Pakume lugemiseks põneva katkendi Merike Villardi raamatust “Värav hingede maailma”, kus autor kirjeldab värvikalt oma palverännakut mööda Jaapani templeid, mis kestis kokku 44 päeva ja 1200 kilomeetrit.
Esmaspäev, 02.04.2018, teine päev
Jūraku-ji, seitsmes tempel ja hingepisarad
Kuuendast templist seitsmendasse templisse jõuan umbes kella üheksa paiku. Olen esimene külastaja. Tempel uneleb veel oma varahommikuses inimtühjuses. Naudin vaikuses oma kätteõpitud rituaale. Tegelikult lausa mõnulen selles karges päikesepaistelises aprillikuises vaikses hommikus. Ühtäkki külastab mind siiras tänutunne. Tänutunne kõige elava ja mind ümbritseva elu eest, elu kogemise võimalikkuse ja eluteel kohatud inimeste eest. Õnnetunne valgub üle kogu minu olemise. Sulen selles poolekstaatilises seisundis oma silmad ja lasen päikesel neid paitada. Nii palju võimalusi on meile, inimestele, antud, et enda sees elu küllust ja rikkust tajuda.
Astun budistliku templi kontoriuksest välja ning sätin oma nōkyōchō tagasi seljakotti. Märkan, et peatempli ette koguneb grupp inimesi, kes giidi juhendamisel ja rütmipulkade saatel asuvad loitsima hannya shingyo’d, südamemantrat. Jään justkui nõiutult sambana seisma. Mantrahelid sisenevad kui lendu lastud nooled otse minu südame sügavustesse. Saan tugevalt puudutatud. Keha läbib õrn värin kui soe briis ja pisarad hakkavad ojadena voolama üle minu põsesarnade. Meenub kaheksa kuu tagune esmakordne müstiline kohtumine Eestis, Läänemaa looduses, selle imelise mantraga, mis alateadvusest tol hetkel minu sisse üles kerkis, et läbi minu kõlada. Tol hetkel ei osanud ma sellele kuidagi tähendust anda …
Küps augustisuvi 2017. aastal. Istume kümne naise ja shindō-õpetaja, sensei Kuratomiga ringis, et praktiseerida käte massaaži. Kazuko Kuratomi mudib mu haiget kätt, millele olin paar nädalat tagasi rabas haledalt kukkunud. Puudutus on pisut valus, aga tunnen, kuidas soe energiajutt läbib mu kätt, pannes liikuma miski mu kehas ja südames. Hea on. Tunnen, kuidas käemeridiaanid kukkumisehmatusest toibununa avanevad ning käsi saab taas vabalt energiat endasse hingata. Sensei lõpetab seansi. Kummardun lootoseasendis enda ette lõdvestusse. Ühtäkki tunnen sensei õrna puudutust oma seljal, südamekeskuse kohal. Hakkan ohjeldamatult, samas ootamatult nutma. Vedelikku purskub nii silmist, ninast kui suust. Kaaslased lükkavad minu ette suure metallist kausi. Oksendan. Tunnen, kuidas pilt tasapisi kaob … Taas toibununa vaatan Kuratomile otsa. Sensei naeratab ja küsib: “Kas sa tead seda mantrat?” Olen segaduses. Vaatan kaaslasi ja seejärel Kuratomit. “Mis mantrat?” “Seda, mida sa äsja loitsisid?” vastab jaapanlanna mulle rahulikult silma vaadates. Olen hämmelduses, sest ei mäleta peale pisaratesse uppumise mitte midagi. “See on sinu mantra, hannya shingyo. Sa avasid oma südame. Sind ootab ees šamanistlik teekond.” Olen ühteaegu õnnelik ja segaduses. Õnnelik sellest kergustundest, mis minu sisse oli pärast sensei puudutust sisenenud ja segaduses sellest, mis seejärel toimund oli ja mille tähendusest mul õrna aimugi ei olnud.
Killukesi aitasid pusletükkidena kokku panna mu kaaslased, kes ootamatut olukorda said jälgida. Pärast rohkeid pisaraid ja oksendamist olin ajanud järsult selja sirgeks ning hakkanud mantrarütmis kõikudes enda sees mantrat pobisema. Helid ja sõnad polevat vaatlejateni kõlanud, nähtavaks sai vaid huulte liikumise vaikuseheli. Minuga olevat liitunud mõne hetke pärast Kuratomi ise. Kõik olevat tardunud kahe naise loitsimise vaatepilti, mis oli uudne ning seninägematu šamanistlik-budistlik rituaal Eestimaa looduses. Ühel hetkel olin avanud järsult silmad, lõpetanud loitsimise ning vaadanud üllatusega enda ümber tardunud vaikust. Segadus ja arusaamatus tekkinud olukorrast paistsid minust välja … Sel hetkel ei osanud ma arvata, et o-henro oli hakanud minuga juba päris häälekalt kõnelema.
Kumadani-ji tempel, mis on minu rännaku kaheksas tempel, võtab vastu eriliselt lopsaka kirsiõitevahuga, milles on juba tunda kaduvikuhõngu. Iga tuuleiil paiskab kirsipuudelt õhku pahvaka kauneid kroonlehti, mis langevad õrna õievaibakihina tumedale asfaldile. Nii ilmselgelt on tunda magusalt õite järgi lõhnava elu maitset, vaadeldes seda surmatantsu looduse transformatsioonis. Kõik muutub.
Enne Hōrin-ji templisse jõudmist on mul mingil põhjusel vaja ära eksida. Kui siin ja praegu kohalolu hajub, võib see o-henro’l kergesti juhtuda, sest seda teekonda on vaja tunnetada, liialt peas elamine ja ainult silmaga nähtav ei toimi. Rasvapõletusprogramm toimib aga täiega. Samas hea meelega säästaksin oma jalgu pikkadest lisakilomeetritest. Ikkagi tuhat kilomeetrit on veel ees. Suunaviidad araabia numbritega just ei hiilga ning enamikult viitadelt tuleb kilomeetrid välja lugeda jaapani keelest, koha- ja templinimetustest rääkimata. Kui neid viitasid tee peale muidugi jagub. Sageli tuleb käia kilomeetreid sisemise kompassi ja külaelanike suunamiste toel. Tänan mõttes oma jaapani keele õpetajat, Hiroyuki Sonobet, et olen avastanud end välja lugemas numbreid ja nimetusi, mis ilma jaapani keele algsete oskusteta ei oleks võimalik olnud. Lisaks tuleb see mulle kasuks, kui külaelanikega tagasihoidlikku vestlust arendan ning teed küsin.
“Konnichi wa! Sumimasen! Hōrin-ji wa doko desu ka?”* Õige teeotsa kättenäitamise asemel otsustab proua minuga hoopis kampa astuda ja mind lausa templini välja juhatada. Eakas jaapanlanna viib mind käest kinni hoides kuni templi väravani, haarab siis minu käest mobiiltelefoni ja ütleb, et nüüd tuleb ikka värava ees pilti ka teha. Proua klõpsib mõned fotod minust ja suunab mind seejärel hüvastijätu saatel templi väravast sisse. Olengi jõudnud o-henro üheksandasse templisse.
Väravast ma aga palju kaugemale ei saa, sest satun kohe kahe vahva jaapani vanahärra peale, kellel on palju küsimusi. “Mis riigist sa pärit oled? Kas sa käid o-henro’t jala? Kas sa käid seda teekonda päris üksi?” Kui härrad kuulevad, et olen Eestist, siis üks meestest, kohalik kunstnikuhärra, hakkab üles loetlema Balti riike ning uurib, kas Eesti on ikka Vene okupatsiooni alt vaba? Ma siis seletan seepeale, et vaba ikka, juba 26 aastat ning kingin talle “Eesti 100” juubelišokolaadi. Härralt saan ossettai’na punase osamefuda ja tema pliiatsijoonistused Hōrin-ji templist ning Kūkaist endast. Sügav tänulikkus avardab igas hetkes sel teekonnal minu südant. Olen taas puudutuse saanud.
Jõuan kümnenda templi lähedusse. Suveniiripoest hüüab proua mulle midagi jaapani keeles. Hõiskan talle jaapani keeles vastu vabanduse, et ei räägi kahjuks jaapani keelt. Proua kihistab seepeale naerda, et ta ei usu mind. Et kuidas ma siis nii õigesti ja ilma aktsendita räägin. Ma siis vastu, et ega ma palju rohkemat ei oskagi. Jaapanlanna kamandab poe kaugemast nurgast oma inglise keelt kõneleva poja minu ette (olgu täpsustuseks öeldud, et poeg oskab sama palju inglise keelt kui mina jaapani keelt), kellega me jaanpani ja inglise keele segumiksiga kuidagi mõistmiseni jõuame. Tulemusena jääb minu seljakott suveniiripoodi, et mäkke rühkida ja lõputut taevatreppi pidi lõpuks Kirihata-ji templisse jõuda. Päike näitab keskpäeva. Temperatuur tõuseb.
Kui olen trepi viimaselt astmelt templi hoovi astunud, hakkab kohe minu vastu huvi tundma 75-aastane härra Shiyoshi. “Kust sa pärit oled? Sa oled nii ilus! Sinu näonahk on nii klaar!” õhkab vanahärra vaimustunult. Tänan teda mitmekordsete kummarduste ja tänusõnadega. Shiyoshi pajatab pärast meie põgusat tutvumist oma elust, lastest ja lastelastest. Sellestki, et ta enne pensionileminekut ärimees oli ning endale lausa kaks maja soetas, ühe Tōkyōsse ja teise Tokushimasse. Nüüd on ta pisut hädas, sest tuleb pikki vahemaid sõita, et majapidamiste eest hoolt kanda. Järsku vaatab härra Shiyoshi mulle mõtliku, kuid samas väga terava pilguga otsa ning ütleb: “Tule!” Haarab mul käest ja viib mind Kirihata-ji templi peahoone ette. “Pane oma küünal ja viirukipulgad ning loe palve. Seejärel tule peatempli ette minu juurde.” Teen kõik nii, nagu minult paluti.
Seisan Shiyoshi kõrvale ning kuulen, kuidas vaikus ja mehe hääl hakkab tasapisi hannya shingyo sügavate ja madalate mantrahelidega mängima. Aeg justkui peatub. Loits muutub tugevamaks ja võimsamaks. Minu sisemus resoneerub hannya shingyo helidega, süda hõõgub ning pisarad voolavad üle mu põskede. Kui jaapanlane on retsiteerimise lõpetanud, ei suuda mina oma pisaratevoolu kinni keerata. Shiyoshi võtab õrnalt mu käed pihku ja vaatab mulle sügavalt silma: “Ma pühendasin selle hannya shingyo sinule, kogu oma südamest. Et sa oleksid hoitud ja kaitstud o-henro-teekonnal.” Selle jutu peale saab kosk minu sees uue hoo ja pisarate peatamisest ei saa enam juttugi olla. Shiyoshi aga jätkab vaikselt: “Su hing sai puhastuse ja puudutuse. Kōbō Daishi on sinuga.” Kallistame. Lahkun sügavas tänutundes kümnendast templist. Tunnen igas kohalolusekundis, kuidas o-henro minu sees ja ümber justkui kookonist lahti rulluma hakkab. Miski avaneb ja kisub mind kaasa. Kaasa iseenda ja maailmast arusaamise sügavustesse. Olen astunud iseenda elu uude loomisprotsessi.
Teel Fujii-dera templisse kohtan Jacques’i Kanadast Quebecist. Avastan ta enda kõrvalt matkamast, kui olen mõõtmas lõputut kruusateed põldude vahel. Krõbistan kruusasillutisega võidu omi mõtteid ja kanadalase vaikne imbumine minu isikliku olemise mulli on mul esialgu märkamatuks jäänud. Aga juba paar minutit pärast meie esimese vestluse algust on selge, et meie vahel on mingi nähtamatu side, mis toidab meie mõlema vaimseid akusid ja annab kehasse jõudu päeva lõpukilomeetreid võtta. “Täna me siiski üheteistkümnendat templit ei võta,” otsustame üheskoos. Jacques’il on ööbimine juba valmis vaadatud ja broneeritud. Minul veel mitte. Olin otsustanud selle teema saatuse hooleks jätta ning lasta asjadel lihtsalt kulgeda.
Teekond Yoshinogawa linna kulgeb pärast meie kohtumist kuidagi teises hingamises. Meie mõtted ja tunded sulanduvad üheks ning me ei tee enam vahet, kes mida ütleb või arvab, sest oleme kui üks. Meil on, millest rääkida. O-henro on kui sulatusahi, mis avab hinged ja südamed aususeks iseenda ja ümbritseva maailma vastu.
Yoshinogawa linnas meie teed Jacques’iga hargnevad. Ületan risttee ja lehvitan oma tänasele kaaslasele. Jacques vaatab heldimusega minu poole ja hõiskab üle tee: “Sa oled nii ilus ja sinuhing on nii ilus. Kas me kohtume kunagi veel?” “Kui Universumil on meiega mingi plaan, siis kohtume kindlasti,” saadan vastuse üle risttee. “Ma väga loodan, et on,” vastab Jacques ja saadab minu poole õhusuudluse. Lehvitan veelkord Jacques’ile, keeran end laia naeratusega lahkumise lummusest välja ja jooksen otsejoones vastu liiklusmärgiposti. Nii palju siis romantikast. “Kaasavaraks veel õhtu lõpuks üks korralik sinikas hallata,” mõtlen endamisi ja saadan viimase lehvituse teele, kuniks mees hämarusse kaob. Enne ööunne jäämist saan sõnumi: “Sa oled mu hingesugulane.” Sel hetkel ma veel ei tea, aga tunnen, et näeme veelkord. Uus päev jääb uute kilomeetrite ja uute kohtumiste ootele. Vajun rammestunult sügavasse ööunne.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Merike Villardi raamatust “Värav hingede maailma”.
Shikoku 88 templi palverännak Jaapanis ei olnud minu jaoks lihtsalt matk. See oli teekond lähemale iseenda väele läbi nähtava ja nähtamatu maailma, läbi inimeste ja olukordade. Sel teekonnal olid minu jaoks kaugeleulatuvad tagajärjed. Kaduvikku sai rännatud 44 päeva ja 1200 kilomeetrit, mis kasvatasid mu hinges sügavat tänutunnet elu ja inimeste vastu ning aitasid mõista elu lihtsust, millest me igapäevaelus nii kergesti oskame kaugeneda. Selles raamatus kirjutasin end alasti, sest kõik need read on kirjutatud eelkõige mulle endale, ühel kevadel, kirsiõiteaegu Jaapanis, Shikoku saarel … Kõik muutub, sest see oli vaid hetk, mis iial ei kordu … ichi-go ichi-e …
Ma surin selleks, et uuesti sündida. Kuus kuud pärast Shikoku o-henro’t lahkusin ma kontoritöölt, et aidata inimestel kiires elutempos leida parem kontakt oma keha ja hingega. Töötan Confido Erameditsiinikeskuses Jaapani shindō ja shiki terapeut-massöörina ning shindō venitustundide juhendajana.
Armastuse ja tänutundega
Merike Villard
