"Kui õnnistatud on inimene, kellel on vabadus armastada! Ja kui imeline on hetk, kui kellegagi "esmakordselt" kohtudes tema silmades oma hingesugulase ära tunned. Armastus, mida oled tema vastu eelmistes eludes tundnud, tärkab kohe uuesti õide nagu noor lõhnav roos. Hetke vaid jõuad imestada, kuidas sa nüüd niimoodi hetkega said ära armuda ja kust tuleb see kõikehõlmav põletav armastus inimese vastu, keda sa enda arvates üldse ei tunnegi." Nii kirjutab Mari Metsallik oma äsja kordustrükina ilmunud raamatus"Metshaldja päevik" hingesugulasega taaskohtumisest.
Kui inimene armastab, siis ta tunneb. Ükskõik, kas peate teineteist võõraks – te pole seda. Ükski hing siin maal, kellega kokku puutud, pole sulle võõras.
