Tööriistade käsitsemise oskus on üks tippsaavutusi, mis eristab inimesi loomadest. Mütoloogia kohaselt algas see protsess Prometheusega, kes inimesi haletsedes varastas Hephaistose ääsilt väärtusliku tule. Tule kasutamise oskusest sai inimajaloos pöördeline sündmus. Kuid vargus vihastas jumalad välja. Inimkonna karistamiseks mõtles Zeus välja kavala triki. Ta palus Hephaistosel metallist sepistada võlulaeka ja kauni naise. Hephaistos sepistas metallkuju, nimega Pandora ja äratas ta võlukombel ellu, andes kaasa juhise mitte kunagi laegast avada. Uudishimust avas ta aga ühel päeval laeka ning päästis maailma valla kaose, häda ja kannatuse, ning laekasse jäi alles ainult lootus.
Nii kerkisid Hephaistose jumalikult ääsilt ühtaegu inimkonna unelmad ja kannatused. Tänapäeval valmistame laborites uusi revolutsioonilisi masinaid, mis on ülimad tööriistad, sepistatud üksikutest aatomitest. Kuid kas need päästavad valla valgustumise ja teadmiste tule või kaose?
Läbi inimkonna ajaloo on meie saatust määranud tööriistade kasutamise oskus. Kui palju aegu tagasi täiustati vibusid ja nooli, tähendas see, et suutsime relvi teele saata palju kiiremini kui käega visates, tuntavalt suurenes jahiulatus ja toiduvarude hulk. Kui umbes 7000 aasta eest leiutati metallurgia, saime oma mudast ja põhust kodade asemele hakata kindlamaid hooneid ehitama, kuni viimaks suutsime luua kõrgele kerkivaid suurehitusi. Varsti hakkasid metsadest ja kõrbetest kerkima impeeriumid, mis rajati metallist sepistatud tööriistadega.
Nüüd oleme uut tüüpi tööriista loomise künnisel ja see on võimsam kui ükski varasem. Seekord suudame vallata aatomeid endid, millest on kokku pandud kõik muu. Selle sajandi jooksul võime omandada kõige olulisema mõeldava tööriista – nanotehnoloogia, mis võimaldab meil soovi kohaselt manipuleerida üksikute aatomitega. See võib avada teise tööstusrevolutsiooni, kui „molekulaarne töötlemine” loob uusi ülitugevaid, ülikergeid, hämmastavate elektriliste ja magentiliste omadustega materjale, millest võime praegu ainult unistada.
„Nanotehnoloogia suurim unelm on võime ehitada, kasutades ehituskivina aatomit,” on öelnud Nobeli preemia laureaat Richard Smalley. „Lõplik eesmärk ei ole tolmukübeme suuruste arvutite ehitamine,” märgib Philip Kuekes Hewlett-Packardist. „Mõte on valmistada bakterite suuruseid lihtsaid arvuteid. Seega võib siis tolmukübemes olla midagi sama võimsat kui sul praegu laua peal.”
See ei ole ainult sinisilmsete visionääride lootus. USA föderaalvalitsus võtab seda tõsiselt. Kuna selle potentsiaal meditsiinis, tööstuses, lennunduses ja kommertsrakendustes on üüratu, eraldas Rahvuslik Nanotehnoloogiainitsiatiiv 2009. aastal teadustööks 1,5 miljardit dollarit. Valitsuse teadusagentuuri nanotehnoloogiaraport väidab: „Nanotehnoloogial on potentsiaal täiustada inimese sooritusi, tuua kaasa materjalide, vee, energia ja kaupade jätkusuutlik kasutamine ning kaitsta tundmatute bakterite ja viiruse eest.” Sellest võib lõpuks sõltuda maailma majanduse ja riikide käekäik. 2020. aasta paiku hakkab Moore’i seadus vankuma ja võib kokkugi variseda. Maailmamajandus võib langeda kaosesse, kui füüsikutel ei õnnestu leida arvutite jaoks ränile sobivat asendajat. Lahendus võib tulla nanotehnoloogiast.
Nanotehnoloogia võib ka – võib-olla sajandi lõpuks – anda meile ainult jumalate omanduses oleva masina, ehk masina, mis suudab luua midagi peaaegu mitte millestki.
KVANTMAAILM
Esimene, kes sellele uuele füüsikavaldkonnale tähelepanu juhtis, oli Nobeli preemia laureaat Richard Feynman, kes küsis petlikult lihtsa küsimuse: kui väikseks saab ühe masina teha?
See ei olnud akadeemiline küsimus. Arvutid olid tasapisi muutumas aina väiksemateks, muutes tööstuse olemust, seega oli ilmne, et selle küsimuse vastusel on tohutu mõju ühiskonnale ja majandusele.
1959. aastal Ameerika Füüsika Seltsis peetud prohvetlikus loengus pealkirjaga „Põhja pool on palju ruumi”, ütles Feynman: „Huvitaval kombel on põhimõtteliselt (arvan ma) võimalik, et füüsik saab sünteesida mistahes keemilise aine, mille keemik üles kirjutab. Anna käsk ja füüsik sünteesib selle. Kuidas? Paneb aatomid sinna, kuhu keemik käsib ja valmibki aine.”
Feynman järeldas, et üksikutest aatomitest on võimalik teha masinaid, kuid uute füüsikaseaduste tõttu on nende tegemine keeruline, kui mitte võimatu. Seega võivad maailmamajandus ja riikide saatus viimaks sõltuda kvantteooria veidratest ja tavamõistusele vastukäivatest printsiipidest.
Tavapäraselt mõtleme, et füüsikaseadused jäävad samaks, kui liigume suuruse skaalal väiksema poole. Aga see ei ole nii. Filmidest „Kallis, ma kahandasin jõmpsikad” ja „Hämmastavalt kahanev mees” saame eksitava mulje, et miniatuursete inimeste puhul toimivad samad seadused. Näiteks ratsutavad ühes Disney filmi stseenis meie kahandatud kangelased paduvihmas sipelga seljas. Vihmapiisad kukuvad maapinnale ja tekitavad pisikesi loike, just nagu meie maailmas. Kuid tegelikkuses on vihmapiisad sipelgast suuremad. Seega, kui sipelga ette kukub vihmapiisk, näeb ta endast suuremat tohutut veest kera. Veekera ei lange kokku, kuna pindpinevus toimib justkui tilka koos hoidva võrguna ja takistab välja voolamist. Meie silma jaoks on pindpinevus nii väike, et me isegi ei märka seda. Kuid sipelga suurusjärgus on vihmapiisad proportsionaalselt tohutu suured.
(Kui püüaksid sipelgat suurendada hobuse mõõtu, tekib teine probleem: ta jalad murduksid. Sipelgat suurendades kasvab ta mass palju kiiremini kui jalgade tugevus ja need ei peaks vastu. Kui suurendada sipelgat kümme korda, siis tema ruumala ja seeläbi ka mass läheks 10 x 10 x 10 = 1000 korda raskemaks. Kuid tugevus on seotud lihaste läbimõõduga, mis on ainult 10 x 10 = 100 korda tugevamad. Seega on hiigelsipelgas suhteliselt rääkides tavalisest sipelgast kümme korda nõrgem. See tähendab ka, et King Kong, selle asemel et New Yorki terroriseerida, variseks koost, kui ta püüaks Empire State Buildingu otsa ronida.)
Feynman märkis, et aatomite skaalal domineerivad ka teised jõud, nagu vesinikside ja van der Waalsi jõud, mida põhjustavad aatomite ja molekulide vahel olevad tillukesed elektrilise jõud. Ainete paljusid füüsikalisi omadusi määravad just need jõud.
(Selle piltlikustamiseks mõelge tavalisele probleemile, miks on USA kirdeosa kiirteedes nii palju auke. Igal talvel imbub vesi tillukestesse asfaldipragudesse ning paisub külmudes, põhjustades asfaldi murenemist ning uuristades teedesse auke. Tavamõistusega on vastuolus, et vesi külmudes paisub. Seda põhjustab vesinikside. Veemolekul ei ole kerakujuline, vaid pigem nagu V-täht, mille põhjas on hapniku aatom. Elektriliselt on veemolekul põhjas kergelt negatiivne ja tippudes positiivne. Seega, kui vesi külmub ja molekulid ladestuvad üksteise peale, need paisuvad, moodustades korrapärase kristallvõre, milles molekulide vahel on piisavalt ruumi. Hapniku aatomid asetsevad kuusnurga kujuliselt. Kuna kuusnurgas on aatomite vahel rohkem ruumi, paisubki vesi külmudes. Sel põhjusel on lumehelbed samuti kuusnurksed ja jää ujub vee peal, kuigi peaks õigupoolest uppuma.)
LÄBI SEINTE KÕNDIMINE
Lisaks pindpinevusele, vesiniksidemetele ja van der Waalsi jõule on aatomi tasandil ka veidraid kvantefekte. Tavaliselt ei näe me igapäevaelus kvantjõu- dude tegutsemist. Kuid see on petlik, sest kvantjõud on kõikjal. Näiteks, kuna aatomid on õigupoolest suuresti tühjad, peaks olema võimalik kõndida läbi seinte. Aatomi keskel asuva tuuma ja elektronkatte vahel on ainult vaakum. Kui aatom oleks jalgpalliväljaku suurune, oleks staadion tühi, sest tuum oleks umbkaudu liivatera suurune.
(Hämmastame oma tudengeid teinekord ühe lihtsa katsega. Võtame Geigeri loenduri, paneme selle tudengi ette ning tema taha asetame kahjutu radioaktiivse kuulikese. Tudengit vapustab, et mõned osakesed lendavad otse läbi tema keha ja panevad loenduri tööle, otsekui oleks tema keha suuresti tühi koht, mida see ongi.)
Filmis „Kummitus” tapetakse Patrick Swayze konkurendi poolt ja ta muutub vaimuks. Ta sirutab korduvalt käe, et puudutada Demi Moore’i mängitavat kunagist kihlatut, keda mõrvarlik rivaal nüüd kosida püüab, kuid ta käsi läheb tavalisest ainest lihtsalt läbi. Ta avastab, et kummitusena ei ole tal materiaalset olemust ning ta hõljub läbi tahkete esemete. Ühes stseenis torkab ta pea liikuvasse metroovagunisse. Rong kihutab tema peast läbi, ometi ei tunne ta midagi. (Film ei selgita aga, miks ei tõmba gravitatsioon teda läbi põranda Maa keskmesse. Paistab, et vaimud saavad minna läbi kõige, aga mitte läbi põranda.)
Miks ei suuda siis meie vaimude kombel kõndida läbi tahkete esemete? Vastus peitub huvitavas kvantnähtuses. Pauli tõrjutusprintsiip väidab, et kakssamas aatomis paiknevat elektroni ei saa olla samas kvantolekus. Seega, kui kaks peaaegu identset elektroni satuvad liialt lähestikku, need tõukuvad. Sel põhjusel tunduvad ained tahketena, kuigi see on illusioon. Tegelikkuses on aine põhimõtteliselt tühi.
Kui istume tooli peal, arvame, et puudutame puitu. Tegelikult hõljume vähem kui nanomeetri jagu selle kohal, olles tooli elektriliste ja kvantjõudude poolt eemale tõugatud. See tähendab, et mil iganes me midagi puudutame, ei saa me sellega vahetut kontakti, vaid õrnad aatomijõud hoiavad meid lahus. (See tähendab ka, et kui suudaksime kuidagi Pauli printsiibi tühistada, võiksime suuta käia läbi seinte. Kuid keegi ei tea, kuidas seda teha.)
Kvantteooria hoiab aatomeid mitte ainult teineteist rammimast, vaid seob nad ka kokku molekulideks. Kujutle hetkeks, et aatom on kui pisike Päikesesüsteem, milles planeedid tiirlevad Päikese ümber. Kui nüüd kaks Päikesesüsteemi kokku põrkavad, põrkaksid planeedid üksteisega kokku või lendaksid igas suunas laiali, tuues kaasa süsteemi lagunemise. Seega ei ole üks Päikesesüsteem teisega kokku põrgates kunagi stabiilne, seega peaksid tavaloogika kohaselt aatomid lagunema, kui nad teineteisega põrkuvad.
Kui kaks aatomit tegelikkuses teneteise lähestikku satuvad, põrkuvad nad tagasi või moodustavad stabiilse molekuli. Põhjus, miks moodustuvad stabiilsed molekulid, on asjaolu, et kaks aatomit saavad elektrone jagada. Tavaliselt kõlaks elektroni jagamine kahe aatomi vahel ennekuulmatult. See ongi võimatu, kui elektron järgiks Newtoni tervemõistuslikke seadusi. Kuid Heisenbergi määramatuse printsiibi tõttu ei tea me täpselt, kus elektron asub. Selle asemel on see kahe aatomi vahel määramatus olekus, hoides neid koos.
Teisisõnu, kui kvantteooria välja lülitada, laguneksid molekulid teineteise vastu põrkudes koost ja hajuks gaasiosadeks. Kvantteooria selgitab, miks püsivad aatomid tahkeid esemeid moodustades koos, mitte ei lagune.
(See on ka põhjus, miks maailmade sees ei saa olla maailmu. Mõned inimesed kujutavad ette, et meie Päikesesüsteem või galaktika võib olla mõne teise hiiglasliku universumi aatom. See oli ka filmi „Mehed mustas” lõpustseen, kus kogu teadaolev universum osutus vaid aatomiks mingi tulnuka pallimängus. Kuid füüsika kohaselt on see võimatu, sest füüsikaseadused muutuvad ühelt skaalalt teisele minnes. Aatomeid valitsevad seadused on hoopis teistsugused kui galaktikaid juhtivad seadused.)
Mõned kvantteooria printsiibid, mida on raske tajuda:
- ei ole võimalik samaaegselt teada ühegi osakese täpset kiirust ja asukohta, alati valitseb määramatus
- mõnes mõttes saab osake olla kahes kohas samaaegselt
kõik osakesed eksisteerivad mitme oleku üheaegse seguna, st spinniga osakesed võivad olla segu osakestest, mille telje spinn on üheaegselt nii üles kui alla
on võimalik haihtuda ja uuesti välja ilmuda kusagil mujal.
Kõik need väited kõlavad naeruväärselt. Õigupoolest ütles Einstein kunagi: „Mida õigem kvantteooria on, seda jaburamaks see muutub.” Keegi ei tea, kust need veidrad seadused tulevad. Need on lihtsalt ilma selgituseta postulaadid. Kvantteoorial on ainult üks eelis: see on õige. Selle täpsust on mõõdetud ühe kümnemiljardiku täpsusega, mis teeb sellest kõigi aegade kõige edukama füüsikateooria.
Põhjus, miks me neid imeväärseid nähtusi tavaelus ei taju, on asjaolu, et koosneme triljonitest ja triljonitest aatomitest ning need efektid mõnes mõttes keskmistuvad.
LÄHITULEVIK (praegusest kuni 2030. aastani)
NANOMASINAD MEIE KEHADES
Lähitulevikus peaksime ootama mitmekesist valikut uusi nanoseadmeid, mis muudavad pöördeliselt meditsiini. Ühel päeval kurseerivad meie vereringes nanoseadmed. Filmis „Fantastiline reis” kahandatakse teadlaste meeskond ja nende laev verelible suuruseks. Nad asuvad retkele patsiendi vereringes ja ajus, sattudes kehas vastamisi mitmesuguste ohtudega. Üks nanotehnoloogia eesmärk on luua molekulaarsed „jahimehed-tapjad”, kes võtavad sihikule vähirakud ning tapavad need puhtalt, jättes tavalised rakud puutumata. Ulmekirjanikud on ammu unistanud meie vereringes hõljuvatest molekulaarsetest „otsi ja hävita”-alustest, mis on pidevalt vähirakkude osas valvel. Kuid kriitikud pidasid seda kunagi võimatuks, ulmekirjanike tühipaljaks unelmaks.
Osa sellest unelmast on praegu teoks tegemisel. 1992. aastal leiutas Jerome Schentag Buffalo ülikoolist juba varem mainitud „nutitableti”, tillukese tabletisuuruse seadme, mida alla neelamise järel saab elektrooniliselt jälgida. Sellele saab anda juhiseid toimetada ravimeid õigesse kohta. On ehitatud nutitablette, mis sisaldavad filmikaameraid ja pildistavad magu ning soolikaid läbides sisikonda. Nende juhtimiseks saab kasutada magneteid. Sel moel saab otsida kasvajaid ja polüüpe. Tulevikus võib olla võimalik nende nutitablettide abil viia läbi väiksemaid lõikusi, kõrvaldada hälbelisi moodustisi ja võtta koeproove seestpoolt, nahka katki lõikamata.
Palju väiksem seade on nanoosake, molekul, mis suudaks vähivastaseid ravimeid toimetada spetsiifilise sihtmärgini ja tooks murrangu vähiravisse. Neid nanoosakesi võib võrrelda molekulaarse „nutipommiga”, mis on loodud kindla sihtmärgi tabamiseks keemilise lastiga, vähendades suurel määral protsessiga kaasnevaid kõrvalmõjusid. Kui „rumal pomm” tabab kõike, teiste seas terveid rakke, oskavad nutipommid valida ja keskenduvad ainult vähirakkudele. Igaüks, kes on kogenud keemiaravi kohutavaid kõrvalmõjusid, saab aru nende nanoosakeste suurest potentsiaalist kannatuste vähendamisel. Kemoteraapia käigus uhutakse tervet keha surmavate mürkidega, mis tapavad vähirakke õige pisut tõhusamalt kui teisi rakke. Seega on keemiaravil ulatuslikud kõrvalmõjud. Iiveldus, juuste väljalangemine, kurnatus ja teised kõrvalnähud on nii rasked, et mõned vähihaiged pigem surevad, kui lasevad end sedasi piinata.
Nanoosakesed võivad kõike seda muuta. Kemoteraapia rohud ja teised ravimid pannakse kapslikujulisse molekuli. Nanoosakene lastakse siis vereringesse, kuni see leiab soovitud sihtkoha, kus vabastab ravimi.
Nanoosakeste võti on nende suuruses. Nad liiguvad vabalt vereringes, kuni põrkuvad verelibledega. Nanoosakesed on molekulid suurusega 10 kuni 100 nanomeetrit ja seega liiga suured, et tungida vererakku, mille poorid on liiga väikesed. Seega põrkuvad nanoosakesed tavalistelt verelibledelt kahjutult tagasi. Kuid vähirakud on teistsugused; nende rakuseintes on suured, ebakorrapärase kujuga poorid. Nanoosakesed saavad vabalt vähirakku siseneda ning ravimi kohale toimetada, jättes terve koe puutumata. Seega ei vaja arstid keerukaid juhtimissüsteeme, et need nanoosakesed sihtmärgini suunata. Nad koonduvad ise ja loomupäraselt teatud tüüpi kasvajatesse.
Erinevalt keemiaravist on meetodi ilu selles, et sellega ei kaasne keerukaid ja ohtlikke protsesse, millel on rasked kõrvalnähud. Nanoosakesed on lihtsalt õige suurusega: liiga suured tavaliste rakkude ründamiseks, kuid täpselt parajad vähirakku tungimiseks.
Teise näitena nanoosakeste kohta kirjeldan lühidalt Massachusettsi osariigis Cambridge’is asuva ettevõtte BIND Biosciences teadlaste saavutusi. Nad kasutavad piimhappe polüestrist ja piimhappe/glükoolhappe kopolümeerist tehtud nanoosakesi, mis hoiavad ravimeid molekulaarse võrgu sees. See moodustab nanoosakese „lõhkelaengu”. Nanoosakese „juhtimissüsteemiks” on osakest katvad peptiidid, mis seonduvad ainult sihtmärkrakuga.
Selle töö puhul on eriti veetlev asjaolu, et nanoosakesed moodustuvad iseenesest, ilma keerukate vabrikute ja keemiatehasteta. Erinevad ained segatakse omavahel aeglaselt, kindlas järjekorras, väga kontrollitud tingimustes ning nanoosakesed seavad end ise kokku. „Kuna iseorganiseerumine ei vaja mitmeid järjestikuseid keerukaid keemilisi reaktsioone, on neid osakesi väga lihtne valmistada. Ja me suudame neid teha kilogrammide suurusjärgus, mida keegi teine pole suutnud,” räägib Harvardi ülikooli arst ja BINDi teadlane Omid Farokhzad. Need nanoosakesed on juba rottides tõestanud oma väärtust eesnäärme, rinna ja kopsukasvajate vastu. Värvaineid kasutades saab näidata, et nanoosakesed koonduvad nimetatud elunditesse ja vabastavad lasti soovitud viisil. Kliinilised katsetused inimpatsientidega algavad mõne aasta pärast.
VÄHIRAKKUDE KÕRVETAMINE
Need nanoosakesed ei suuda vaid vähirakke leida ja nendeni surmavaid kemikaale viia, vaid võivad ka ise rakud kohapeal ära tappa. Selle põhimõte on lihtne. Nanoosakesed suudavad neelata teatud lainepikkusega valgust. Kui laserkiir neile suunata, nad kuumenevad või hakkavad vibreerima, lõhkudes niiviisi lähedalasuva vähiraku seina ja hävitades selle. Oluline on seega viia nanoosake vähirakule piisavalt lähedale, kus laserikiir saab osakese aktiveerida.
Mitu töörühma on juba loonud selle seadme prototüübi. Argonne’i Riikliku Laboratooriumi ja Chicago ülikooli teadlased on loonud titaandioksiidi nanoosakesi (titaandioksiid on päikesekreemides kasutatav levinud aine). See töörühm leidis, et suudavad need nanoosakesed siduda kindla antikeha külge, mis otsib loomupäraselt üles ühe teatud vähi, multiformse glioblastoomi rakud. Need nanoosakesed saavad antiosakeselt küüti ja viiakse vähirakkude juurde. Siis lastakse viieks minutiks särada valgel valgusel, mis kuumendab ja viimaks tapab vähirakud. Uuringud on näidanud, et sel moel saab hävitada 80 protsenti vähirakkudest.
Need teadlased on välja mõelnud ka teise mooduse vähirakkude tapmiseks. Nad on loonud tillukesed magnetkettad, mis vibreerivad tugevasti. Kui need kettad on juhitud vähirakkude juurde, asetatakse nende kohale nõrk väline magnetväli, mis paneb kettad nii tugevasti rappuma, et need lõhuvad vähirakkude seinad. Katsetustes hävisid vaid kümneminutilise raputamise järel 90 protsenti vähirakkudest.
See tulemus ei ole juhuslik edusamm. Santa Cruzis asuva California ülikooli teadlased on kulla nanoosakesi kasutades töötanud välja sarnase süsteemi. Nende osakeste läbimõõt on ainult 20 kuni 70 nanomeetrit, need on vaid mõne aatomi paksused ja moodustavad kujult keraja kesta. Teadlased kasutasid kindlat peptiidi, mida teati kinnituvat nahavähi rakkude külge. See peptiid ühendati kulla nanoosakestega, mis viidi siis hiire nahavähirakkudesse. Kui neid kullaosakesi infrapunalaseriga kiiritati, suutsid need kuumenedes kasvajarakke hävitada. „See on põhimõtteliselt sama, kui vähiraku kuuma vette panemine ja surnuks keetmine. Mida rohkem soojust metallist nanokerad tekitavad, seda parem,” räägib üks teadlastest Jin Zhang.
Tulevikus suudab nanotehnoloogia mitte ainult vähikolooniaid avastada aastaid kuni aastakümneid enne kasvaja tekkimist, vaid veres ringlevaid nanoosakesi saab kasutada ka nende rakkude hävitamiseks. Alusuuringuid tehakse juba praegu.
Katkend pärineb Michio Kaku intervjueerinud sadu teadlasi ja külastanud kümneid laboreid, kus töötatakse välja tehnoloogiaid, mis saavad lähema sajandi jooksul meie igapäevaelu osaks. Need teadmised on ta nüüd valanud ka raamatusse. Sajandi lõpus seda teost lugedes saame ilmselt imestada, kui täpne ja ehk kohati isegi liiga tagasihoidlik Kaku on olnud.
Michio Kaku on osalenud filmides, teeb iganädalast raadiosaadet, kirjutab populaarset blogi ja artikleid, teleris näeb teda kanalites BBC, Discovery, History ja Science Channel. Kaku on üks stringiteooria loojatest ning jätkab Einsteini tööd, lootuses leida üks universaalne teooria, mis seletaks kõike. Ta on võtnud avalikkuse ees julgelt sõna ning avaldanud oma muret tuumarelvastumise ja sõjanduse, globaalse soojenemise ja keskkonnareostuse, kosmoseprügi ja ka teaduse väärkasutamise mõju kohta meie maailmale.
Kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Michio Kaku raamatu “Tulevikufüüsika” on eesti keelde tõlkinud hinnatud teadusajakirjanik ja -saatejuht ning mõttesportlane Arko Olesk.
Uuri lisa: http://mkaku.org/
