Mõnikord aga juhtub, et inimesel pole sisemist rahu, ta ei tunne ennast hetkes õnneliku ega rahulolevana ning igatseb kuhugi kaugele, mujale, edasi, ükskõik kuhu, ainult et mitte olla siin ja praegu. Siis tekib liigne tahtmine, mis viib alati pausiseisundini, sest on blokeeriva iseloomuga.
Me õpime oma päritolu mäletama läbi kogemuste. Inimene ei tohiks karta ise tunda, kogeda ja mõtestada ning sellepärast ei tasu otsida kedagi, kes meie eest mõtleks ja ütleks. Me peame end vaimselt iseseisvalt teostama, võtma vastutuse. Vaimne areng tähendab julgust kogeda ja neid kogemusi mõtestada. Kogemuste taga võib tähelepanelik vaatleja märgata ka Looja kätt, mis meid alati toetab ja õrnalt suunab.
Areng toimub läbi oma elu mõtestamise. Proovige veeta kasvõi üks päev päikesetõusust loojanguni metsas ilma oma mobiiltelefonide, arvutite ja muu selliseta. Proovige kuulata oma mõtteid. Te hakkate arendama välja telepaatiat ja selgelttundmist. See on hämmastav, kui palju mobiiltelefon takistab selgelttundmist ja -nägemist! Proovige kasvõi paar nädalat või kuu aega elada ilma mobiiltelefonita. Usun, et juba selle ajaga hakkate vähemalt 70% paremini tundma sündmusi ette, saama mõttes kontakti oma lähedastega, kuulma ja lugema teiste mõtteid, kui see on vajalik jne.
Mets aitab teil oma elu korrastada ja mõtestada. Hakake tähele panema oma igapäevamõtteid, vaadake, milline on vastukaja nendele mõtetele. Saatus – see on praegu mõeldud mõtete hilisem materialiseerunud tulemus. Iga mõte loeb. Iga mõte on palve meie saatusesse. Niimoodi praktiseerides jõuame me selleni, et suudame juhtida oma mõtteid. See tähendab, et me loome ise oma elu ja vabastame end negatiivsusest.
Selle asemel, et otsida kedagi, kes teid õpetaks ja juhendaks, hakake ise oma kogemusi mõtestama ja mõtteid kuulama. Psüühiline energia on võrdne füüsilise energiaga. See on jõud, mis teadlikuna suunatult võib materiaalset maailma luua. See on olnud kõikide maailma pühakute peamine õpetus – suunata inimeste mõtlemist sissepoole ja analüüsida oma hinge, et leida iseenda tohutu loov jõud. Looja on inimkonda alati aidanud meie enda sees peituva jõu leidmiseks, aga sellegipoolest oleme ennasthävitavad. Kuni me kasutame oma piiritut energiat enda või teiste haavamiseks, ei saa me täiel määral oma potentsiaali avada.
Selleks et vaimselt areneda ja kasvada, peame me suurendama endas valguse hulka. Valgus tõmbab magnetina Jumala valguse poole. Kuid see magnet pole rahutult painav, vaid pehme ja paitav. See on armastus, taevane vesi. Valgus suureneb läbi isetu heateo, läbi alandlikkuse, läbi armastuse. Jumal on andnud meile juba loomise algusest juhendi õnnelikuks ja pidevalt iseenda valguse poole kasvavaks eluks.
Igaüks meist teeb täpselt nii palju, kui ta hetkel kanda suudab.
Jumal ei pane meie õlule suuremaid koormaid, kui me kanda suudame. Mil iganes on inimene rahutu, on tema mõtted ebapuhtad, on temas juba piisavalt materjali hetkel siin ja praegu endaga tõsise töö tegemiseks ehk oma mõtete puhastamiseks. Ta ei vaja rohkemat, sest peab enne õppima hakkama saama olemasolevaga.
Niimoodi vaadatuna saame muuta perspektiivi, kuidas näeme oma probleeme ja raskusi. Jumal ei anna meile rohkem, kui me kanda suudame. See tähendab, et ta näeb meis võimekust kasutada neid raskusi, et leida oma tee tagasi allikani. Et mäletada oma tõelist olemust ja päritolu. Et meenutada, kuidas kõik pärineb ühest vaimust ning maine elu ei ole teekond surmani, vaid teekond ärkamiseni.
Meil on täpselt nii palju, kui me kanda suudame. Mida puhtamad on meie mõtted, seda rohkem valgust me kanname ja seda rohkem rahu meis on. Inimese loomuomane olek on kaastundeseisund. Hakakem veetma päev päeva järel kaastundeseisundis ehk tingimusteta armastuse seisundis nagu on meie loomulik olek. Vaadake, kuidas elu hakkab muutuma. Pange tähele kõike, mis ümberringi on, naeratage absoluutselt igale vastutulijale tänaval, tehke võõrastele inimestele siiraid komplimente. Ärge peljake ega häbenege. Loomulik armastuse ja kaastunde jagamine on tänapäeval inimeste jaoks tihti ebamugav ja piinlik, aga see peaks olema hoopis NAUDING. Võtke julgelt oma lähedal seisvast inimesest kinni, vaadake talle sügavalt silma sisse ja õnnistage teda, kallake ta valgusega üle, soovige talle südamest midagi head! Vaadake, kui palju säravamaks ja õnnelikumaks ta kohe muutub ja oi kui kirkalt lööb veel särama tema energiaväli! Isegi kui ta peab seda algul ebamugavaks, hakkab punastama või kohmetub, siis see on koorik inimese ja jumaliku armastuse vahel. See koorik on tumedate jõudude loodud. Kui inimene teie õnnistusest punastab, näitab see, et tumedad jõud temas on sunnitud taganema ja need peavad lahkuma inimesest. Te puhastate ja tervendate teda halvast.
Ja niimoodi tehes kasvatame me ka iseenda valgust ja areneme valguse poole.
Mida rohkem on meis valgust, seda rohkem on meis rahu. Valgus on alati rahu. See on meie päritolu ja algne olemus. Puhtad mõtted = valgus = rahu. Kui oleme rahutud, on meis valguse puudus ja see tähendab, et meie mõtted ei ole piisavalt puhtad. Ärge laske elu mööda voolata, kuna ajate taga suurt vaimsust ja õnne. Unustage see hoopis ära ja keskenduge hetkes siin ja praegu headuse ja helluse jagamisele. Te märkate, et vaimne areng on iseeneslik ja loomulik ja järgneb teile ise, teda ei pea taga ajama. Mitte miski looduses ei kiirusta oma ajast ette, kõik toimub siiski. Suvelilled ei muretse, kas sügis ikka tuleb. Nad lihtsalt õitsevad ning eritavad oma eluandvat õietolmu ning eeterlikke õlisid õhku meie ümber. Me tunneme piinavat igatsust vaimse arengu järele ainult siis, kui seda ei toimu. Ehk me oleme nagu pausi peal ja suurest tahtmisest areneda on meie areng üldse peatunud. Laske minna, laske lahti ja sel hetkel, kui seda teete, algab vaimne teekond.
Me kõik oleme vaimolendid, kes tulevad ja lähevad tagasi Jumala juurde. Meie loomulik seisund on kaastunne, õnn ja rahu, mis tuleb teiste teenimisest. Me tuleme maale õppima ja looma ja ISE tegema õigeid valikuid. Miks Jumal ei öelnud inimest luues, et see on hea? Sest ta tahtis, et inimene õpiks ise oma südames tegema häid valikuid, et ta saaks ise öelda, et tema loomine oli hea. See ongi areng, õppimine õigeid valikuid tegema. Tuleme looma paremat maailma. Kõige kõrgem heategu on isetu teenimine. Soov vaimselt areneda peaks olema isetu soov, see peaks olema ajendatud soovist elukeskkonda täiendada ja paremaks teha, inimesi ning teisi elusolendeid teenida. Ja sel hetkel, kui soov vaimselt areneda saab tõeliselt isetuks, annab Jumal meile ka rohkem, sest me oleme vabad egokesksetest tahtmistest ja valmis kandma rohkem. Me oleme valmis teenima.
Elas kord üks kass, kes ajas oma saba taga. Jooksis muudkui ringiratast ja püüdis oma saba kätte saada. Muud ta ei teinudki ja tema päevad kulusid ühe koha peal ringiratast jooksmisele. Kord tuli tema juurde vanem kass ja küsis, mida ta teeb. Noorem kass ütles, et tema on kuulnud, et õnn peitub tema sabas ja nüüd ta üritab saba kätte saada. Vanem kass ütles: “Tean, et õnn peitub sabas. Aga ma märkasin, et mida rohkem ma teda taga ajan, seda kiiremini ta mu eest ära põgeneb. Nüüd aga kõnnin ringi rahulolevalt ja ta järgneb mulle ise kõikjale, kuhu lähen.”
(Mõistujutt tundmatult autorilt)
Katkend on pärit äsja kirjastuselt Pilgrim ilmunud Mari Metsalliku raamatust “Naiselikkuse saladused”.
“Naiselik suhtlemine õpetab armastamist, andestamist ja mõistmist ning kingib elurõõmu. Kui lubad endal olla naiselik, seda häbenemata ja vabandamata, kui oled siiras, õrn ja armas, nagu me loodud oleme, kulgeme läbi elu rahulolus. Naiselikkus on ohvrirolli vastand – julge õitsemine. Naiselik suhtlemine jälgib elus lihtsaid põhimõtteid, suhtudes ümbritsevasse nii mõttes kui teos vägivallatult – nii saad ise elada puhta südametunnistusega, elada kahetsuseta. Kahetsuseta elu on külluslik, pikk ja hinge toitev. Naiselik energia tervendab tühimikke mehe südames ning annab talle jõudu. Ka kõige tahumatum, endassesulgunum ja külmem mees muutub naiseliku energia puudutusest. Minu jaoks on elus kõige tähtsam perekond, armastus ema ja isa vahel, nende kindel abielu, mis on rõõmuga täidetud, ning rahulolu, mis voolab perekonda naiseliku naise südamest. Ma olen alati igatsenud kasvada selliseks naiseks nagu minu ema ning valida endale abikaasa, kes oleks kaitsev ja hooliv nagu minu isa. Olla armastav, naiselik abikaasa ja hoolitsev ema on minu elu suurim ja tähtsaim eesmärk,” tõdeb autor.
Mari Metsalliku eluviis ja ilmavaade on tänapäevastest tavapärasustest tõenäoliselt veidi teistmoodi. Tänu sellele mõjuvad tema lähenemine ja lood lugejale värskelt ja kohati lausa muinasjutuliselt. “Naiselikkuse saladused” on kirjutatud viisil, justkui kirjutaks Mari oma isiklikku päevikusse iseenda jaoks – läbi sügavate, kuid kergete tunnete just nendest hetkedest, mida tahaks igaveseks säilitada ja lastele pärandada. Autor usub, et heatahtlikult ja õnnetundes kirjutatud sõnad on pühad ja valgusküllased ning hakkavad neid lugeva inimese hinges kaasa helisema.
Kirjastuselt Pilgrim ilmus Mari Metsalliku esimene raamat “Metshaldja päevik” 2014. aastal.
PILGRIMI VEEBIBUUM! 💥 Eriline aeg loob erilised hinnad – ka maikuus leiab püsiklient PILGRIMI E-POEST väärt lugemist KUNI -80% SOODSAMALT!
Telli koju mugavalt ja kontaktivabalt: https://pilgrim.ee/raamatud.html
