"Mulle tundub, et keskeakriis pole midagi muud kui enda mina pikaajalise allasurumise paratamatu tulem. Nii lihtne ongi. Senine elu on elatud end kas surnuks töötades või oma isiklikke sügavamaid soove ja vajadusi eirates, et olla ühiskonna silmis priimus või naabrimehe silmis edukam. Ja kõige selle kõrval on tihti unustatud päriselt elada ja nautida. Naine on võetud, aga talle pidevalt armastust ja tähelepanu pöörata on unustatud. Ehk on olemas isegi maja, paar autot, koer ja kaks võrratut last, aga kuna võidab ju see, kel on surres kõige rohkem asju, siis hea, kui seal vägevas majas kordki kuus perega ühist õhtusööki nauditakse, ilma et nutitelefonid ka söömise ajal näkku poleks kleebitud. Ja nii need päevad läevad, kuna perepeal puuduvad usalduslikud suhted järeltulijatega ning naisel on juba seitsmendat aastat kopp ees sellest, et mees ütleb pidevalt, et tal pole ägedateks tegevusteks aega, sest ta valib seda aega mitte võtta. Ka naine mässab, sest ta on väsinud tähelepanu eest võitlemast ja mehe töökohustustega konkureerimisest. Ja et oma silmas palki mitte näha, hakkab mees otsima pindu naise ja laste silmis," kirjutab Margus Vaher oma uhiuues, 1. oktoobril kirjastuselt Pilgrim ilmunud raamatus. Pakume lugemiseks eksklusiivse katkendi.
Selle asemel et enda tegematajätmiste eest ise vastutus võtta, prioriteedid paika seada ja elu nagu kakuke jälle ilusasti veerema panna, tunneb õilis mees, et teda ei hinnata piisavalt ning ta hakkab kogu kokkukeedetud pikaajalist jama sajaga kompenseerima. Ainult et vales suunas. Nüüd leiab ta endast poole noorema mimmi, kes näeb ainult ilusat fassaadi ja pakub talle, dollarimärgid silme ees, kerget flirti ning mõne tunnustava komplimendi, mille peale nõrk mees kohe, riist ees, reha otsa astub.
