Lastele on omane ehe vabadus. Nad on rõõmsameelsed, mängulised ja loomu poolest loovad. Kuid kasvatamise käigus surutakse neid omadusi maha, et lapsed oleksid sõnakuulelikud ning sobituksid võimalikult hästi ühiskonda. Ja kuigi iga vanemate põlvkond kinnitab, et nemad ei tee oma lastega samu vigu, mis tehti nendega, sunnivad nad paratamatult lastele peale puudusi ja piiranguid, mille nad ise pärisid oma vanematelt. Osho räägib oma teoses "Raamat lastest" õppimisest ja tõelisest haridusest.
Mis on õppimine?
Õppimine pole teadmine. Õppimist samastatakse liiga palju teadmistega – see on teadmiste vastand. Mida rohkem teadmisi inimesel on, seda vähem suudab ta õppida. Seetõttu on lapsed õppimisvõimelisemad kui täiskasvanud. Ja kui täiskasvanud tahavad samuti õppijateks jääda, siis peavad nad unustama, mida on õppinud. Mis tahes teadmised neil ka on, nad peavad need ära kustutama. Kui kogute teadmisi, siis saab teie sisemine ruum minevikust liiga raskeks. Te kogute endasse liiga palju rämpsu.
Õppimine toimub vaid siis, kui on olemas ruumi. Lapsel on olemas see ruum, süütus. Lapse ilu on selles, et ta toimib mitteteadmise seisundis. See on õppimise põhiline saladus: toimimine mitteteadmise seisundis. Jälgi, vaata, vaatle, aga ära kunagi järelda. Kui oled juba järeldusele jõudnud, siis õppimine peatub. Kui sa juba tead, mida on siis veel õppida? Ära kunagi toimi vastavalt valmis vastusele, mille oled saanud pühakirjast, ülikoolist, õpetajatelt, vanematelt või isegi oma kogemusest. Kõik, mida oled teadnud, tuleb kõrvale heita õppimise nimel. Siis arened edasi, siis pole arengul lõppu. Siis jääb inimene lapselikuks, süütuks, on tulvil imetlust ja vaimustust kuni lõpuni. Isegi surres jätkab ta õppimist. Ta õpib elu, ta õpib surma. Ja inimene, kes on õppinud elu ja õppinud surma, ületab mõlemad; ta liigub transtsendentsusesse.
Õppimine on vastuvõtlikkus, õppimine on haavatavus. Õppimine on avatus, lõpmatuse avatus.
Inimene on sündinud seemnena. Ta on sündinud potentsiaalina, ta pole tegelikult sündinud. Ja see on eriline, väga eriline, sest kogu olemises on vaid inimene sündinud potentsiaalina; kõik teised loomad on tegelikult sündinud. Koer on sündinud koerana, ta jääb selleks kogu elu. Lõvi on sündinud lõvina. Inimene pole sündinud inimolendina, inimene on sündinud vaid seemnena: ta võib õitsele puhkeda ja võib ka mitte. Inimesel on tulevik, ühelgi teisel loomal pole tulevikku. Kõik loomad on sündinud instinktiivselt täiuslikena. Inimene on ainus ebatäiuslik loom – seepärast on võimalik areng, evolutsioon.
Haridus on sild potentsiaali ja realiseerumise vahel. Haridus aitab sul saada selleks, mis sa oled vaid seemne olekus. Ja seda ma siin teengi; see on hariduse koht. See, mida antakse tavalistes koolides ja kolledžites ja ülikoolides, pole haridus. See vaid valmistab sind ette, et saaksid hea töö, hea sissetuleku; see pole tõeline haridus. See ei anna sulle elu. Võib-olla annab see sulle parema elustandardi, ent parem elustandard ei tähenda paremat elu, need pole sünonüümid.
Nii-öelda haridus, mida teie maailm jagab, valmistab sind ette vaid leiva teenimiseks. Ka Jeesus ütleb: “Inimene ei ela ainult leivast.” Seda teevad teie ülikoolid – nad valmistavad teid ette paremini leiba teenima – kergemini, mugavamalt, vähema jõupingutuse, vähema vaevanägemisega. See on väga primitiivne haridus: see ei valmista teid ette eluks. Seetõttu ongi näha nii palju roboteid. Nad on ametnikena, jaamaülematena, maksuametnikena suurepärased. Nad on suurepärased, oskuslikud, aga kui vaatate neid sügavuti, siis pole nad midagi muud kui kerjused. Nad pole elu maitsnud. Nad ei tea, mida elu tähendab, mida armastus tähendab, mis on valgus. Nad pole kunagi teadnud midagi jumalikkusest, nad pole eksistentsist midagi maitsnud, nad ei tea, kuidas laulda ja tantsida ja pühitseda. Nad ei tunne elu grammatikat, nad on täiesti rumalad. Jah, nad teenivad – teenivad rohkem kui teised, on väga oskuslikud ja muudkui tõusevad mööda karjääriredelit üha kõrgemale ja kõrgemale – ent nad jäävad tühjaks, vaeseks.
Haridus peab andma sulle sisemise rikkuse. See pole selleks, et anda sulle informatsiooni, see on väga primitiivne arusaam haridusest. Ma nimetan seda primitiivseks, sest selle juured on hirmus, mõttes, et “kui ma pole hästi haritud, siis ei saa ma elus hakkama.” Ma nimetan seda primitiivseks, sest sügaval sisimas on see vägivaldne: see õpetab sind võistlema, muudab su ambitsioonikaks. See pole midagi muud kui vaid ettevalmistus kõri läbilõikamiseks selles võistlevas maailmas, kus kõik on kõigi vaenlased. Seetõttu on maailm muutunud hullumajaks.
Armastust ei saa olla. Kuidas saaks olla armastust sellises vägivaldses, ambitsioonikas, võistlevas maailmas, kus kõik on kõigil kõri kallal? See on väga primitiivne, sest põhineb hirmul, et “kui ma pole hästi haritud, hästi kaitstud, hästi informeeritud, siis pole ma suuteline eluvõitluses ellu jääma.” Elu võetakse vaid võitlusena. Minu ettekujutus haridusest on see, et elu ei tohiks võtta võitlusena ellujäämise eest, elu peaks võtma kui pühitsust. Elu ei tohiks olla vaid võistlus, vaid peaks olema ka rõõm. Laul ja tants ja poeesia ja muusika ja maalimine, ja kõik see on maailmas kättesaadav… haridus peaks sind ette valmistama sellega ühel lainel olema, koos puude, lindude, taeva, päikese ja kuuga. Ja haridus peaks sind ette valmistama olema sa ise. Praegu õpetab see sind imitaatoriks; see õpetab, kuidas olla nagu kõik teised. See on ebaharidus. Õige haridus õpetab, kuidas olla sina ise, ehtne sina. Sa oled unikaalne. Pole olemas kedagi sellist nagu sina, pole kunagi olnud, ei saa kunagi olema. See on suur au, et eksistents on sind küllastanud. See on sinu hiilgus, sa oled unikaalne. Ära muutu imiteerijaks, ärgu saagu sinust koopia. Aga seda teie nii-öelda haridus just teebki: valmistab koopiaid, mis hävitavad su algupärase näo.
Sõnal “haridus” on kaks tähendust, ja mõlemad on kaunid. Üks tähendus on väga hästi tuntud, ehkki seda ei praktiseerita; see tähendab sinust millegi välja valamist. “Haridus” tähendab seda, et sinust valatakse välja see, mis seal on, tehakse su potentsiaal tegelikuks, nagu ammutad allikast vett. Aga seda ei kasutata. Vastupidi, sinusse valatakse, mitte ei valata sinust välja. Geograafiat ja ajalugu ja loodusteadusi ja matemaatikat muudkui valatakse sulle sisse. Sa muutud papagoiks. Sind kasutatakse nagu arvutit, samamoodi kui sina toidad arvutit, toidetakse sind.
Haridusasutused on kohad, kus sulle asju pähe tuubitakse. Tõeline haridus oleks tuua välja see, mis sinus peidus on – mille olemine on pannud sinusse nagu aarde -, seda avastada, seda välja tuua, panna sind särama. Selle sõna teine tähendus, mis on isegi veel sügavam: “haridus” tuleb sõnast educare¸ see tähendab viimist pimedusest valguse kätte. Tohutult suur tähendus: viia sind pimedusest valguse kätte. Inimene elab pimeduses, alateadvuses – ja on võimeline valgusega täituma. Leek on olemas, see tuleb lõkkele puhuda. Teadvelolek on olemas, aga see tuleb äratada.
Sulle on kõik antud, sa oled selle kaasa toonud, aga mõte, et oled saanud inimeseks lihtsalt seetõttu, et sul on inimkeha – see mõte on vale ja on olnud tohutu õnnetuste põhjustaja kaua aega. Inimene on sündinud võimalusena. Ja väga vähesed inimesed jõuavad selleni: Jeesus, Buddha, Mohammed, Bahaudin. Väga vähesed inimesed muutuvad tõelisteks inimesteks – kui nad on tulvil valgust ja pimedust enam pole, kui su hinges pole enam alateadvust, kui kõik on valgus, kui on vaid teadlikkus. Siis on elu õnnistuseks.
Haridus peab tooma su pimedusest valguse kätte. Ütleme, et mina tegelen sellega. Ma õpetan teid olema teie ise. Ma õpetan teid olema kartmatud; ma õpetan teid mitte järele andma ühiskondlikule survele; ma õpetan teid mitte olema konformistid. Ma õpetan teid mitte igatsema mugavust ja kerget elu, sest kui igatsete mugavust ja kerget elu, siis ühiskond annab selle teile, aga sellel on hind. Ja see hind on kõrge: te saate mugavuse, aga kaotate teadlikkuse. Te saate kerge elu, aga kaotate hinge. Te võite saada austuse, aga te pole iseendale truu; te olete pseudoinimene. Te olete reetnud eksistentsi ja iseenda. Aga ühiskond tahab, et te end reedaksite. Ühiskond tahab teid kasutada nagu masinat, ühiskond tahab, et oleksite kuulekas. Ühiskond ei vaja, et toimiksite intelligentse olendina, sest intelligentne olend käitub intelligentsel viisil ja kindlasti tuleb hetki, mil ta ütleb: “Ei, ma ei saa seda teha.” Näiteks, kui olete tõeliselt intelligentne ja teadlik, siis ei saa te teenida armees – see on võimatu. Sulanduda armeesse, mis on põhiline nõue, tähendab ebaintelligentsust. Seetõttu suudab armee igal viisil teie intelligentsi hävitada. Intelligentsi hävitamiseks läheb vaja aastaid; seda nimetatakse “drilliks”. Tuleb järgida tobedaid käske: paremale pöörd, vasakule pöörd, sammu marss, tagurpidi marss – seda ja teist – ja seda tehakse iga päev, igal hommikul ja õhtul. Aegapidi hakkab inimesest saama robot, ta hakkab toimima nagu masin.
Ma kuulsin ühest naisest, kes läks psühhoanalüütiku juurde ja ütles: “Ma olen väga mures, ei saa magada. Mu mees on armees kolonel. Kui ta tuleb pühadeks koju, on see mulle tõeline õudusunenägu. Kui ta magab paremal küljel, siis ta norskab, ja nii kõvasti, et see ei häiri mitte ainult mind, vaid ka naabreid. Kas te võiksite mulle midagi soovitada? Mida ma peaksin tegema?” Psühhoanalüütik mõtles selle üle järele ja ütles: “Tehke nii. Proovige seda täna öösel, ehk see aitab,” ja andis talle retsepti, ning see aitas. Ja retsept oli lihtne: “Kui ta hakkab norskama, siis lihtsalt öelge talle: “Vasak pöörd!”.”Naine ei uskunud, aga kui ta nii tegi, siis see aitas – isegi unes. Mees norskas ainult paremal küljel, ja kui naine talle seda kõrva sisse ütles, aeglaselt, mitte väga kõvasti, tasa: “Vasak pöörd”, siis harjumusest keeras ta vasaku külje. Norskamine lakkas, isegi unes.
Armees on drilli ülesanne teie teadvus hävitada, teha teist automaatsed masinad. Siis saate minna tapma. Muidu, kui teil on veel natuke intelligentsi järel, näete, et teine inimene, keda te tapma hakkate, on süütu; ta pole teinud midagi ei teile ega kellelegi teisele. Ja tal on kodus naine, kes teda koju ootab; võib-olla on tal väikesed lapsed, ja nendest saavad kerjused; võib-olla on tal vana ema ja vana isa, ja nad võivad hulluks minna. “Miks ma selle mehe tapan? Sest ohvitser ütleb: “Alustada tapmist. Tuld!” “Intelligentne inimene pole võimeline tulistama. Intelligentne inimene võib valida enda surma, selle asemel et tappa süütuid inimesi. Sel põhjusel, et mingi tobe poliitik tahab sõtta astuda, sest poliitik tahab võimu, sest mingite poliitikute tobedate avalduste tõttu on alanud sõda. Ta ei tapa! Seda nimetan ma hariduseks: muuta inimesed intelligentsemaks. Ja seda ma siin teengi. Kui see tuli levib, siis vana, roiskunud ühiskond ei saa ellu jääda. See jääb ellu teie teadveloleku puudumise tõttu, see elab teie teadveloleku puudumisest.
See haridus, mis siiani on eksisteerinud, pole päris. See pole teeninud inimkonda, vaid vastupidi, on teeninud vaid teatud huve. See on teeninud minevikku. Õpetaja on olnud mineviku saadik. Ta tegutseb vahendajana, et anda uuele põlvkonnale edasi mineviku uskumusi, orientatsiooni, hoiakuid – et kahjustada, mürgitada uut teadlikkust, mis horisondil tõuseb. Hariduse tõttu on inimese areng olnud väga hüppeline, siksakiline. Aga seniajani polnud teist teed, sest minevikus kasvasid teadmised nii aeglaselt, et need olid sajandeid peaaegu samad. Niisiis oli õpetaja oma töös väga tõhus. Teadmised olid peaaegu staatilised, arengut polnud. Aga nüüd on teadmisteplahvatus. Asjad muutuvad nii kiiresti, et kogu haridussüsteem on vananenud, vanamoodne. Sellest tuleb loobuda ja peab sündima täiesti uus haridussüsteem. Alles nüüd on see võimalik – seniajani polnud see võimalik.
Autor: Osho
Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Osho raamatust “Raamat lastest”.
“Vaata lapse silmadesse – midagi sügavamat pole olemas. Lapse silmad on nagu põhjatu sügavik.” – Osho
Lastele on omane ehe vabadus. Nad on rõõmsameelsed, mängulised ja loomu poolest loovad. Kuid kasvatamise käigus surutakse neid omadusi maha, et lapsed oleksid sõnakuulelikud ning sobituksid võimalikult hästi ühiskonda. Ja kuigi iga vanemate põlvkond kinnitab, et nemad ei tee oma lastega samu vigu, mis tehti nendega, sunnivad nad paratamatult lastele peale puudusi ja piiranguid, mille nad ise pärisid oma vanematelt.
See raamat kutsub üles “laste vabastusliikumisele”, et purustada vanad käitumismustrid ja panna lastega suhtlemisele uus alus. See on teejuht täiskasvanutele, et nad teadvustaksid, kui palju nende käitumine lapsi mõjutab. Me õpime, millal laste eest hoolitseda ja neid kaitsta ning millal lasta neil omaette tegutseda, et nad oskaksid elust rõõmu tunda ja saavutaksid oma kõrgeima potentsiaali.
Osho (1931-1990) on üks tuntumaid ja provokatiivsemaid tänapäeva müstikuid. Londoni Sunday Times nimetas Oshot üheks “20. sajandi tegijaks”; kirjanik Tom Robbins aga “kõige ohtlikumaks inimeseks pärast Jeesus Kristust”. Tema õpetuste mõju on üha kasvanud ning jõuab vaimsete otsijateni kõikjal maailmas.
