Viimasel fotol Balmoralis nägi kuninganna välja peaaegu lustlik. Kas seetõttu, et ta teadis, et on varsti läinud, vabanenud viimaks oma kohustustest ja magab rahulikult kõige õnnelikumas kodus, kus pehme Šoti vihm teda rahustab? Plaatinajuubel, uus peaminister – kuninganna tööde nimekiri oli valmis. Temalt ei oodatud enam viisakat vestlust, et pakkuda lohutust kurvale rahvahulgale, mis kogunes Londonis teda leinama. See osa jäi Charlesi kanda.
8. septembril kell 12.34 hakkasid uudised vaikselt tilkuma, kui avaldati harukordne meditsiiniline bülletään: mure Tema Majesteedi tervise pärast. Rahva kõige hullem hirm leidis kinnitust, kui Range Roverid, kus istusid printsid William ja Andrew ning Wessexi krahv ja krahvinna, kihutasid Windsorist läbi mustade raudväravate Balmorali. Nüüd teame, et nad jäid hiljaks. Prints Charles ja printsess Anne olid juba Tema Majesteedi voodi juures. Harry, kes juhtus olema Windsoris, ei jõudnud kohale enne kui kell kaheksa õhtul. Pärast seda, kui perekonnas tekkis väidetavalt tüli selle üle, kas Meghan läheb Harryga kaasa, otsustati diplomaatiliselt, et Kate jääb koos lastega koju ja kumbki naine Balmorali ei sõida.
Kell 18.30 Briti suveaja järgi lülitusid maailma telekanalid BBC peale, mis näitas mustas ülikonnas veteranist saatejuhti Huw Edwardsit. Meie südamed – ja ajalugu – peatusid. „Buckinghami palee on teatanud Tema Majesteedi kuninganna Elizabeth II surmast.“ Hümni sõnadega „Jumal kaitse kuningannat“ mängiti viimast korda.
Hiljem oli väga kummaline kuulda sõna „kuningas“. „Kuningas on koos oma perekonnaga.“ „Kuningas sõidab Londonisse.“ „Kuningas pöördub rahva poole.“ Ja veel kummalisem: „Teda saadab kuninganna-konsort“ (Camilla!) – seda sõna polnud kuuldud 70 aastat, kuningas George VI surmast saadik. Me olime tundnud kuninganna Elizabethi sõna otseses mõttes kogu elu. Kui kuningannat polnud enam riiklikel õhtusöökidel koos visiidile saabunud presidentidega, tõsistel tseremooniatel sõjas langenud kangelaste auks ega uhketel parlamendiavamistel, kus pelgalt pilk ta punasele sametrüüle pani isegi kõige vähem konservatiivsed parlamendisaadikud sirge seljaga istuma, kuidas siis pidi veel keegi teadma, kuidas olla britt? Ajastul, mil kõigil on kõiges oma arvamus, säilitas Elizabeth distsipliini ega avaldanud kunagi enda omi. Tema vapustav stoitsism hakkas sümboliseerima selle rahva vastupidavust.
/…/
Kõikjale kanduva nartsissistliku lärmi hulgas oli Elizabeth II jahe keeldumine oma vaateid avaldada või valikuid õigustada sõnulseletamatult rahustav. Samuti olid seda tema rutiin, koerad ja hobused ning pearätikud. Sa võisid öelda aastaaja selle järgi, millises palees või lossis kuninganna viibis: jõulude ajal Sandringhamis, juunis Windsoris. Maailm, mille ta selja taha jättis, pöörleb lakkamatus liikumises, mures, tasakaalutuses ja vaenulikus kliimas. Kuninganna oli nii maine ja mõistlik, et tema surm on pannud meid kosmoses keerlema.
Selles tühimikus astub lõpuks uksest sisse mees, kes on veetnud seitsekümmend aastat oma saatuse ooteruumis. Lihvitud ja riigimehelik oli ta esimene pöördumine parlamendi poole, kõhklev Camilla tema kõrval troonil, ning see oli tõelise väärikuse õppetund. Aastaid näis, et selleks ajaks, kui Charles kuningaks saab, on ta vaid ajalooline kest. Aga imelise ajastuse tõttu on ta troonile saanud hetkel, mis kajab harukordselt kokku sellega, mille üle tema on alati muretsenud. Keskajal oleks teda nimetatud Charles Roheliseks. Ükskõik kui skandaalidest määritud võib ta päritud troon olla, on Charlesil vääramatu kuninglik eesõigus inimesed kokku kutsuda, ning ta kasutab seda, isegi kui peab oma hästituntud arvamusi tagasi hoidma. (Päeval, mil kuninganna suri, võõrustas Charles suurt kliimakonverentsi Dumfries House’is, oma Šoti heategevuse peakorteris, koos selliste inimestega nagu Ühendriikide kliimasaadik John Kerry.) Printsess Diana ütles alati, et Charles „ei sobi“ kuningaks. Charlesi enesekindel heasoovlikkus ta elu kõige kurvemal ajal on juba selgeks teinud, et Dianal polnud õigus.
Seitsme aastakümne jooksul juhtis kuninganna kahanevaid dominioone ja oma maa vähenevat võimu maailmas. Ta oli meeldivate tagasitõmbumiste kunsti meister, säilitades suverääni aura. Mõned rahvad, kes kuulusid 2,5 miljardi suurusesse Rahvaste Ühendusse, lootsid veel säilinud kolonialismi hädade otsesemat teadvustamist. Aga kuningannale tähendas oma maa ajaloo eest vabandamine poliitilist avaldust, mida ta ei teinud. Nüüd on Charlesi kohus viimaks tegeleda sellega, mida ta 2021. aastal Barbadosel käies nimetas „orjanduse kohutavaks julmuseks“. Ning kuninglikust kahetsusest, mida kuninganna väljendas oma ajaloolisel Iirimaa-visiidil 2011. aastal, ei piisa kunagi. Isegi kui Charles täielikult lepib sellega, et 14 maad, kus ta on suverään, võivad nõuda tema eemaldamist riigipea kohalt, on kasvav lärm koloniaalaja hüvituste pärast ilmselt kõige keerulisem põhiseaduslik väljakutse, mis tema ees seisab.
Kuningas Charlesi valitsemisaeg saab olema liiga lühike, et saavutada samasugust sissejuurdunud kollektiivse rahvusliku mälu kõla, nagu oli ta emal, aga monarh, kelle Aston Martin sõidab juustu ja Inglise valge veini kõrvalsaadustel põhineva bioetanooliga, leiab teise tee, et olla armastatud. Juba praegu kipub ta välja nägema nagu rahva vanaisa. Inflatsioonist puretud, Brexiti-järgse, Elizabethi-järgse Ühendkuningriigi minapilt võib küll kriuksuda ja kõikuda, aga Charles III valitsemise all ilmselt püsib edasi vana, hõimupõhine ja atavistlik uskumine monarhiasse, mis on ühtaegu inimlik ja majesteetlik.
Ja kuidas on lood Camillaga, kes on tõestanud, et on Charlesile ustav teine abikaasa? Plaatinajuubeli eel teatas kuninganna Elizabeth, et ta soovib, et Camilla hakkaks edaspidi kandma kuninganna-konsordi tiitlit. Nii kaitses ta kuningas Charlesi igasuguse haavava poleemika eest, kui too oleks selle otsuse ise teinud. See oli dünastia kingitus, ühtaegu suuremeelne ja strateegiline, mis samuti ütles midagi uut ja isegi seismilist: et kohusetunne ja lojaalsus kuningakojale – nagu oleme näinud Kate Middletoni puhul – on monarhiale isegi olulisemad kui veresugulus. Jällegi on monarhia jääliustik liikunud. See, et ema aktsepteeris ta pühendumust Camillale, oli Charlesi suurima soovi täitumine.
Irooniline on see, et pärast nii paljusid jutte kohusetundest on monarhia ellujäämise kõige võimsam element võib-olla hoopis abieluline armastus. Ilma kuninganna-ema hoolitsuseta oleks George VI olnud kogelev introvert, kes poleks kunagi juhtinud riiki siis, kui seda vaja oli. Ilma Philipi vankumatu lojaalsuseta oleks kuninganna olnud üksildane konformist, keda oleksid juhtinud õukondlased. Ilma selleta, et Charles sai viimaks loa Camillaga abielluda, oleks ta kannatanud oma hinge aeglast surma, selle asemel et puhkeda õnneliku mehena õitsele. Ja ilma Kate’i imelise empaatiata oleks William oma lapsepõlvevalu ja tulevikukoorma all kokku kukkunud. Diana kaks poega on kumbki leidnud armastuse, mis nende ema käest minema lipsas – ja Harry otsustas lahkuda, et mitte lasta meedial ja paleemasinal oma naist jalge alla tallata.
/…/
Monarhia võlu seisneb selles, et teemad korduvad, sest nende kandjad on surelikud. George V tõi monarhia Windsori lossi ja muutis selle embleemi nii, et see ei kuulu mitte ainult Briti perekonnale, vaid on selle sakraliseeritud eeskujulik versioon, millel on ainult üks keskne viga: inimlikkus. Alati saavad seal olema mässajad, probleemid lastega, ekslikud inimesed, sest monarhia toetub perekonnale, mis on sama ekslik kui iga teine. Kuninganna pühendas kogu oma elu teekonnale, mille olid tema jaoks paika pannud ta vanaisa ja isa – mis oli ajas tardunud kontseptsioon –, ja vaid tema unikaalsed isikuomadused suutsid selle kindlalt säilitada. Aga tema purustamatul sirgjoonelisusel oli oma hind. Kas tuleviku ajaloolased peavad Elizabethi valitsusaega saatuslikuks takistuseks dünastia arengule? Kuhi pärijaid ja kaugemate kuninglike sugulaste lahendamata probleeme, mis tee äärde maha jäävad? Kas Williami ja Kate’i lapsed prints George, printsess Charlotte ja prints Louis tahavad tegelda nende suurte koormatega, elades kuldses puuris? See annab vastuse küsimusele, kas monarhia jääb ellu.
Katkend on pärit kirjastuselt peagi ilmuvast raamatust „Kuningakoja salajased paberid. Windsorite dünastia 25 pöördelist aastat“. TELLI RAAMAT ETTE SIIT.
