Lauri Vahtre humoorikas raamat “Eestlane seest ja väljast” pakub ühe võimaliku koondpildi eestlasest. Loe, millised on olnud eestlaste väärtushinnangud läbi erinevate sajandite ning saa teada, mida on peetud tähtsaks ja millest hooliti vähem.
Eestilikud väärtushinnangud
Tänapäeval valitseb läänemaailmas väärtuste pillerkaar, igaüks võib valida endale sobiva ja meelepärase. Kes hindabs portlikku ja treenitud keha, see peab sportlikkust väärtuseks; kes ennast liigutada ei viitsi, leiab miljoneid mõttekaaslasi ja hingesugulasi loosungi alt: “Olen paks ja naudin seda”. Või natuke üldisemal kujul: “Ära hooli, mis nad sinust räägivad, ole sina ise”. Viimane lubab tõesti kõike, piisab vaid, kui öelda “aga ma olengi selline”.
Teatud osa Lääne inimestest on pähe võtnud, et ülimat moraalset ja intellektuaalset taset väljendab püüd teha kõike teisiti kui teised. Kuna ka eestlased on neist moodsaist ja sügavmõttelistest filosoofiatest mõjutatud, on tänapäeval raske öelda, millised on eestlase väärtushinnangud. Kuid nii on see siiski vaid siis, kui vaadelda eestlast võrdlemisi lähedalt. Nii-öelda ükshaaval. Piisavalt kaugenedes, nii et mõttesilm ka teisi maid, rahvaid ja kultuure haarab, omandavad eestlased nagu kõik rahvad mingi üldise värvingu ka väärtushinnangute valdkonnas.
Ise peavad eestlased inimese üheks tähtsamaks positiivseks omaduseks töökust. Oma rahvast loomulikult töökaks, kui mitte maailma kõige töökamaks. Vaadates, kui palju kurja vaeva on eestlased aastatuhandete jooksul näinud, et oma soodest ja metsadest enam-vähem elatavat keskkonda luua, siis võib selles isegi tõetera peituda. Eesti looduslike ja klimaatiliste tingimuste juures ei ole eriti võimalik laisk olla. Vähemalt pole olnud kuni 20. sajandi lõpuni, mil Eestissegi hakkas jõudma midagi heaoluühiskonna taolist. Varasematel aastatuhandetel kehtis lihtne reegel – kes põldu ei hari, sureb nälga. Kusjuures põld on kehva mullaga ja kivine ning annab vaid ühe saagi aastas, vihm ja öökülmad hävitavad aeg-ajalt ka selle vähese. Ja teine reegel: kes puid ei tee, see külmab talvel surnuks. Eestis ei saa elada pappkastis. Kellel sooja tuba ja/või sooje riideid pole, peaks teoreetiliselt pidevalt jooksma, et sooja saada. Kuid selleks on vaja süüa, mis viib meid tagasi esimese reegli juurde. “Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus,” ütleb eesti kirjandusklassik Anton Hansen Tammsaare ja seda lauset teab iga eestlane une pealt. Kas ta sellega ka nõus on, on iseküsimus. Kuid pigem on kui ei ole.
Eestlasi seitsesada aastat valitsenud sakslastel oli eestlaste olemusest teine arvamine. Keskajal arvasid nad, et eestlased on oma põhiolemuselt õelad ja reetlikud olendid, kes tahavad ristiusust aina ära langeda ja sakslased maha tappa. (Mida nad korduvalt tõepoolest tegidki.) Kuid äralangemiste vahepeal sisustasid eestlased – väidetavasti – oma aega muude pattudega, nagu näiteks joomine ja pühapäeviti töötamine. Viimast loeti suureks patuks, sest see tähendas kolmanda käsu rikkumist. Ühekorraga juua ja töötada on raske, kui sa just veinidegusteerija ei ole, nii et jääbki selgusetuks, kas eestlased olid juba tollal nii töökad, kui nad tänapäeval ise arvavad, või pandi siiski rohkem rõhku õllele ja viinale. Vähemalt pühapäeviti.
Hilisematel sajanditel, kui Euroopas ja Ameerikas märatses valgustusfilosoofia ja hakkasid levima muinasjutud vabadusest, võrdsusest, vendlusest ning Versailles’ hiilgavast õukonnast, leidsid baltisaksa mõisnikud, et eestlased on juhmid, tuimad, joodikud, unised, pesemata – aga eelkõige laisad. Ilmselt ei tulnud nad selle peale, et küsimus on lihtsalt … motivatsioonis, nagu me tänapäeval ütleksime. Pärisori sündis, elas ja suri nagu pärisori. Ja suhtus ka töösse nagu pärisori. Kuid mingi uss oli siiski salvanud ka nende pärisorjade hingepõhja. Tavaliselt nimetatakse seda protestantlikuks (töö)eetikaks. Niipea kui sai võimalikuks oma madalast ja vaesest olukorrast veidi kõrgemale ronida, muutus eestlane mõisnike imestuseks ootamatult töökaks. Nohises omaette, kortsutas kulmu ja murdis tööd teha. Ei sallinud silmaotsas, kui teda töö juures segati.
Kui Stalin 1949. aastal järjekordselt suure hulga eestlasi – keskeltläbi tublimaid ja töökamaid – Siberisse küüditas, paistsid nad seal oma töökusega silma. Ühe sellise surma puhul ütles kohalik kolhoosiesimees: “Kuri mees oli see sakslane. Aga kõvasti tööd tegi.” (Miks sakslane? Sest sai aeg-ajalt kirju, mis olid kirjutatud “saksa tähtedega”.)
Tegelikult oli 19. sajandil viletsusest väljarabelemiseks kaks peamist teed. Kas töötada ennastunustavalt põllul või üritada haridust omandada ning linna “peenema ameti” peale saada. Tõsi, ka viimane tähendas ennastunustavat tööd. Võrreldes maatööga peeti seda varianti siiski kiiduväärsemaks ja eelistatumaks. Lühidalt: isegi see talumees, kes ise oli vaid mõne talve koolis käinud ning oskas lugeda ja kirjutada, kuid mitte palju rohkem, tegi kõik, et vähemalt üks laps korralikuma hariduse saaks ja sotsiaalsel redelil kõrgemale tõuseks. Haridust saanud inimest vaadati aukartusega ja tema arvamust maailmaasjades kuulati tähelepanelikult.
Haridus ja õppimine on eestlase väärtusskaalas auväärsel kohal praegugi. Eesti haridussüsteem on nüüdseks juba mitusada aastat olnud üldiselt tugev ja tõhus. Ka sovetiaeg, mil lapsi sunniti muu kõrval tuupima kommunistlikke mõttetusi, ei suutnud Eesti haridussüsteemi kokkuvõttes märkimisväärselt kahjustada. PISA testid tõendavad, et Eesti õpilased on maailmas esirinnas. Ühesõnaga – eestlase traditsiooniliste väärtuste hulgas on töökuse kõrval tähtsal kohal ka haridus ja haritus. Tõsi, nagu igal voolul on vastuvool, nii on väike vastuvool alati leidunud ka sellele väärtusele. See on kokku võetav jällegi ühe Anton Hansen Tammsaare raamatu tegelase väitega, et kui maapoiss linna kooli saata, siis ta õpib hobusevargaks, muud midagi, ja ausaid inimesi neist ei saa. Ja oma vastuvool on isegi töökusel. Eesti rahvajuttude üks tähtsamaid kangelasi on Kaval-Ants, kes töötab Vanapagana sulasena, aga sealjuures tüssab rumalat Vanapaganat pidevalt. Kaval-Antsu hingesugulane on Rehepapp, kes on ametis mõisahärra juures ja samuti tüssab viimast, kuis aga jaksab. Tööd teha kumbki ei viitsi, aga mõlemad oskavad Vanapagana või mõisniku seljas liugu lasta ja elu mõnusaks teha. Või siis peremehelt suurema summa välja petta, et elu lõpuni muretult elada.
Kord ajanud Kaval-Ants lõkkel paar kivi kuumaks. Pannud need suurde veepatta. Vesi läinud pajas kividest keema, Kaval-Ants aga hakanud ümber paja ringiratast jooksma. Tulnud Vanapagan (või mõisahärra), küsinud: “Mis sa teed, Ants?” “Vett keedan, härra.” “Mismoodi? Sul pole pajal tuldki all?” “See on võlupada. Kui ümber jooksed, läheb vesi keema. Eks härra näe ise, et vesi keeb.” “Tõsi,” jäänud Vanapagan (või mõisnik) vaatama. “Kuule Ants, müü see pada mulle ära.” Ja saanudki Ants oma kübaratäie kulda. Mingis versioonis polnud Antsule sellest veel küllalt. Kaevanud maasse augu, pannud kübara augu kohale ja lõiganud kübara põhja pilu. Nüüd kulunud Vanapaganal õige palju kulda, enne kui kübar täis saanud.
Sellised rahvajutud peaksid selgitama, kuidas on see võimalik, et lisaks “Teeme ära”-meestele on eestlaste hulgast võrsunud ka sulipoliitikuid ja sulipankureid. Kaval-Antsu ja Rehepapi moodi rikkaks saamine ei ole siiski üldrahvalikuks eesmärgiks kujunenud. Avalik arvamus vangutab mõne eriti andeka rehepapi peale küll peaaegu imetlevalt pead, kuid üldiselt rehepaplust ei sallita ja sel kombel jõukaks saamist taunitakse.
Eestlasele on üsna oluline see, keda konkreetselt mõni rehepapp tüssas. Nagu nägime, oli mõisahärral naha üle kõrvade tõmbamine peaaegu auasi, kuid vaid seetõttu, et mõisahärra rikkus oli talupoegadelt ehk eestlastelt välja pressitud, sama hästi kui röövitud. Nagu eespool märgitud, leiti nõukogude ajal, et kui riik sind röövib, siis pole miski patt teda vastu röövida. Niisiis oli sellel printsiibil pikk, pärisorjuse aegadesse ulatuv eellugu. Ligimeselt ehk rahvuskaaslaselt varastamine ja talt raha või vara väljapetmine – mida muidugi igal ajal ette tuleb – ei olnud siis ega ole nüüd mingi auasi. Vargaid eestlane ei salli. Eneseiroonilisemad ütlevad, et meil Eestis vargaid ei ole, aga vahel inimesed ise varastavad. Niisiis, kui Soomes poes käies ei ole vaja kviitungit üle kontrollida ja seevastu Austrias on, siis Eesti jääb kusagile vahepeale. Pigem siiski sinna poole, et ei ole vaja. Ja päris palju leidub avalikes asutustes riidehoidusid, mis on ilma valveta. Keskmise hinna ja kulumisastmega mantli võite üsna rahulikult sinna jätta. Rahakoti võite siiski põuetaskust igaks juhuks välja võtta. Ja nõnda nagu mujal maailmas, nii kehtib ka Eestis reegel, et mida väiksem koht, seda vähem on teil võimalust varga otsa sattuda.
Kui juba negatiivsest rääkida, siis tuleb kahjuks tunnistada, et ratsionaalsed, töökad ja ausad eestlased on ühtaegu ihnsad, väiklased ja kadedad. Tavaliselt omistatakse neid külgi šotlastele, aga kui see ka tõele peaks vastama, siis ei tohiks eestlaste ihnsus ja väiklus šotlaste omast kuigivõrd maha jääda. Eestlasele ei meeldi laenu anda ega laenu võtta. Isegi mitte iseenda käest. See on üks põhjus, miks Eestis ei õnnestu realiseerida riigilaene ja miks Eesti riigil on kõige väiksem võlakoorem kogu eurotsoonis. Eesti valitsused muidugi ajavad maailmale puru silma, rää-kides suure suuga oma konservatiivsest rahandusest ja koonerdamise kasulikkusest, aga tegelikult on asi selles, et võlad eestlastele lihtsalt ei meeldi.
Katkend pärineb kirjastus Pilgrim poolt välja antud Lauri Vahtre, pidades silmas eestlast. Ja vastab ise: “Ilmselt inimene nagu inimene ikka. Oma spetsiifikaga. Joob kohvi nagu soomlane, õlut nagu sakslane ja viina nagu venelane. Ainult et viimast väiksemast pitsist. Sööb nagu härg. On kinnine ja vaikne, naermise asemel muigab. Kuid sees mässab vulkaan. Või ei mässa. Püüab hakkama saada talvepimeduse, vihma ja uduga. Kui vihaseks saab, läheb metsa rahunema.”
Raamat “Eestlane seest ja väljast” pakub ühe võimaliku koondpildi eestlasest. Kindlasti on seda huvitav lugeda välismaalasel, kes tuleb Eestisse nagu seenemetsa ja tahab teada, mis seened siin õieti kasvavad. Millised on söögiseened, millised on mürgiseened ja millised on – khm – sitaseened ning kuidas neid eristada. Kindlasti on seda huvitav lugeda ka eestlasel, sest on ju põnev teada, kuidas teda ennast välismaalasele kirjeldatakse.
Autor annab ka väikse hoiatuse heausksele lugejale: “See ei ole siirupine kiidulaul, siin on ka kamaluga kibedat tõtt. Sekka sedagi, mida ei pea päris puhta kullana võtma.”
