Inimene nagu teemant
Ja siis me arutlesimegi vanaemaga, milline võiks olla inimene, kes enda südame häälest eemaldunud on. Tema oma kõrges eas oleva inimese elutarkusega ei osanudki sel puhul välja tuua muud, kui vaid, et südame hääle mittejärgimine peamiselt kibedust võiks tähendada. Ning samas lausus ta, et ei usugi enam, et niisuguseid inimesi kusagil leiduks. Vihkajaid, või üleüldse kurje selliseid. Et kibedad, tigedad ollakse ikka pigem sõja ajal, usaldamatuse pärast ning elu ja surma peale võitlusi pidades. Kuid nüüdsel aal, milleks kurjus?
“Ega kerge koormana ka kurjakandja endagi eluvanker veere… Küllap tõesti see on vist üks hullemaid asju inimese elus, sest eks tige inime ole ju hädas…,” oli mu vanaema seda kõneledes kuidagi tasase ja kaastundliku olekuga. Nagu oleks niisugune jututeemagi juba iseenesest mingi kauge võõras kogumik, millest kõva häälega rääkimine oleks nagu ärasõnamine.
Lõpetuseks sõnaski ta, et nii siis ei aimagi enam, kus ja kas kurjust olemas olla võikski, kuna polevat juba ammu selliseid inimesi kohanud. Ja võimalik, ausaltöeldes, et ta polegi neid oma elus kohanud. Sellega tookord punkt kurjajutule ka sai.
See pool oma vanaemast mulle tohutult meeldib. Ta usub inimestest ikka ja alati parimat, ega eelda kunagi kelleski midagi halvakspandavat. Iga ebakõlagi on ju tingitud mingist sellele eelnevast põhjusest; mu vanaema näib just selliselt ilmakorda tajuvat, ning polegi ma eales kuulnud, et ta kedagi kõlbmatuks inimeseks oleks nimetanud või kedagi halvustavalt taga siunanud. Kohe mitte kunagi. Ausalt. Ja see teeb teda ennast niivõrd ehedalt kauniks, kuidagi kumedalt ja sisemiselt sädelevaks, nagu kalliskivi…
Et mul pole lihtsalt sõnu. Imetlen teda südamest. Tunnen, kuidas mindki tema jutt kirgastab ja paremaks teeb.
Mhm. Aga vahel on siiski ka vägagi kainestav märgata, kui täpselt mõni ütlus asjade ning nähtuste tegelikku olemust on tabanud. Nagu näiteks eestlane ärritunud ja vihase inimese kohta öelda tavatseb, et ta endast välja läks! Kui hakata juurdlema, mida sisult see tähendab, siis ikka ju teatavas mõttes eemaldumist. Kuid keda või mida esindab endast väljaläinu, kui ta ju hetkel eneseski pole? Ehk teisisõnu, kui inimest kodus ei ole, ega talle siis ka külla minna saa. Peab ootama, kuni inimene jälle koju saabub. Aga kas seda juhtubki, mõnel puhul võib-olla koguni mitte. Inimene peab ju tundma oma koduteed, aga kui ta seda ei tunne? Kust ta siis otsib, või kust otsida inimest? Kurb mõelda kodutule…
Autor: Siiri Sisask
Katkend pärineb kirjastus Pilgrim poolt välja antud Siiri Sisaski raamatust “Südame hääl”.
Siiri Sisask on Eesti avalikkusele tuntud eelkõige muusikalooja ning lauljana, kuid temalt on ilmunud tänaseks ka kaks raamatut, “Head ööd, maga hästi”, mille ta kirjutas kahasse oma pojaga 2002. aastal, ning 2016. aastal ilmus temalt ka luulekogu “Mismoodi ma seda maailma armastan”.
Käesolev raamat hõlmab lauljatari tähelepanekuid elust ja inimestest, loodusest ja väetunnetusest. Suur osa raamatu sisust kuulub ka kõnelustele tema vanaema, Ellen Oravaga.
Korraga torkas aga mõttesse ja küsisingi vanaemalt, mis oleks lühidalt ja kokkuvõtlikult suurimaks elutarkuseks, mida tema oma üheksakümne kolme aastaga tõdenud on? Nagu oleks ta seda küsimust juba ette teadnud, nii vastaski pikemalt mõtlemata: “Tead, Siiri, suurimaks elutarkuseks on tahe elada.”
