“Migreenimaffia” on väga siiras ja isiklik lugu sellest, mida tähendab migreeniga elamine, milliseid uskumatuid piiranguid, kannatusi ja ebaõiglast süütunnet see haigus võib põhjustada, ja samas sellest, kuidas migreen võib oma iseloomuliku haiguspildi tõttu asjatundmatule kõrvalseisjale jääda täiesti nähtamatuks ja arusaamatuks ning tunduda “lihtsalt üks peavalu”. Raamatu peategelane Viive on iseseisev edukas noor professionaal, edasipüüdlik, kohusetundlik ja visa, kelle võitlus migreeniga on kestnud juba lapsepõlvest saadik. Nagu tugevatele inimestele omane, on Viivel raske abi paluda, mistõttu migreeni süvenemine ähvardab hävitada nii tema tööalase karjääri, abielu kui ka sõprussuhted. Õnneks on Viive “võitleja”, kuigi mil viisil ja millega võidelda ning kust ootamatu abi saabuda võib, see tuleb, nagu elus mõnikord ikka, talle endalegi üllatusena.”
Migreenimaffia” pakub hinge ravivat äratundmist migreenikutele ja annab teistele inimestele võimaluse neid paremini mõista ning ühtlasi on see raamat oma mõnusa eluterve huumoriga lihtsalt hea lugemine kõigile, kes intelligentset ajaviidet armastavad. Kirsiks tordil on raamatut läbiv eestlase-teema – Viive on nimelt oma päritolult teise põlve väliseestlane, kelle tuttavlikud eestlaslikud veidrused või omapärad mõnusa muige ikka ja jälle näole toovad.
Dr Kati Toom, neuroloog, Eesti Peavalu Seltsi juhatuse liige
…
Päev venib edasi nagu halvad päevad ikka ja peale tööd lähen ma oma meheõe poole, jupp maad metroo ja siis Go rongiga, mis uskuge mind, kuidagi mu tuju ei paranda. Nüüd istun ta köögis ja imestan, et keegi veel salatikastet ise teeb, kuna Nate’i õde Avery klopib meeleheitlikult nagu tsirkuseartist vinegretti kokku ja ainuüksi tema vaatamine juba mõjub mulle väsitavalt. Jälgin teda oma kõrgelt pukilt ja lonksan oma karastusjooki klaasist, mida pole võimalik purustada; Avery annab mulle alates sellest õnnetust kuue aasta tagusest juhtumist greibimahlaga nüüd alati lasteklaasid. Ja see Avery ikka oskab viha pidada. Ja ta teeb seda nii naeruse näoga, et on lausa raske ta peale vihane olla. Kui ma peaksin ühe sõnaga kirjeldama Avery’t, siis ma ütleksin krapsakas. Olen mõnikord mõelnud, et mis saab krapsakusest siis, kui inimene vanaks jääb.
Ta paneb asjad käest ja läheb rõõmsalt särades külmkapi juurde. Avery on täiuslike proportsioonidega, tal on Nate’iga sama tooni karamellikarva juuksed; õlgadeni, pulksirged ja korralikud. (Mulle meeldib mõelda, et ta hirmutab need endale alluma.) Ta silmad on Nate’i omadega sarnast rohelist värvi ja ta on minust pisut lühem, võib-olla tiba üle saja viiekümne sentimeetri. Pikk kael, tibatillukesed jalad. On naljakas, milliseid detaile me inimeste juures märkame. Täna on ta jälle seda kohutavat parfüümi endale peale pannud ja ma nõjatun kergelt tahapoole, et end selle orbiidilt kõrvale hoida, kuid ikkagi ta märkab seda ja vidutab silmi. Avery on väga tähelepanelik.
Tänasele õhtusöögile tulevad veel minu ema ja Nate, aga puudub Avery abikaasa, keda kutsuti viimasel minutil lahendama mingit Calgary kontori probleemi. Nate’i vanemad elavad nüüd Seattle’is ja tulevad siia nii tihti, kui saavad, kuid igal juhul, nagu kõik nõustuvad, on seda liiga vähevõitu. Minu isa on hetkel Suurbritannias, töötades lõputu ühinemise ja omandamise ja raamatupidamise värgiga ja minu noorem vend Martin keeldub reede õhtul südalinnast lahkumast.
Keerutan oma klaasis jääkuubikuid ringi, jälgides, kuidas Avery saab kohe õhtusöögi valmis. Nii suure maja kohta on köök väga väike; hiigelsuur kodu tibatillukese aiaga Ajax’is, mille garaažis seisavad kaks maasturit. Pliidi kohal on puhur, mille ülesandeks on hajutada ahjust tulevat tundmatut kõrbelõhna, kuid see puhub ka Avery parfüümi ringi – eau de migraine. Mul pole toidutundlikkust, aga mõnikord reageerin mõningatele lõhnadele. Need viimased aastad oleme Nate’ga palunud tal sellest lõhnaõlist loobuda.
Praegusel hetkel on mu peavalu sellises vaikivas staadiumis, kust asi võib hakata arenema mõlemas suunas: paremuse poole või siis hakkab ta mu peakolus ringi märatsema nagu jonnakas kaheaastane titt. Seda faasi võiks nimetada ka survetundeks peas; tugev, pidev, piinav surve. Mu nahk lausa suriseb sellest.
“Mul on hea meel, et vähemalt meie lõpuks kokku tulla saime,” ütleb Avery, õlad kühmus nagu väikest kasvu vihasele inimesele kohane.
Surun käega laubale. “Hmm?” tõstan pilgu klaasilt ja kohtan Avery pilku.
“Tookord ütlesid sa viimasel hetkel ära ja me pidime kõik uue aja kokku leppima, oli ju nii?”
Jah, oli küll. Mul oli töö juures suurem jama, millele sekundeeris kohutav migreen. Olen alati imestanud selle üle, kuidas Avery suudab selliste triviaalsete asjade pärast nii kaua viha kanda, samal ajal kui Nate on valmis need selsamal hetkel kohe ära unustama.
“Oli ju nii?” kordab Avery, hoides relvana käes pannilabidat.
“Tööasjad,” pomisen mina. “Palun vabandust.”
“Jälle üks su peavaludest,” parandab tema. “Ma tõesti soovin, et sa võtaksid vaevaks ikka nendele perekogunemistele tulla.”
“See on õhtusöök, Avery,” ütlen mina. “Põhimõtteliselt põhjus, et süüa sinki.”
“See on ikka midagi palju enamat.”
“Okei, see on tõeliselt hea ettekääne singi söömiseks.” Püüan talle naeratada, et pisikeses köögis meeleolu pisutki tõuseks.
Avery lõpetab oma askeldused ja jätab ahjuukse lahti, nii et soojus täidab juba niigi lämmatavalt kuuma köögi. Kõik on nii tihe ja üle rahvastatud, et on raske hingata. Võtan kätte disainerkäekoti, mille ta mulle jõuludeks kinkis ja mida ma kasutan ainult siis, kui talle külla tulen – see on kaetud säravate kaunistustega -, ja sobran selles ringi, et leida üles oma universaalne tabletipurk. Kui ma võtaksin kaasa kõik oma erinevad rohupurgid, siis ei oleks mu käekottides ruumi enam millegi muu tarbeks, seepärast topin kõik tabletid kokku ühte purki, mis tänu läbipaistvale plastikule näeb välja üllatavalt lõbus ja rõõmus. Otsin mõnda aega, enne kui leian need kaks, mida vajan. Ma nimetan sageli oma rohtusid mitte nime, vaid värvi järgi. Need kaks on sinised; käsimüügist, “ainult mõnikord töö juures võtmise sinised”.
“Mis tabletid need on?” Avery toetub seina najale ja valab endale klaasi veini.
“Ei midagi erilist.” Miks ma ometigi ei läinud vannituppa neid võtma. Idioot.
“Ei paista nii.”
Ohkan: “Su parfüüm tekitab mul peavalu.”
“Ära ole naeruväärne, lõhn ei põhjusta kellelegi peavalu.” Avery keeldub uskumast kõige tavalisemaid teaduslikke fakte migreeni kohta; ükskord väitis ta mulle, et seda põhjustab hoopis õhtul märgade juustega magama minemine.
Haaran kotist telefoni, et saata Nate’ile sõnum. Ei tea, kui kaua tal veel läheb, enne kui ta siia jõuab? Seejärel neelan rohud soodaveega alla. Valgus köögis muutub aina eredamaks ja Avery muutub aina väiksemaks ja eemalolevamaks, nagu näeksin teda läbi lukuaugu ja mul hakkab kõhus keerama. Pagan. See niinimetatud tunnelnägemine ja iiveldus annavad märku, et migreenihoog on tulemas. Katan hetkeks silmad kätega, mudin otsaesist ja libistan aeglaselt käega üle näo. Püüan hingamist rahustada ja oma muret lämmatada. Stress teeb alati kõik veelgi halvemaks.
“Võta klaasike veini, see teeb paremaks.”
Alkohol ja algav migreen? See pole küll heasoovlik pakkumine ja Avery teab seda väga hästi.
“Ei, aitäh.”
Mu telefon suriseb ja tõmban selle kotist välja. Nate’ilt on sõnum: “Võtan just sinu ema peale ja kohe oleme kohal.”
Ma ei suuda enam rohkem Avery’ga kahekesi olla, ja see tõdemus kurvastab mind, teeb viivuks nukraks. Kui Nate viis mind esimest korda oma koju – nad elasid siis veel Torontos ja Avery elas veel koos nendega -, saime kõik suurepäraselt läbi. Tegime koos igasuguseid vahvaid asju, käisime vahetevahel koos kokteile joomas, koos söömas. Aga neid vastamata kõnesid sai ühel hetkel tema jaoks liiga palju. Minul oli lihtsalt liiga palju tööd ja liiga palju peavaluhooge. Ja kui ma ka tema kolmekümneaasta sünnipäevale ei jõudnud, andis ta lõpuks alla. Iga kord, kui Avery’iga kohtume, tekib minus lootus, et ehk hakkame jälle hästi läbi saama ja taaselustame meie vana sõpruse. Ma tõesti tunnen temast puudust. Vaatan maha; hoian klaasist nii tugevasti kinni, et mu sõrmed valutavad; võtan selle teise kätte ja liigutan parema käe sõrmi. Neelan lonksukese soodavett, mis käib juba suus ringi. On aina raskem neelata ja suudan vaid mõelda: Palun, ära lase sel minna hullemaks, palun ära oksenda ega kuku maha ega tee stseeni.
“Mul on üks sõber tööl, kellel olid ka kunagi migreenihood,” räägib Avery. “Ta sai tervise korda! Peaksin küsima tema neuroloogi nime.”
Püüan mitte ohata. “Jah.”
“Küsin temalt sinu jaoks järgi.” Avery hakkab energiliselt ja jõuliselt lõikelaual sibulaid hakkima. Noa hääl vastu puust lauda on liiga vali, liiga intensiivne selles väikeses ruumis. Midagi roiskuvat keerleb mu kõhus ringi ja mind läbistab värin. Ja ma tean, et ma hakkan kohe oksele.
“Vabandust,” ütlen ma.
Avery ohkab raskelt, kui ma tõusen ja kempsu poole suundun. Me ei tohi tema kodus kingi kanda ja tunnen, kuidas igal sammul naksub vaip mu jalataldade all nagu liivapaber. Nüüd võimendub kõik; muutub valjemaks, säravamaks, lirtsuvamaks. Ma ei taha kasutada esimesel korrusel olevat WC-d ja nii lähen teisele korrusele, et Avery ei kuuleks mind. Suudan vaevu sulgeda ukse, kui juba oksendan, mu sisikond põleb, käed värisevad. Lõpuks loputan suud ja istun vanniäärele. Mu jalad on nii nõrgad, et ma ei suuda püsti seista.
Hetkel oleme mina ja see vannituba kogu maailma, eriti Avery vastu. Surun oma lauba vastu vannitoariiulit, see on mõnusalt jahe mu pea vastas.
Ja ma ootan.
Lõpuks sobran oma kotis ja otsin Gravolit ja kollaseid tablette -ergotamiini – migreenirohtu, mille üks farmaatsiakonglomeraat on kokku klopsinud Viagra baasil. Esmalt neelan kuivalt alla Gravoli. Seejärel hoian kahte kollast tabletti peos, püüdes rahulikumalt hingata, et tajuda, ega ma äkki uuesti oksele ei hakka, pea surisemas sellest rohtude virvarrist. Kui ma nüüd selle alla neelan, kas see mõjuks? Kas peaksin koju voodisse minema? Kui palju on mul rohtusid alles ülejäänud kuuks? Kas ma saan selle õhtuga hakkama, kui ma seda ei võta? Kui ma nüüd võtan ühe, aga hiljem selgub, et oleksin pidanud võtma kaks, aga siis on juba liiga hilja? Kas ma võin riskida vaid ühe tabletiga, kui see Avery lõhnaõli ikkagi ju õhus on? (Pigem mitte, aga juhtub ka imesid.) Mis siis saab, kui ma sööks midagi? See võib paremaks teha. Ja kuna ma oksendasin ära, siis võibki mul paremaks minna. Aga kui võtaks veel kaks sinist ja vaataks poole tunni pärast, kuidas on?
Ma vihkan seda väsitavat migreenilogistikat, mis kuulub selle staadiumi juurde. See sarnaneb nendele laste tegevusraamatutele, ainult palju vähem lõbusam ja palju rohkem tablette. Migreenirohtude raskekahurväe kasutamine võtab küll peast valu vähemaks, aga samas lööb mind muus mõttes pikali. Ja neid võib kuu jooksul kasutada ainult teatud arv kordi ning kui võtad neid siiski, kui tegelikult poleks vaja võtta, siis on jama mis jama. Aga teisalt – need migreenirohud mõjuvad ainult siis, kui võtad need kohe esimeste sümptomite ilmnemise ajal sisse. Kui ma olen endaga päris aus, ilma keerutamata, siis kas mul on neid tõesti praegu vaja?
Hinga. Ära riku õhtusööki. Sa suudad.
Tõusen püsti ja uurin ennast peeglist. Mu silmavalged on veripunased ja mu aju tuksub valust. Ainus, mida tahan, on jääkott ja voodi ning kümme tundi vaikust, aga kuna ma ei saa seda, siis kohendan oma mustade pikkade varrukatega pluusi ja musti teksaseid ning püüan end välismaailma sisenemiseks taas valmis seada. Pesen käsi ja hõõrun sõrmega natuke pastat hammastele, pöördun siis minekule, aga tuba kaldub äkki ja ma pean vannitoariiulilt tuge otsima. Pagan. On halvad märgid ja veel halvemad ning kuna mul on tasakaaluprobleeme, siis on tegu väga-väga halva märgiga. Kui ootan veel pool tundi, siis võib olla juba hilja ja ma pean terve nädalalõpu voodis veetma.
Püüan mitte mõelda, mida Avery praegu seal köögis teeb, kui mina siin üleval olen, ja milliste kommentaaridega ta mind pommitama hakkab, kui taas alla lähen. Mu vasak meelekoht prõmmib nüüd vastu mu kolpa hooga, mis tähendab, et varsti läheb lahti. Püüan meenutada mõnda perelõunat, mida ma pole ära rikkunud ja pisarad tulevad silma. Ja siinkohal tõmban välja kaks kollast tabletti ja neelan need alla, juues peopesast vett peale. Samal hetkel tunnen, et olen teinud vale otsuse ja süütundehigi valgub mööda mu keha alla. Kui ma kasutan enne kuu lõppu ära kõik rohud, siis ei saa ma tänupüha õhtusöögile minna. Lisaks teevad need kollased kõik asjad hägusaks, nagu ma polekski kohal. Oot, palju mul neid järgi ongi? Uurin kollaseid tablette purgis ja meenutan, mitu võiks kodus olla. Ainult neli on jäänud.
Püüan rahulikumalt hingata ja mitte mõelda millelegi muule kui sellele, kuidas hakkama saada järgmised viis minutit ja siis veel järgmised viis minutit, kuni õhtu ongi lõpuks läbi. Lõpuks lasen randmetele külma vett ja lähen allkorrusele. Nate ja ema on esikus ja võtavad mantleid maha.
“Hei, kullake,” ütleb Nate mind märgates. Ta suudleb mind huultele ja siis kallistab mind kõvasti, tunnen üle pika aja kergendust. Nate näeb, nagu alati, poisilikult võluv välja, karamellikarva juuksed, mida ma alatasa siluma pean, turritamas pealael, kunagi nii sale, aga nüüd juba pisut kosunum, ilusad rohelised silmad ja kena aval naeratus. Suudlen teda vastu.
Ema seisab meie kõrval, pisut eemal nagu alati, ja sirutab siis käed kallistamiseks välja. Oleme enam-vähem sama pikad, tema on tsipake, nii paari sentimeetri jagu pikem. Viikingi suuruses. Meil mõlemal on sinised silmad ja talviselt kahvatu nahk. Tema blond lõuani ulatuv poisipea on minu maitse jaoks alati pisut järsk tundunud, kuigi ka minu enda sama tooni juuksed pole just palju pikemad, rippudes tüütul moel õlgadeni. Ta võtab käega mu lõuast ja vaatab mulle silma.
“Sul on migreen,” ütleb ta eesti keeles.
“Ei, on korras,” ütlen mina. Ei, ei ole korras.
“Mida sa tegid?”
“Ma ei tea. Ma ei söönud lõuna ajal eriti midagi…”
“Mmmmmhmmm,” ütleb tema.
“Ja Avery lõhnaõli ajab mind iiveldama,” lõpetan lause.
Nate ohkab. “Ma lähen räägin temaga.” Ta suudleb mind veelkord ja suundub kööki, pudel veini kaenlas.
Ema käes on lilled ja kringel – suhkruga palmiksai eesti moodi. Ja ma küünitan, et näha tema teises käes oleva DVD silti, lõpuks loen välja, et tegu on dokumentaalfilmiga Brooklyni sillast. Ja uskuge mind, me hakkame seda kõik koos mingil hetkel ka vaatama; minu ema on insener, osanik oma firmas ja ta on sildadest vaimustuses olnud nii kaua, kui ma teda üldse mäletan. Olin ainus laps, kelle suveretked viisid eikuhugi. Olen näinud rohkem viadukte, ülesõidusildu ja -teid kui kestahes laps maailmas, võib olla ainult Martin on näinud sama palju, aga tema magas enamiku ajast.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Maia Sepa raamatust “Migreenimaffia”.
