Katkend Dr. Lissa Rankini raamatust „Ühe arsti otsingud tervendamise saladuse leidmiseks. Püha meditsiin“
Mägede kohal oli märgata tõusvat päikest, kui ma jõudsin pika matka järel Muir Beachi vaatluspunkti, kus võis näha sillerdavat Vaikset ookeani, mida oli viimased paar päeva piitsutanud kõva marutuul. Kuigi maailm minu ümber oli rahulik, möllas minu sees tõeline torm. Mu kallis 71-aastane ema oli äsja saanud diagnoosi, mille kohaselt oli tal neljanda staadiumi vähk, ning tema prognoos oli sünge. Ta soovis üksnes palliatiivset keemia- ja hooldusravi ning meie pere leppis tema otsusega, kuigi me kõik olime hirmul ja kurvad.
Ma küll teadsin, et vähk võib ka ootamatult iseenesest taanduda, aga enamik selliseid imepäraseid tervenemislugusid algas tavaliselt sellega, et patsient ise võttis kasutusele äärmuslikud meetmed, millega oma elutahet näidata. Ja kuigi minus oli väike lootusesäde, et mu ema võib terveneda tänu mingile taevasele jõule, olgugi et ta oli ise oma surma paratamatusega leppinud, aimasin ma siiski, et tema saatus oli juba otsustatud. Ma lihtsalt ei teadnud, kuidas ilma temata edasi elada.
Ta oli mu parim sõber ja minu lähedaseim suhe oli just temaga. Olin alati arvanud, et pärast tema surma närbun minagi, aga nüüd oli mul endalgi tütar – põhjus edasi elamiseks ka pärast seda, kui ema on ületanud surma lävepaku ja hüljanud oma maise keha. Mul polnud aimugi, kuidas ema kaotamisega toime tulla, aga päikesetõusu vaadates laususin ma palve, mida olin kuulnud vaimselt õpetajalt nimega Tosha Silver: „Taevane Armastatu, tee minust inimene, kes suudab edasi elada ka pärast seda, kui on aidanud oma emal surra.“
Kui ma olin palvetamise lõpetanud, märkasin läheduses kaht noormeest, kes nautisid naeratades vaadet ookeanile. Üks neist sikutas rihmast nendega kaasas olevat koera, kes viskas end murule pikali, et eeldatavasti väike uinak teha.
Ma vestlesin nendega pisut parimate matkakohtade teemal ja astusin paar sammu koerale lähemale, kui viimane mind äkitselt hammustas nagu madu! Keegi meist ei osanud seda ette näha. Koer oli olnud terve aeg kuulekas ja rahulik, ei tõmmanud jalutusrihma kordagi pingule ning lihtsalt puhkas omaniku kõrval, aga ühtäkki sööstis ta minu suunas ja lõi hambad mulle reide vaid paari sentimeetri kaugusel minu jalgevahest ning haukas napilt mööda minu reiearterist. Ta pigistas mu jalalihased oma kihvade raudsesse haardesse nagu kruustangide vahele ning raputas mind nii, nagu püüaks ta kanalt koiba küljest kiskuda. Olime kolmekesi otsekui halvatud, aga siis hakkas olukorra tõsidus meile kohale jõudma. See loom võinuks mu tappa.
Mehed pistsid karjuma. Nad tõmbasid kogu jõuga jalutusrihmast ja suutsid koera nõnda minu küljest eemale kiskuda. Nägin, et mu mustad liibuvad matkapüksid olid verest märjad, ning mõistsin, et olin tõsiselt pureda saanud.
Kuulsin, kuidas hirmunud koeraomanik hüüdis: „Mida ma nüüd teen? Kas kutsun kiirabi?“
Enamik inimesi helistaksid ja peaksidki sellises olukorras kas kiirabisse helistama või ise kiirabihaiglasse ruttama. Kuna ma olin arst ja oskasin olukorda ise piisavalt hästi hinnata, otsustasin ma haiglasse mitte minna. Järgmisel päeval pöördusin ma ambulatoorses ravis plastilise kirurgia konsultatsiooni saamiseks arsti poole ning mulle öeldi, et pean jala ravimiseks ootama vähemalt kuus nädalat ja läbi tegema mitu protseduuri. Ma keeldusin operatsioonist, kuigi kirurg hoiatas mind, et haav ei sulgu ilma nahasiirdeta.
Neli kuud hiljem ma juba tantsisin ja matkasin, sest haav minu jalas oli täielikult paranenud.
Ma ei saa selle tulemuse eest kogu au endale võtta, sest minu tervenemisele aitasid kaasa paljud privileegid, mida ma polnud ise ära teeninud, nagu juurdepääs tõhusale tavameditsiinile, asjatundlikele ravitsejatele ja kõigile Püha Meditsiini vahenditele, mida käesolevas raamatus jagan. Kuigi ma ei oota, et keegi teine suudab samamoodi korrata minu imelist paranemist, innustas mu teekond mind kirjutama raamatut, mis on loodetavasti kliiniliselt asjakohane ning kirjeldab ilma liialduste ja ülearuste lubadusteta kõike seda, mis on sinu võimuses teada, praktiseerida ja saavutada selleks, et võiksid olla kindel, et oled teinud kõik endast oleneva leevendamaks selliseid vaevusi, mida Püha Meditsiin on võimeline leevendama.
Parimate tervisealaste tulemuste saamiseks pead teadma, kuidas langetada tarku otsuseid selle kohta, millised tavameditsiini vahendid ja/ või täiendavad alternatiivsed meetodid sulle kõige paremini sobivad. Pead jääma endale kindlaks isegi siis, kui tervishoiutöötajad ja lähedased sulle survet avaldavad, nii nagu tegid näiteks minu ema, kavaler ja kirurg, kes kõik pidasid mind hulluks, sest tahtsin lasta koerast pureda saanud jalal ise terveneda ilma mingi operatsioonita. Võta arvesse tervenemise objektiivseid aspekte – tõenduspõhist teadust, statistikat ja optimaalse paranemise mõõdetavaid elemente. Aga ära jäta ka tähelepanuta subjektiivseid aspekte, mida on küll võimatu mõõta, aga mis on sama olulised – näiteks sinuga tegelevate tervishoiutöötajate teadlikkust; sinu teadvuse mõju su keha taastumisele; ning rolli, mida võib sinu tervenemise puhul mängida armastus, spirituaalne areng, sidemed kogukonnaga, isiklikud kavatsused, toitumine, liikumine, loovus, mediteerimine, palvetamine, emotsioonide tunnetamine ja traumade ületamine.
Parimad tulemused saadakse tavaliselt mitmete tervendavate meetodite hoolikalt kokkusegatud mikstuuri abil, mille valmistamise retsept on teada ainult sinule. See ei tähenda, nagu sa peaksid vältima oma otsuste langetamisel teaduse, ekspertide ja varasemate kogemuste panust. Oma haava sulgemiseks mittekirurgilisel viisil tegin ma koostööd ühe haavahooldusarstiga, kes oli ka pikalt tegelenud mediteerimise ja taastusraviga. Ta teadis, et olin operatsioonist keeldunud, ning oli mulle toeks uusimate teaduslike vahenditega, kuigi möönis samuti, et mu otsus oli riskantne, ning tundis minuga sarnaselt hirmu. Samuti pöördusin ma energiaravitseja ja pärismaalasest tervendaja poole, järgisin toitumisalaseid nõuandeid aitamaks oma kehal toota rohkem kollageeni, võtsin immuunsust tugevdavaid toidulisandeid infektsioonide vältimiseks ning kaasasin raviprotsessi ka energiapsühholoogi, et aidata endal vabaneda vahejuhtumiga kaasnenud traumast ning vältida traumajärgse stressi sümptomite ja koertefoobia tekkimist. Ühtlasi vältisin ma tegelemist selliste tervishoiutöötajatega, kes ei olnud valmis minuga koostööd tegema ega mu huve silmas pidama. Ma pean oma reie siseküljel olevat sakilist armi märgiks minu võitlusest, aga ka meeldetuletuseks minu vastupidavusest.
Meditsiinilistest teadmistest veelgi enam juhtis mind mu sees olev Jumal, kes aitab mul elu korraldada ja tarku otsuseid langetada ning keda ma nimetan oma Sisemiseks Märgutuleks. Sinugi sees on selline tuluke. Nii nagu meie kõigi sees. Käesolevas raamatus sisalduvad vahendid aitavad sul tugevdada oma sidet selle sisemise tervendajaga, et sa ei tunneks end oma teekonnal kunagi üksi ega sihituna. Sa vajad selle targa väe abi, et muuta oma keha vastuvõtlikuks imedele.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Dr. Lissa Rankini raamatust „Ühe arsti otsingud tervendamise saladuse leidmiseks. Püha meditsiin“.
