Katkend Danny White’i raamatust „Adele“
Oma kutsumuse leidmine
Kui Adele oli neliteist, kirjutas ta avalduse astumiseks BRIT Schooli, mis on Ühendkuningriigi esimene etendus- ja loovkunstide kool, kus pole õppemaksu ja mis on mõeldud 14–19-aastastele õpilastele. Oma avalduses märkis Adele, et ta on „pühendunud muusikale armastusest ja kirglikust huvist selle vastu“. Ta lisas, et tahab „arendada oma laulukirjutamisoskust nii muusika kui sõnade poolest“ ja loodab seda teha seni, kuni on oma loominguga täiesti rahul.
Need olid noore tüdruku kohta ilusad ja ambitsioonikad sõnad ning temaga koos muusikaalbumite juures töötanud inimesed meenutavad tema perfektsionismi mõnevõrra virila naeratusega. BRIT Schooli minemise taga oli Adele’i rahulolematus oma senise kooliga, milleks oli Chestnut Grove Academy Balhamis. Ehkki kool oli spetsialiseerunud kujutavale kunstile ja oleks pidanud omama teatud loomingulist energiat, tundis Adele, et Balhami koolis jäi ambitsioonikusest puudu. „Ma vihkasin seda kooli, see oli täiesti tavaline kool ja ei meeldinud mulle,“ ütles ta. Kooli ambitsioonikuse puudumine häiris teda sügavalt. Hiljem ütles ta ajalehele The Times, et õpetajad tegelikult ei julgustanud teda. Adele kurtis, et olenemata sellest, kas öelda neile, et soovib saada muusikuks või südamekirurgiks, oleks vastus ikka olnud sama: „Proovi kool lõpetada ja ära jää rasedaks.“ Nagu Adele hiljem mainis, tundus kõik väga rõõmutu. Ta meenutas, et vaidles õpetajatele vastu ja tegi poppi, sest oli üpris õnnetu. „Ainus põhjus, miks ma läksin BRIT-i muusikat õppima, oli see, et ma teadsin, et kukun eksamitel läbi, ja sattusin paanikasse,“ rääkis Adele ajakirjale Fabulous.
Pärast seda, kui õpetajad üritasid teda panna klarnetit mängima, et ta tohiks kooris laulda, tundus, et see oli viimane piisk karikas. Adele soovis väga minna kooli, mis julgustaks tema loomingulisust vahetumal viisil. Ainus küsimus oli, millisesse kooli ta järgmiseks läheb. Algselt tahtis ta astuda Londoni kesklinnas asuvasse legendaarsesse Sylvia Youngi teatrikooli, muidugi ka seetõttu, et Emma Bunton (ehk Baby Spice ansamblist Spice Girls’ist) õppis seal. Sealsete õpilaste hulgas olid ka teised kuulsused nagu Amy Winehouse, Billie Piper ja Denise Van Outen. Adele oleks hea meelega selle nimekirjaga liitunud. „Aga mu emal poleks olnud võimalik õppemaksu tasuda,“ ütles ta ajakirjale Q. Meenutades oma pettumust ütles ta: „Ma olin kibestunud ja nördinud.“
Selle asemel astus ta BRIT-i, mis oli „kohalikus mõttes laiahaardeline“, nagu ütles üks tema õpetajatest Dec Cunningham. Ent ühe teise õpetaja sõnul seisnes selle kooli võlu selles, et see oli mõeldud „mittetüüpilistele“ õpilastele. Ta lisas: „See kool püüab kohaneda isiksustega, mitte ei palu isiksustel kohaneda kooliga“. See tundus Adele’ile väga hästi sobivat. Koolile pandi alus 1990. aasta 30. juunil pärast heategevuskontserti Knebworth House’is. Umbes 120 000-pealine publik kogunes sel tuulisel laupäeval Hertfordshire’i parki, et kuulata selliseid esinejaid nagu Pink Floyd, Phil Collins ning Tear For Fears. See sündmus aitas kooli ehitamiseks koguda raha ning juba aasta hiljem, 1991, avas BRIT School Lõuna-Londonis Croydonis uksed.
Kui Adele kümme aastat hiljem kooli avatud uste päeval osales, tegi talle ringkäigu õpilane Beverly Tawiah. Ta mõjus Adele’ile inspireerivalt. Laulja on hiljem öelnud: „Ta tõesti julgustas mind ja ta oli suurepärane laulja. Ma mõtlesin: „Selge, ma tulen siia.““ Sisseastumisel seisis Adele muusikaosakonna asedirektori Liz Penney ees. Kolmeteistkümneaastane Adele laulis Stevie Wonderi loo „Free“. Samuti pidi ta esitama loo mõnel muusikainstrumendil ja ta otsustas esitada James Rae „Tumbledown Bluesi“ klarnetil. Kui temalt küsiti, miks ta arvab, et peaks sellesse kooli sisse saama, vastas Adele: „Sest ma olen loominguline.“ Penney meenutas: „Kui ta laulmiseks suu avas, mõtlesin ma: „No see on suurem hääl, kui võiks ühelt 13-aastaselt oodata.““
Oma raamatus „Adele“ kirjutab Sean Smith: „Hommikuti, kui reisijad West Norwoodi ülerahvastatud jaamas 1. platvormil rongi ootavad, näen ma needitud gooti kaelarihma ja langevarjupükstega teismelist tüdrukut, kes loeb keskendunult ajakirja Heat või viimast i-D numbrit, moodsa noortekultuuri stiilipiiblit.“ Adele magas pidevalt sisse ja hilines kooli ning tal oli pahandusi õpetajatega, nagu rääkis üks kaasõpilane Ben Thomas, kellest hiljem sai tema kitarrist. Adele’i enda sõnadega pisut vastuoluliselt rääkis Thomas ajakirjale Rolling Stone, et Adele’il puudus ambitsioonikus, vähemalt võrreldes mõne teise sealse õpilasega. „Koolis käisid mõned inimesed, kes tõeliselt pingutasid,“ ütles Thomas. „Võib öelda, et nad tõesti tahtsid seda. Adele polnud selline.“ Ent Liz Penney märkas tüdruku ambitsioone. „Tema soov saada laulukirjutajaks oli ilmne juba üsna varakult. Me nägime teda sageli koridoris laulusõnu kirjutamas, kitarri mängimas ja õppimas end sellega saatma.“
Adele meenutas oma pikatoimelisust: „Ma ilmusin kooli neli tundi hiljem. Ma magasin. Ma ei teinud poppi. Ma lihtsalt ei suutnud üles ärgata,“ rääkis ta Rolling Stone’ile. Tal oli hetki, mil ta endas kahtles. „Ma ei mõelnud kunagi, et minust saab professionaalne laulja, niisiis arvasin vahel, et see on ajaraiskamine – püüelda millegi poole, mida tõenäoliselt ei juhtu iialgi,“ ütles ta. Ta arvas ka seda, et õpetajad lahkavad muusikat vahel liiga detailselt. „Ma ei taha seda teha,“ ütles ta. Tal oli äratus – sõna otses mõttes – kui ta jättis sõitmata esinemisele Devoni festivalile. See üritus korraldati BRIT-i kõige paljulubavamatele õpilastele ja Adele pidi samuti seal olema, aga magas jälle sisse. Ta avastas selle siis, kui telefon helises. „Mu süda lihtsalt plahvatas rinnus,“ meenutas ta. „See oli kohutav. Mind oleks selle pärast peaaegu koolist välja visatud.“ See ei jäänud ta elus esimeseks korraks, mil ta ei läinud oma väljakuulutatud esinemisele.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Danny White’i raamatust „Adele“.
