Tõeline julgus võib tegelikult olla üsna nähtamatu, seda ei pruugi kohe kaugele ega kõigile näha olla. Julgus ei möirga, ei tao endale rusikaga vastu rinda, ei löö jalaga ust lahti. Päris kindlasti oled sa julge, kui:
… lubad endal olla haavatav. Lapsena meeldis mulle tohutult joonistada. Käisin kunstikallakuga klassis, tunni ajal sirgeldasin kõikvõimalikele paberitükkidele, pärast kooli läksin kunstiringi ja kodus jätkasin enda kirjutatud muinasjuturaamatute ilustamist.
Teismeeas muutusin oma joonistuste osas ülikriitiliseks ning mulle hakkas tunduma, et ma ikka ei ole nii hea. Veel vähem talusin teiste kriitikat, mistõttu lõpetasid mu joonistused alati sahtlipõhjas, kuni ühel hetkel jätsin oma ande lõplikult sinnapaika.
Tõeliselt julge ei kahanda end tillukeseks hirmust ebaõnnestumise või teiste arvamuse ees, vaid julgeb elada ning muuta end teistele nähtavaks hoolimata sellest, et ta võib ka kukkuda ja haiget saada. Tõeliselt vapper tõuseb ja läheb sellest punktist edasi.
Ka palju muu ilusa (tõelise sõpruse, armastuse jne) kogemine sõltub sellest, kui haavatav sa julged olla. Haiget saamise kartuses enda loodud müüride taga elades võid end ju turvaliselt tunda, kuid samas jätad end ilma kõigist elu nüanssidest, mis elamise maagiliseks muudavad! Tõeliselt julge ei kahanda end tillukeseks hirmust ebaõnnestumise või teiste arvamuse ees, vaid julgeb elada ning muuta end teistele nähtavaks hoolimata sellest, et ta võib ka kukkuda ja haiget saada.
… vaatad endale ausalt otsa. Olen kohanud inimesi, kes tunnevad end kõige mugavamalt siis, kui nad korraga räägivad telefoniga, vaatavad ühe silmaga telekat, teise silmaga arvutiekraani ning kõige taustaks mängib muusika. Nii on keha kõige välise tajumisega liiga ametis, et märgata tundeid, mõtteid, hirme või mida iganes muud, mis nende sisekosmoses ringi ujub.
Selleks, et õppida oma elu teadlikult juhtima ja looma, tuleb kogu võimalik tunnete-hirmude sasipundar sisemusest päevavalgele kaevata ja seda päris kõvasti sorteerida – ükskõik, kui hirmutav see ka poleks. Ilma ennast sügavuti tundmata oled sa põhimõtteliselt nagu marionettnukk, keda juhivad kõik teised peale sinu enda.
Endale ausalt otsa vaatamine vajab vaikust. Süvenemist. Üksiolemist. Väga soovitan kirjutamist! Mitte miski ei aita sul end paremini tundma õppida kui oma mõtete tõlkimine paberile. Enese väljendamine kirjutades on ohutu viis alateadvuse hämarate piirkondade uurimiseks. Näiteks kirjuta üles need asjad, mis sulle hirmu tekitavad. Kirjutamine aitab meil asju näha distantsilt ja tänu sellele väheneb ka hirm.
Iga päev kirjutades saad oma mõtetest rohkem teadlikuks, mis tähendab, et muutud üha paremaks loojaks, marionettnukust iseenda haldajaks. Sa ei pea kirjutama tervet novelli – piisab sellestki, kui kirjutad iga päev ühe lause. Ühe! Selle, mis sulle esimesena pähe kargab. Nädala pärast on sul juba seitse lauset, kahe nädala pärast neliteist. Mida sa nendest lausetest enda kohta teada said?
… astud vajadusel teiste kaitseks välja. Mäletan oma kooliajast juhtumit, kui terve meie klassi kutsus sünnipäevale üks tüdruk, keda tihti kiusati ning kes polnud kellegi sõber. Kuna sünnipäevadel saab ikka kooki ning igav oli ka, otsustasin minna. Kohale jõudes oli pilt üsna õnnetu – ilus pikk kaetud laud ootas külalisi, kuid mitte kedagi ei tulnud. Mitte kedagi! Peale minu. Sünnipäevalapsel oli ütlemata hea meel selle ühegi külalise üle ja meil oli väga tore õhtu.
Järgmisel päeval klassiruumi astudes märkasin, kuidas too tüdruk kõigile rääkis, et tal on ainult üks tõeline sõber – mina. Mul hakkas ühtäkki väga piinlik. Kui siis kõik uskmatult minu poole pöördusid ja õhku ahmides küsisid, kas see on tõsi, tegin hästi ükskõikse näo ja pahvatasin: see pole tõsi! Mul on siiani meeles sünnipäevatüdruku kurb ja kohkunud ilme, et ma ta niiviisi reetsin.
Ma ei osanud tol hetkel olla tõeliselt julge. Ma kartsin ka ise pilkealuseks muutuda. Tõeliselt vaprad oskavad seista nii enda kui ka teiste eest olukordades, mis tunduvad valed või ülekohtused. Paljud kardavad eristuda ja endale sellega häda kaela kutsuda, kuid tegelikult on maailmas piisavalt näiteid, kus üksainus õigluse eest seisnud hääl on inspireerinud paljusid teisi sama tegema.
... lahkud olukorrast, mis sulle (enam) ei sobi. Isegi kui see tähendab mugavustsoonist väljumist, vastuvoolu ujumist, tundmatute alade kompamist. Selleks tuleb sul õppida ütlema ei. Väga konkreetselt ja mitte ümber nurga. Tundub nagu pisiasi, kuid ometi paljudele nii raske.
Keegi palub sinult teenet, mille osutamine on sulle vastukarva? Leiad end seltskonnast, mille jutud ja tegevus ei vasta sinu veendumustele? Tunned, et oled omadega täiesti läbi, ometi jätkad, et mitte teistele pettumust valmistada? Oled takerdunud suhtesse, mis sind katki kisub?
Kõik need küsimused on inspireeritud minu enda elust. Been there, done that. Nüüd olen ma ei ütlemises suhteliselt osav, kuigi eks arenguruumi peab alati jätma. Üks on aga kindel – ma ei raiska oma aega:
● inimestele, kes mind muserdavad ja alla tõmbavad,
● tegevustele, mis mind ei inspireeri,
● tühjale tagarääkimisele ja muule lobale, mis mulle midagi juurde ei anna,
● ennasthävitavatele harjumustele,
● paikadele, kus ma end hästi ei tunne.
Ülimalt vabastav on öelda: “Ei, see ei sobi mulle.”
… jääd igas olukorras iseendaks. See sarnaneb pisut eelmise punktiga, aga iseendaks jäämine ei pruugi alati tähendada olukorrast lahkumist. Kes meist on näiteks pisendanud end väiksemaks, kui me tegelikult oleme, ja jätnud oma tõelise arvamuse välja ütlemata? Või püüdnud kopeerida kellegi teise välimust? Iseendale ja enda tõele kindlaks jäämine on julgustükk, mida tasub harjutada, sest ainult sel viisil kogud enda ümber inimsuhteid, mis sind tõeliselt toetavad.
Sa ei vaja mitte kellegi heakskiitu selleks, et olla see, kes sa oled.
Allikas: Agnes Kajander “Tüdruk, sina oled ilus”, kirjastus Pilgrim
