab. Sa arvad, et see on lihtsalt jonni pärast ja asud asja jõuga lahendama. Aga enne pead mõtlema, et äkki sa ise ei arvestanud tema päevaga. Võib-olla oli tal lasteaias raske päev, ta ei maganud päeval ja sa vedasid ta veel kaubamajja. Tegelikult vastutad ikka sina.

Kui sa saad aru, et probleem on sinus, siis seletagi lapsele nii. Et ma olen praegu väsinud ja see kõva heli teeb mind närviliseks – kui ma saan natuke puhata, siis pärast jaksan sinuga mängida. Ja lapsed mõistavad, nad saavad aru ning kuna ta on vanemate jaoks kõigeks valmis, lõpetab peagi ka jonnimise.

Meeles tasub pidada ka seda, et lapsele ei tohiks öelda “ära nukrutse” ja üritada teda siis tingimata kurvana olemisest välja tuua. See annab lapsele märku, et nukker ja kurb olla ei tohigi. See on sama, kui inimesele depressiooni puhul öelda, et ära ole kurb, ole hoopis rõõmus ja naudi elu, kuigi depressioonis inimese esmane vajadus on, et keegi tuleks tema tunde juurde ja kuulaks ta ära. Ütleks, et ta mõistab, miks teine on mures. Ja see, kes on halvas tujus, saab aru, et sa teda mõistad, ja on nõus sinuga kaasa tulema. Nii on ka lapsega – kui tal on halb olla, peab temast kõigepealt aru saama ja alles siis saab edasi toimetada.

Katkend pärineb kirjastuselt Pilgrim äsja ilmunud Jesper Parve raamatust “Mees. Otse ja ausalt”.