Õnneliku suhte saladus: kui tahad teada, milliseks su kaaslane muutub, vaata tema vanemaid

Kui noormehe isa on kontrolliv ja (vaimselt) vägivaldne, siis ära imesta, kui kümne aasta pärast ilmnevad ka sinu mehel sarnased jooned. Teatud määral oleme me kõik oma keskkonna nägu. Teadusuuringute tulemustest ilmneb, et vägivaldsed mehed on peaaegu alati ise lapsepõlves vägivalda kogenud.*

Sa võid küsida: “Aga kas me siis ei või vanemate halvast eeskujust õppida ja enda käitumist muuta?” Vastan jaatavalt ja rõhutan sõna “õppida”. Kui vägivaldse isa poeg ei astu kindlaid samme vägivalla mõistmiseks – miks muutus tema isa vägivaldseks ja kuidas seda mustrit lõhkuda -, siis on tõenäoline, et ta käitub sama mustri järgi.

Kui tütarlapse ema on alkohoolik, siis on statistiliselt teada, et tal on suurem tõenäosus alkohoolikuks muutuda.** Siiski ei ole alkoholism talle ette määratud. Kui tütar teeb endale selgeks, milline on alkoholismi olemus ning õpib stressile ja pettumustele hoopis konstruktiivsemal moel reageerima, siis on tema võimuses alkoholismimuster lõhkuda.

Seega, kui teist emma-kumma emal või isal on olnud ennast kahjustav elustiil, siis oleks vastutustundlik käia kursustel, lugeda kirjandust, pidada nõu nõustajatega ning teineteisega kõigest õpitust rääkida. Ärge pange neid teemasid kalevi alla.

Kui nüüd veidi rõõmsam pool esile tuua, siis oma samasoolise vanema välimust vaadates saad sa aimu, milline sa ise kahekümne aasta pärast välja võid näha. Kui isal on kiilaspea, siis näeb poeg tõenäoliselt paarikümne aasta pärast samasugune välja. Kui ema on tegus ja energiline, on tema tütargi aastate pärast samasugune.

Natuke aega tagasi olime nädalasel rannapuhkusel: mina, minu naine, meie tütar Sally, tema mees John ja nende kaks last, meie lapselapsed. Esimesel päeval pärast hommikusööki tassisime randa päikesevarju. Väimees oli põlvili liiva peal ja uuristas oherdiga maa sisse auku, et saaksime päikesevarju püsti panna. Sally, nägu naerul, kastis käe veeämbrisse ja pritsis külma vett oma mehe seljale. Ütlesin tütrele: “Sa oled hea näide selle kohta, mida ma oma raamatutes kirjutan – et käbi ei kuku kännust kaugele. Sinu ema teeks just midagi sellist.”

Kui väimees hiljem samal päeval hakkas toidupoodi minema, ütles Sally meile kõvasti, et ka John kuuleks: “Ta on võrratu abikaasa.” Ka see oli midagi sellist, mida minu naine minu kohta palju kordi on öelnud. Kuigi ma ei tea, kas see ütlus vastab tõele, tunnistan, et mulle meeldib neid sõnu kuulda. Mulle näib, et Johnil on sama tunne.

Nii positiivsetest kui ka negatiivsetest omadustest rääkides on valdav osa meist hoopis rohkem oma vanemate moodi, kui me ise sellest aru saame. Mulle meenub üks noor abielumees, kes rääkis nii: “Ma teadsin, et tema ema ei meigi end. Ta oli niinimetatud hipipõlvkonna esindaja. Aga ma poleks iial osanud selle peale tulla, et ka Julia otsustab meikimise lõpetada. Kogu see aeg, mis me tuttavad olime olnud, oli ta end meikinud. Enne abiellumist me sel teemal ei rääkinud, sest ma ei osanud arvata, et sellest võiks probleem kujuneda. Ent nüüd on meil pikad jutuajamised meikimise plussidest ja miinustest ning arvata võib, et minu argumendid peale ei jää.”

Suhtlusmustrid on veel üks valdkond, kus kipume olema oma vanemate moodi. Näiteks kui sa märkad, et sinu pruudi ema segab oma mehe jutu vahele ja parandab igat üksikasja räägitud loos umbes nii: “Ei, see polnud teisipäeval, vaid kolmapäeval” või “See polnud 2005. aastal, vaid 2006”, siis võid eeldada, et ka tütar käitub sarnaselt. Vahest oledki teie omavahelistes jutuajamistes taolist suhtlusviisi juba märganud? Kui see sind ärritab, siis nüüd on viimane aeg sellest rääkida. Kui suhtlusmuster ei muutu enne abiellumist, ei toimu abielludes kindlasti automaatset muutust.

Üks noormees rääkis mulle: “Tema vanemate juuresolekul tunnen surmahirmu. Tema ema räägib vahetpidamata. Ta isegi ei hinga lausete vahel, vaid räägib oma lugusid väga üksikasjalikult, kõikide detailidega. Tema ema juuresolekul tunnen end nagu lõksus. Ei teki ühtegi head hetke, et toast lahkuda ja klaasike vett võtta. Näen, et Annie on natuke samasugune ja ma kardan, et ta muutub oma ema sarnaseks. Mulle tundub, et ma ei suudaks seda taluda.” Üllatav oli kuulda, et noormees väljendab oma muret juba enne abiellumist. Oli näha, et Annie ei saanud päriselt aru, millest tema peigmees räägib. Tegin noormehele ettepaneku, et kui nad järgmine kord Annie vanemate juures on, salvestaks ta toimuvat vestlust pool tundi. Hiljem, kui Annie salvestust kuulas, taipas ta, et ema esitab väga harva teistele küsimusi, ja kui küsibki, siis annab vastamiseks aega vaid hetke, et uuesti oma jutuvadaga jätkata. Annie sai aru, et selline suhtlusmaneer ei ole mitte ainult solvav, vaid lämmatab tegelikult igasuguse eheda dialoogi.

Me oleme oma vanemate kõrval üles kasvanud ega taju seetõttu, kui nende suhtlusmustrid on väärad. Meie jaoks on kõik lihtsalt nii, nagu alati on olnud. Sageli on vaja kedagi väljastpoolt, kes juhiks suhtlusmustrile tähelepanu ja aitaks meil aru saada, miks on vaja üht või teist mustrit muuta. Kuna vanemate suhtlemisharjumused meid mõjutavad, siis on väga tõenäoline, et võtamegi need omaks. Hea on samas see, et suhtlusmustreid on võimalik muuta ja seda tuleb teha juba enne abiellumist. Kui oled tunnistajaks oma peigmehe vanemate vaidlusele ja näed, et sinu partneri isa kõnnib lõpuks lihtsalt minema, jättes oma naise viimased sõnad õhku rippuma, siis võid eeldada, et sinu peigmees reageerib pärast abiellumist teie vaidlustele üsna sarnasel viisil. Muidugi, kui just ei juhtu, et ta loeb seda raamatut siin ja te mõlemad leiate oma konfliktide lahendamiseks paremaid mooduseid.

Jälgi ka seda, milliseid tavapäraseid viisakusi teie vanemad igapäevaselt vahetavad. Kas sinu pruudi isa avab oma naisele autoukse? Kui jah, siis ootab sinu pruut sinult samasugust käitumist. Kas sinu peigmehe isa võtab tuppa tulles mütsi peast? Kui ei, siis pole tema pojaltki muud oodata. Kas kuuled, et sinu pruudi ema vastab oma mehe eest, enne kui tollel on võimalust suudki avada? Kui jah, siis võid sama oodata ka tütrelt. Kas sinu peigmehe isa vaatab oma naisele otsa, kui too temaga räägib, või vahib vaikides televiisorit? Tõenäoliselt teeb poeg sama, mida tema isa. Kas sinu pruudi ema näägutab pidevalt oma mehe kallal, kui soovib, et garaaž saaks korda või mõni muu töö tehtud? Kui jah, siis võid samasugust suhtlusviisi eeldada ka tema tütrelt. Kas tema isa on vaikne ja reserveeritud või valjuhäälne ja jutukas? Kas tema ema on iseseisev, langetab oma otsused ise ja peab harva mehega nõu? Kas tema ema teeb süüa? Kas tema isa hoolitseb, et auto oleks puhas? Kas tema ema on koduperenaine või töötab oma erialal? Kas tema isa on ettevõtja või palgatöötaja? Kas tema isa niidab ise muru või palkab kedagi seda tegema? Kas tema ema kogub ajalehe väljalõikeid ja seab fotosid albumisse? Vastused neile küsimustele annavad sulle aimu, mida oodata, kui sa oma väljavalituga abiellud. Kui mõni vastus sarnastele küsimustele sind häirib, siis on aeg sel teemal avatult arutleda. Sa kas lepid sind häirivate joontega või üritad muutuste üle läbi rääkida. Muud lahendust ei ole.

Tänapäeva kiirustavas maailmas veedavad paarid väga vähe aega koos teineteise vanematega. Abiellutakse, ilma et kummalgi oleks aimu neist vanemlikest eeskujudest, millega teine inimene üles kasvas. Isegi kui paarid teineteise vanematega koos aega veedavad, ei jälgi nad hoolega vanemate käitumis- ja suhtlusmustreid. Nad võivad väljendada tunnustust nende positiivsete joonte kohta, mida näevad, ent jätavad üldjuhul tähelepanuta negatiivsed kõne- või käitumismaneerid, sest ei suuda ette kujutada, et nende väljavalitu võiks iial ilmutada mõnd oma vanemate negatiivsetest käitumisjoontest. Ma tahan öelda, et sinu väljavalitul ilmnevad oma vanemate käitumisjooned tõenäoliselt – kui ta just ei pööra neile teadlikult tähelepanu ega astu positiivseid samme, et täiskasvanuna vältida lapsepõlves nähtud ja omandatud mustreid. Sellepärast soovitangi paaridele südamest, et nad veedaksid teineteise vanematega võimalikult palju koos aega, et õppida tundma nende iseloomu, suhtlusmustreid, väärtusi ning vaatleksid ka seda, kuidas vanemad omavahel hakkama saavad. Nende käitumismudel on sinu armsamat väga tugevasti mõjutanud. Kui märkad midagi muret tekitavat, tuleb see oma partneriga põhjalikult läbi arutada. Kui sinu mure on tõsine, tuleb nõu pidada, milliseid samme astuda, et teie suhtes ei saaks tõeks vanasõna “Käbi ei kuku kännust kaugele”.

Juhised mehele

1. Tee nimekiri sellest, mis sulle sinu isa juures meeldib. Seejärel tee nimekiri nendest omadustest, mida pead oma isa juures pigem negatiivseks. Kui sinu tüdruksõber on sinu isaga piisavalt palju kohtunud, palu ka temal teha nimekiri selle põhjal, mida tema on sinu isa juures tähele pannud.

2. Võta need nimekirjad aluseks, kui arutlete selle üle, mil viisil sina soovid oma isast erineda.

3. Milliseid konkreetseid samme kavatsed kõigepealt astuda?

Juhised naisele

1. Tee nimekiri sellest, mis sulle sinu ema juures meeldib. Seejärel te nimekiri nendest omadustest, mida sa pead oma ema juures pigem negatiivseks. Kui sinu poiss-sõber on sinu emaga piisavalt palju kohtunud, palun ka temal teha nimekiri selle põhjal, mida tema on sinu ema juures täheldanud.

2. Võta need nimekirjad aluseks, kui arutlete selle üle, mil viisil sina soovid oma emast erineda.

3. Milliseid konkreetseid samme kavatsed kõigepealt astuda?

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Gary D. Chapmani raamatust “Pika ja õnneliku abielu saladus”.

“Mitte keegi ei abiellu mõttega olla ise õnnetu või teha oma abikaasa õnnetuks. Ometi on meile kõigile teada, et lääne kultuuriruumis kõigub lahutuste protsent 50% ümber ja kõige rohkem lahutatakse esimese seitsme abieluaasta jooksul. Suurem osa inimestest valmistub märkimisväärselt kauem ette tööeluks kui abieluks. Sellepärast polegi imestada, et oma erialal jõutakse hoopis edukamalt püstitatud sihtideni, samas kui abieluõnn jääbki paljudele kättesaamatuks.

Viimased 35 aastat olen nõustanud paare, kelle unistuse õnnelikust abielust on purustanud tegelik elu, millesse kuuluvad pesemata nõud, tasumata arved, sobimatud töögraafikud ja nutvad lapsed. Olen veendunud, et nii mõnigi raskus oleks välditav, kui paarid saaksid abieluks põhjalikumat ettevalmistust. Sellepärast ma selle raamatu kirjutasingi. Kui ma enda abielu algusaastatele tagasi vaatan, siis oleksin küll tahtnud, et keegi oleks mulle rääkinud seda, mida ma siin raamatus kirjutan. Loodan väga, et oma abielu avameelse kirjeldamisega aitan ma teil vältida veidigi seda valu ja pettumust, mida meie Karolyniga üle elasime.” – Katkendid G. D. Chapmani sissejuhatusest