Kus on kasutusjuhend?!
Anu Kuusmaa, programmeerija, Lisette, Ralfi ja Katariina ema
Kui ligi kümne aasta eest sündis mu tütar Lisette, olin esialgu lihtsalt jalust rabatud. Ma ei saanud aru, kuhu kadus mu enda aeg. Ma ei saanud aru, miks ei antud sünnitusmajast titaga kaasa juhist, kuidas temast inimene kasvatada. Minu sees plahvatas pommina teadmine, et mul pole õrna aimugi, mida ma pean tegema, et selle lapse elus läheks kõik hästi, samas kui on ilmselge, et iga minu liigutus ja otsus võib tuua kaasa pöördumatut kahju. Katsu siis niimoodi elada.
Esimese nädala oli Lisette igal ööl kella ühest viieni üleval ja röökis. Hiljem oli ta üleval ligi aasta aega järjest, välja arvatud metsiku vankris kussutamise ja tissitamise abil võidetud tunnid. Ma arvasin, et minu elu on otsas ja ma olen täielikult läbi põrunud, rääkimata sellest, et olen kihva keeranud Lisette elu. Teekond esimeste nädalate unetust paanikast hetkeni, kus valdav tunne oli juba armastus, ei olnud lihtne.
Kui kaheksa aasta eest sündis Ralf, oli ta selline beebi, kes jäi minu kõrval lebades vaikselt magama, silmis kogu maailma rahu. Ta oli väike naerupall ja armastas kõiki. Seda, et natuke hiljem ei suvatsenud ka tema ligi aasta aega normaalselt magada, ma enam õieti ei mäletagi. Ühest küljest oli seega kõik hästi. Aga kahe lapse graafikuid ühitades, iga päev pere kolmele vanuserühmale kolme sorti sööke vaaritades (et ikka laste olematut kasutusjuhendit kõige paremini täita) ja sealt kõrvalt uuesti ülikoolis käies sain ikkagi aru, et kõik läheb kohe hukka, kui ma pisutki järele annan. Mõistagi ma ei andnud järele. Siis viimaks – umbes viis aastat tagasi – tundus mulle, et olen leidnud elus mingi tasakaalu ja et äkki kõik polegi hukule määratud ja et äkki niimoodi need lapsed inimesteks kasvavadki. Tegelikult näitas see, et olin iseenda koostatud õppekavast täitnud nii-öelda soojenduse osa.
Elukool alles algas. Kui ma nelja aasta eest Lisette ja Ralfi isast lahku läksin, oli süütunne laste pärast nii suur, et ma suudan alles praegu sellele otsa vaadata. Mulle tundub, et toimunu oli minu elus peaaegu sama oluline samm kui laste saamine. Vaatan kõrvalt inimesi, kes on läbinud selle esimese, laste saamise sammu ja mõistnud, kuivõrd erinev on elu nüüd, võrreldes varasemaga. Ma ei tihka neile öelda, et edasi võib tulla teadmata arv sama tõsiseid pöördeid – selliseid nagu minul, või midagi sellist, mille kohta ma ka ise ei tihkaks midagi teada. Igatahes sai nelja aasta eest minust ema juba kärgperes. Mul tuli lahendada ülesanne, kuidas peavad ühes peres elama koos lapsed, keda on kasvatatud üsna erinevalt. Minu suurepärane ja stabiilne laste kasvatamise plaan pidi paratamatult võtma vastu muudatusi. Vormilt lihtne, sisult minu jaoks võimatu ülesanne pani mind juba … mõne aastaga aru saama sellest, mida 2008. aasta sügisel tahtis mulle öelda äsja sünnitusmajast koju saanud Lisette. Lõpptulemus ei ole kunagi olnud minu kätes. Ma saan lihtsalt igal hetkel anda endast parima, enam-vähem tasakaalustada erinevad huvid, ja kas või jõuga pidada inimest minu vastas tähtsamaks kui minu enda poolt enne valmis mõeldud ilusaid plaane.
Kui kaks aastat tagasi sündis Katariina, olin ma selle eluterve ükskõiksuse poole mõned sammud astunud. Kui aga ühel ja samal ajal tuleb otsida ühele lapsele tööõpetuse tundi silmi (ärge küsige) ja sulgi, planeerida teise ajakava kooli, korvpallitrenni ja kodu vahel, ning rebida väikese õe käest vildikat, millega ta illustreerib vanema venna kirjavihikut … Siis võib tasakaalukaks ja leebeks jääda küll aasta ema, aga mitte mina. Jälle saan ma aru, et kõik hargneb igast otsast ja puhkemas on kaos. Puhta teooriaga siin kaugele ei sõua.
Kokkuvõttes pole mul õrna aimugi, kuidas lapsi peaks kasvatama. Bullerby lapsed kasvasid ise, Pipi oli juba üheksandaks eluaastaks inimene valmis. Ma ise, üllatuslikult, kasvasin vist samuti ise. Samas on see väga tugevalt minu kui lapsevanema mõjutada, kas laps üldse saab kasvama hakata – või unustab ennast mõne vilkuva ekraani taha. Kas iga minu otsus või otsustamata jätmine määrab selle inimese tuleviku? Ma tõesti endiselt ei tea. Aga ma muretsen selle pärast juba natuke vähem.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud raamatust “Emaduse ilu ja valu” (Koostaja Liina Pulges).
Siia raamatusse oleme kogunud Eesti emade mõtteid ja tundeid ning emaks saamise, olemise ja kasvamise kogemusi. Need lood räägivad emaduse ilust ja valust. Ilma hinnanguteta, otse ja südamest.
***
“Ühegi ema lugu ei ole üks lugu. See on lugematu arv lugusid, millest pooli ei mäletagi, sest sa olid selleks liiga väsinud.” – Yoko Alender
***
“Iga laps on omamoodi, iga ema on omamoodi, meie võimalused on omamoodi. Nii nagu on normaalne lapsega mööda ilma ringi rännata, on ka normaalne kodus püsida.”– Fagira D. Morti
***
“Minu sees plahvatas pommina teadmine, et mul pole õrna aimugi, mida ma pean tegema, et selle lapse elus läheks kõik hästi, samas kui on ilmselge, et iga minu liigutus ja otsus võib tuua kaasa pöördumatut kahju.” – Anu Kuusmaa
***
“Kui ma otsustasin pärast kolmikuid veel ühe lapse saada, arvas nii mõnigi, et ma olen kas poolearuline või on mul midagi tõsiselt viga.” – Eger Karuse
***
“”Pange lapsele nimi ära,” julgustas intensiivravi personal. “See aitab neil võidelda.” Igal hommikul läksime hingevärinal haiglasse, sest seda, kas meil hommikuks on ikka laps alles, ei julgenud keegi lubada.” – Pille Pruulmann-Vengerfeldt
***
“Kui lasteaia ankeedis oli küsimus, et mis põhimõtetel te oma last kasvatate, siis vaatasime mehega teineteisele otsa ning kirjutasime: “Armastus.” Ja nii ongi.” – Krõõt Kiviste
