Lugemisnurk | Loobu manipuleerimisest – see ei aita

Ennast muuta on raske, niisiis pöördume armastuse ja tähelepanu saamiseks teinekord mõne mugavama meetodi poole. Mäng – ehk manipuleerimine – algab sageli lapseeas, et tähele panu võita. Näiteks võib laps vanema tähelepanu saavutamiseks haigust teeselda. Kahjuks käituvad paljud täiskasvanud samamoodi, uskudes alateadlikult, et haigus annab õiguse armastatud olla. Üks mu klient elas sellises usus kogu lapsepõlve ja põdes eluaeg, lootuses perekonnalt armastust saada, kirjutab Rebecca Linder-Hintze oma raamatus „Tervenda oma suguvõsa mustreid ja perekonna lugu“.

Võimalik, et selle mängu algatas mõni esivanem. Minu klient pärines arstisoost ning arvatavasti saavutas vana vanavanaema teiste eest hoolitsemisega endale vajaliku tähtsusetunde. Ta võis alateadlikult õhutada pereliikmeid end halvasti tundma, et tema saaks neid päästa: nõnda sai kinnitust tema olulisus perekonna jaoks. Mu klient oli üks paljudest selle pere liikmetest, kes olid terve elu krooniliselt haiged. Ka ta ema ja õed-vennad osalesid selles mängus.

Tõepoolest, haigusega manipuleerimisel on kasud sees. Enda kaitsmiseks suudab loominguline alateadvus organiseerida midagi negatiivset (haigus) millekski, mis tundub üsnagi positiivne (armastatud olemine), isegi kui see läheb kalliks maksma. Meditsiinidoktor Bernie Siegel osutab menu raamatus „Armastus, imed ja meditsiin“, et haigus annab mõnikord hea ettekäände lükata tagasi ebameeldivaid ülesandeid. Saame võimaluse eirata kohustusi ning puhata, mida me muidu endale lubada ei saaks. Haigus võib välja vabandada ka ebaõnnestumisi.

Sherrilliga sain tuttavaks manipuleerimisteemalisel seminaril. Ta tõstis käe ning kurtis, kuidas endine mees teda raha abil survestab. Eksabikaasa olevat ihne manipuleerija, kes meelega rahamänge mängib. Ennast kirjeldas Sherrill hea ja lahke inimesena, kellele meeldib anda midagi tagasi saamata. Ta rõhutas, et ei püüa kedagi raha abil mõjutada. Eksabikaasal olevat palju raha, temal endal aga vähe. Sherrilli toonist võis järeldada, et ta mõistis meest hukka, eriti just raha pärast.

Vastuseks palusin Sherrillil järele mõelda, kas mehe käitu mine ei peegelda talle midagi tagasi. Millised on tema enda põhiväärtused: pere suhted rahaga? Selgitasin, et tema mehe vaated võivad olla samasugused, võib-olla need lihtsalt toimivad kummalgi erinevalt.

Nagu meil kõigil, nii oli ka Sherrillil kergem arvustada mehe mänge kui märgata enda omi. Ta tunnistas, et mehel on tõsiseid probleeme enesehinnanguga ning sellele vastukaaluks töötab ta kõvasti, et rohkem raha teenida ja kõrvale panna. Jõukus võimaldab tunda end tähtsama ja mõjukamana. Aga kahjuks, kuidas ta ka ei pingutanud, jõukus ei täitnud iialgi ta emotsionaalset vajadust armastuse ja heakskiidu järele. Pidevalt korduvas ebaterves tsüklis keereldes vae vas teda tunne, et on isekas ja vääritu. Ilmselt oli selline käitumisviis omandatud juba lapsepõlves.

Siis keskendusime Sherrillile. Asja lähemalt uurides ilmnes, et tema rahuldamata vajadused ja hirmud olid täpselt samasugused nagu mehel. Temagi tundis, et on vääritu, jõuetu ja tähtsusetu. Sherrill toimis aga nii, et andis raha meelsasti välja, et teised teda heaks kiidaksid ja tähtsaks peaksid. Ometi, olenemata äraantud raha hulgast, ei suutnud selline toimimisviis täita tühjust ta hinges. Helduse isekas motiiv ei lasknud tal end hästi tunda – vastupidi, ta tundis end teistest veel viletsama ja tähtsusetumana. Meie vestlus aitas tal näha, kuidas ta finantsilise abituse kuvandit luues mängis ohvrit, keda tuleb päästa.

Kui Sherrill püüdiski teisi aidata, polnud see aus kavatsus. Ta ei andnud kunagi midagi ära ilma soovita midagi vastu saada. (Aitamise põhivalem: aus andmine ei eelda vastutasu. Vastasel korral on tegemist manipulatsiooniga). Sherrilli eksabikaasa tundis, et teda hoitakse pideva rahaküsimisega kontrolli all. Tegelikult oli see Sherrilli palve: armasta mind! Mõte, et temaga finantsiliselt manipuleeritakse, oli mehele vastik.

Kindlasti on igaüks meist sattunud uuesti mõnda lapsepõlvest tuttavasse kohta – mänguväljakule või koolimaja juurde – või siis leidnud pildialbumist mõne vana tuttava foto. Hämmastav, kuivõrd teistmoodi me täiskasvanuna asju näeme. Hirmuäratava, suure ja laiana tundunu näib nüüd hoopis üsna heatahtlik, madal ja väike. Mäletan, kuidas ma nägin pärast pikka eemalolekut taas Stenwoodi algkooli Viennas Virginia osariigis. Mäletasin suuri ja avaraid ruume, kuid leidsin eest kitsad koridorid ja väga väikese hoone, kuhu õpilased hädavaevu ära mahtusid. Ka mu kliendid on rääkinud, kuidas liumäed pargis olid lapsepõlves tundunud nii kõrged, kuid täiskasvanuna vaadates hämmastavalt madalad.

Täiskasvanute mängud, mis peaksid peaaegu kõik soovid kättesaadavaks tegema, pärinevad enamasti lapsepõlvest ja need tunduvad senikaua head, kuni neid lähemalt uurida. Tavaliselt selgub, et lapsepõlve arusaamad ei kehti enam.

Eesmärkide nimel manipuleerimist jätkates on üsna raske end muuta, sest mingi osa meist usub, et mäng töötab, ja me jätkame endiselt. Alles siis, kui mõistame, miks me selliseid asju teeme, suudame sellisest käitumisviisist vabaneda.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Rebecca Linder-Hintze raamatust „Tervenda oma suguvõsa mustreid ja perekonna lugu“.

Seotud

5 praktilist nippi kuidas meeleolu tõsta

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.