Edaspidise elu piirjooned hakkavad pikkamööda muutuma arusaadavaks. Selleks et jõuda tagasi oma varasema toimetulekutasemeni, on vajalik lasta kogu kogemusel klaaruda, et saada selgeks, milline meie elu edaspidi üldse olla saab, millised on võimalused ja uued lahendused. Oma elu uues valguses vaadeldes saab selgemaks, mis on veel alles ja mida pole, mis on varasemast kasutatav ja mis vajab uuendamist, milline olen nüüd mina ja minu ümbrus ning palju muud elu sisulise mõistmisega kaasnevat.
Kui oleme kaotusekogemuse ära settida lasknud, andnud vabaks selle, mida enam ei ole, ja selgitanud välja olemasoleva ning soostunud võtma oma ellu kaasa, mis meile on jäänud, oleme valmis uueks loovaks eluks, millegi uue rajamiseks.
Järgnevalt mõned näited. Üks mees otsustas peale abikaasast lahkuminekut hakata elamuste kogujaks. Enne oli ta tegelenud enda ja pere majandusliku heaolu kindlustamisega. Esmalt oli soetatud korter ja pere suurenedes maja. Nüüd jäi see maja naisele ja lastele. Mehele jäid pangalaenud. Oma rahalise seisuga tal nüüd väga laiu võimalusi ei olnud, aga jalgrattaga maailma avastamine tundus jõukohane. Mõne teekonna sai ta hiljem, kui lapsed suuremaks kasvasid, koos nendega ette võtta, ja nii ühiselt seigeldes lastele enda maailma avastamise viisi tutvustada.
Üks aktiivne ja edukas naine, kes jäi õnnetuse tõttu ratastooli ja ei saanud enam oma endiste tegevustega tegeleda, valis uueks eneseväljundiks keraamikakunsti, mis oli teda juba varemgi huvitanud, aga enne ei olnud selleks lihtsalt aega.
Mõlema loo puhul oli eelnevalt tarvis läbi käia valus protsess oma kaotuse aktsepteerimiseks ning mõlemad kasutasid selles protsessis ka mitmeid abistajaid. Nad mõlemad leidsid enda jaoks sobiva eluviisi ja tunnevad enda sõnutsi rõõmu käesolevast päevast.
Oma elu vastuvõtmine kõigega, mis selles on, tähendab täiesti uut laadi toimetulekuvõimet, uut laadi elujõudu, värsket vaadet elule ja maailmale. Siinkohal on põhjust tõepoolest kasutada ütlemist “Mis ei tapa, teeb tugevaks”, kuigi selle võiks ka ümber sõnastada: “Mis ei tapa, teeb loovamaks”. Kui me aga pole kriisitrepist alla läinud, kuni põhjani välja, siis ei saa me olla oma võimekuses sugugi kindlad. Hirm kriisi sügavuse ees ei lase tugevusepotentsiaalil avalduda, vaid toob esile hoopis nõrkuse ning olukorda lahendavate oskuste kasutamise asemel võib valitsema hakata pettumust valmistav jõuetus.
Vaadelgem näiteks paljudes suhetes üsna sageli tekkivat kriisi, kus partnerite vahel tekib pinge erinevate arusaamade tõttu. Erinevatel inimestel peavadki olema teistsugused vaated. Seepärast on selline olukord loomulik ja ka paratamatu. Kui seejuures saavad mõlemad osapooled väljendada oma mõtteid või soove, siis saab üksteisest rohkem teada ning on võimalik nende üle arutleda. Esimesel hetkel ei pruugi olla lihtne jõuda dialoogini, kuna üllatusest, et teine ei mõtlegi minuga ühtmoodi, sünnib sageli ärritus. Kui me aga jätame ka hiljem rahunenuna erimeelsuse käsitlemata, saab sellest suhtetõkend. Arutledes võiksime teineteise ja ka iseenda kohta mõndagi õppida ning nii oma suhet tugevdada. Kui me kardame konflikti või mõtleme hirmuga negatiivsetele tagajärgedele, siis paraku toob püüd neid vältida suure tõenäosusega kaasa hoopis suhet rikkuva tulemuse. Kui juba paarisuhte alguses sellist mahavaikimise meetodit kasutame, hakkame teineteisest eemalduma ning kumbki osapool hakkab teise ja sageli ka enese teadmata koguma negatiivset ainest partneri kohta. Kahjuks jõuame nii tulemuseni, et ühel hetkel varjutub kõik hea, mida suhe võiks sisaldada.
Erimeelsuste käsitlemata jätmise puhul on teinegi kahjustav tegur. Konfliktne olukord jääb ilma lõpplahendust pakkuvast andestusest. Tähtis on konflikti käsitledes jõuda mõlemapoolse iseseisva vastutuse võtmiseni ning andekspalumise ja andeks-andmiseni. Andestus on partnerluses vältimatu igapäevane ülesanne, mis aitab suhtepingele joone alla tõmmata ja rahuga edasi liikuda. Konflikti andestuseta lõpetamine on ainult näiline lõpetamine – tegelikult konflikt niiviisi hoopis konserveeritakse. Andestuse juures on oluline, et mõlemad osapooled seda kuuldavalt sõnadesse paneksid. Välja ütlemata andekspalumine ja andeksandmine ei anna suhet parandavat efekti. Me võime niiviisi küll ise konfliktist lahti lasta, aga ei aita seda ka teisel teha. Sellisel juhul võtame vastutuse vaid enda eest, aga mitte suhte kui terviku eest.
/ – – – /
Järgnevalt veel mõned näited. Umbes seitsmekümneaastane naine veetis paar aastat peale abikaasa surma üsna suures üksilduses. Ta oli otsustanud, et püüab vältida nii palju kui võimalik seda, mis talle ta leina meenutab. Nii sai kodus üks tuba keelatud alaks. Selles toas olid nad abikaasaga kahekesi koos suurema osa ajast veetnud. Selles toas olid naisel kangasteljed. Varem oli ta palju tunde veetnud kangastelgedel kududes. Samal ajal oli seal tihti ka mees, kes midagi nokitses või naisele ajalehte või raamatut ette luges. Need olid paari parimad ühised hetked. Nüüd tegi see ruum aga liiga palju haiget ja õigem tundus sinna mitte sisenedagi. Kui enne oli naine aktiivselt suhelnud inimestega, kes tema vaipu tahtsid, siis peale mehe surma lakkas tal oma valiku tõttu ka suhtlus teiste inimestega. Mehe surmaga koos peatus justkui ka naise elu. Kui ta paari aasta pärast oma talumatuks muutunud üksilduse tõttu abi otsis, sai jätkuda pooleli jäänud protsess, mis esialgu viis veel kriisitrepi astmetest alla valu sügaviku poole. Alles seejärel sai ta hakata avastama oma maailmas olemasolevaid võimalusi. Esimene töö kangastelgedel oli pisaraterohke leinavaip. Aga juba mõne kuu pärast võtsid kangasteljed teistsuguse hoo sisse ja tööd tehes said mineviku armsad mälestused loa tulla naise südant soojendama ning tõid sageli naeratuse palgele.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Naatan Haameri raamatust “Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad”
