Katkend raamatust „Vaikuse muusika“.
Siin ma nüüd olen ühes oma paljudest kongidest: kolmeruutmeetrine tuba kahe tugitooliga, valamu, peegel, väike laud ja sisseehitatud garderoobikapp. Ruumi valgustab üksainus väike aken, kust avaneb vaade tänavale. Kell on kaks pärastlõunal ja ma pean jääma siia hilisõhtuni. Mind tullakse mõne aja pärast proovi kutsuma, seejärel jumestaja juurde, mulle tuuakse vett, kohvi ‒ ühesõnaga tavapärased asjad. Seega hakkan ajatäiteks seda lugu kirjutama. Arvuti on sisse lülitatud. Puudub vaid teema.
Tunnen vajadust kõigest eemalduda, kuid mul on raske seda teha. Kõnnin mööda tuba edasi-tagasi, otsides mälestusi, nostalgiat, tundeid kaugete inimeste ja asjade vastu. Korraga meenub mulle lühikestes pükstes poisike, nii kõhetu, et valgus paistaks temast läbi; rahutud jalakesed, veidi kõverad, täis sinikaid ja kärnasid, pigimustad juuksed, üsna korrapäraste joontega nägu ja ninatarga ilme, mis kas meeldib või ei meeldi, kuidas võtta. Kui teil pole midagi selle vastu, siis jutustaksin teile temast, sest ma tunnen teda niivõrd hästi, et võin lubada endale mõtteid ja isegi hinnanguid kõige selle üle, mis iseloomustab tema elu, ideid, kõige tähtsamaid otsuseid, ja ma saan teha seda rahulikult, tagantjärele.
Usun, et võin pidada teda normaalseks poisiks, kuigi ta on pisut ebatavaline elu tõttu, mis on praeguseks paljudele teada faktide tõttu olnud kõike muud kui tavaline. Ma nimetan teda normaalseks selles mõttes, et temas oli enam-vähem võrdselt nii tugevaid kui ka nõrku külgi; ja ma ütlen normaalne isegi hoolimata üsna tõsisest füüsilisest puudest, millega pean kahjuks arvestama. Ma teen seda, enne aga pean loo peategelasele nime andma.
Kuna üks nimi pole halvem kui teine, nimetan ta Amoseks. Seda nime kandis mees, kellele ma olen sügavalt ja igavesti tänulik, kellele ma võlgnen suure osa sellest vähesest, mida ma tean, ja kelle ellusuhtumist olen püüdnud vähese eduga oma ellu kohandada. See on ka ühe prohveti nimi: võib-olla nimi meeldib mulle ka sel põhjusel, aga mulle tundub, et see sobib poisile, kes, nagu ma hakkasin jutustama, nägi veidi kuni kaheteistaastaseks saamiseni, kui ta õnnetuse tagajärjel täielikult nägemise kaotas. Sel korral vajas ta tublit tundi, et nutta välja kõik oma hirmu- ja peataolekupisarad, ning tervet nädalat, et oma uue olukorraga harjuda. Ütleksin, et hiljem unustas Amos selle kõik ja nii võisid ka sugulased ja sõbrad selle unustada. See on kõik, mida oli vaja selle kohta öelda.
Amose iseloomu osas tuleb aga olla väga täpne, et lugeja saaks vabalt otsustada, kas ja kui palju on see tema saatust mõjutanud.
Ema jutustab sageli ja väga üksikasjalikult paljudest raskustest, mis tekkisid selle elava ja ettearvamatu esiklapse kasvatamisel. „Ma ei võinud sind hetkekski tähelepanuta jätta, kui juba olid sa millegagi hakkama saanud!“ räägib ta.
„Talle on alati meeldinud risk ja oht. Ühel päeval hakkasin teda otsima, aga teda pole mitte kusagil. Hüüan ‒ ta ei vasta; vaatan siis üles ja näen teda seismas minu toa aknalaual. Elasime teisel korrusel, ta polnud veel viieaastanegi. Räägin seda teile selleks, et saaksite aru, mida ma olen läbi elanud.“ Seejärel alustab ta uuesti oma Toscana aktsendiga, žestikuleerides ja elavalt: „Ühel hommikul kõnnin Torinos mööda kesklinna avenüüd, laps käekõrval, otsides trammipeatust. Peatun esimese juures, mille leian, ja heidan korraks pilgu vaateaknale. Pööran ringi ja tunnen, kuidas veri tarretub soontes: last pole. Vaatan meeleheitel ringi ‒ teda pole. Hüüan ‒ ei midagi! Kes teab, miks ma üles vaatan, ju ei osanud enam kuhugi vaadata. Ja seal sa oled: olid roninud mööda trammipeatuse toru üles …“
„Oota! Ega asi sellega lõpe!“ jätkab ta, katkestades vestluskaaslase hämmastushüüatused. „Esimestest päevadest peale pidin teda igal pool, kauss käes, taga ajama, et lusikatäis suppi suhu panna … ta ronis traktoritele, tööliste Vespadele, igale poole!“
Kui vestluskaaslane näitab üles huvi ta loo vastu, siis proua Edi, nähtavalt rahul ja väsimatu, rikastab oma monoloogi detailidega, mis mõningate eranditega ei ole alati loo seisukohalt vajalikud, isegi kui need vastavad tõele. See on tingitud kontrollimatust armastusest kõige vastu, mis on muljetavaldav ja pisut eriskummaline.
Mäletan hästi ühe vanaproua hämmastust ja siiraid emotsioone, kui ema rääkis talle väikese Amose raskest lapsepõlvest: „Ta oli paar kuud vana,“ ütleb ema rõhutatult, „kui mõistsime, et ta tundis silmades tugevat valu. Tal olid ilusad sinised silmad … Varsti pärast seda saime aga nagu sahmaka külma vett kaela: arstid diagnoosisid lapsel kahepoolse kaasasündinud glaukoomi, väärarengu, mis mõistab silmapaari õnnetu omaniku täielikku pimedusse. Jookseme siis ühe arsti juurest teise juurde, alates spetsialistidest kuni ravitsejateni. Ma ei häbene üldse, et olen ka selle tee ette võtnud. Meie ristitee viis meid Torinosse professor Gallenga, geeniuse juurde. Veetsime seal haiglas nädalaid: last opereeriti mitu korda, püüti päästa vähemalt osalist nägemist. Me jõudsime sinna kurnatuna reisist, kuid ennekõike siiski hirmust ja ebakindlusest, šokeerituna võimetusest võtta midagi ette ebaõigluse vastu, mis vaesekesele osaks on saanud. Mu abikaasa lahkus järgmisel hommikul ja mina jäin lapse juurde. Professor oli mõistev: ta andis meile kahe voodiga toa ja ma sain peagi meditsiinitöötajate ja parameedikutega tutvuda (mis osutus väga kasulikuks eriti järgnevatel aastatel, kui poja elavus hakkas tõesti kontrolli alt väljuma). Suutsin isegi väikse jalgratta haiglasse tuua, et laps saaks auru välja lasta.“
Järsku hüüab eakas kuulaja, kes on silmanähtavalt kimbatuses oma emotsionaalsusest: „Te ei kujuta ette, kuidas ma teid mõistan! Kuid andke andeks mu uudishimu: kas laps kannatas nende tugevate silmavalude käes kaua?“
„Kallis proua, kui te teaks … me ei suutnud teda rahustada! Ühel hommikul, pärast põrguööd, asjata abinõusid otsides, rahunes laps järsku maha. On raske seletada, mida sa nendel hetkedel tunned: see on omamoodi sügav tänu kõigile ja mitte kellelegi konkreetsele, see on ootamatu õnnis vaikus, mis saabub keset hirmuäratavat tormi … Ma püüan mõista selle äkilise rahunemise põhjust, loodan tulihingeliselt, et see on olemas ja ma oskan seda vaistlikult edaspidi kasutada. Ma jälgin, mõtisklen, mõtlen kõigele, aga ei jõua ühelegi järeldusele. Järsku näen, kuidas laps keerab külili ja surub kätega vastu seina, mille ääres voodi asub. Möödub veidi aega, ma ei mäleta, kui palju, kuni tajun vaikust, mida ma polnud selles toas enne märganud, ja kohe pärast seda, kohe … hakkab laps uuesti nutma.
Mis juhtus? Mis lõppes? Võib-olla häiris mu poega see äkiline vaikus? Olen jälle ahastuses, kuid varsti rahuneb ta uuesti. Nagu ennegi, surub ta käekestega vastu seina. Pinge haripunktis, mida ma ei suuda seletada, teritan kõrvu ja kuulen teisest toast muusikat. Lähenen, kuulatan hoolikamalt. See on muusika, mida ma ei tunne, ilmselt siis klassikaline või see, mida nimetatakse kammermuusikaks … Ma lihtsalt ei saa sellest aru, ma ei jaga seda … Kuid ma tunnen, et pean uskuma: minu pojakese rahu sõltub neist helidest. See on väike lootus, mis pakub mulle suurt rõõmu. Rõõmu, mis tundub mulle sama suur kui mu kannatused; rõõmu, mida ma pole vist enam ammu tundnud; rõõmu, milleni jõutakse ilmselt ainult siis, kui maksate niivõrd suure valu eest. Ma vist lausa torman teise palati poole ja koputan viivitamatult. Hääl, mis mind sisse kutsub, kuulub võõra aktsendiga mehele. Võtan julguse kokku, liigun kikivarvul edasi ja näen patsienti oma voodil istumas, õigemini nagu hüljatuna lebamas kahe padja vahel, mis ta tugevaid õlgu toetavad. Mäletan kahte soonilist käsivart ja tööst karastunud kätt: töölise käsi. Mäletan, et nägin naeratavat nägu, avali, seotud silmadega. Ta oli venelasest tööline. Hiljutine tööõnnetus oli ta nägemisest ilma jätnud. Väikesest plaadimängijast piisas, et teda rahustada. Mäletan, et tundsin kurgus klompi, sügavat liigutust.
Ma ei tea, millise jõuga ma sellest hetkest üle sain, aga mäletan, et rääkisin pikalt, jutustasin sellele heale mehele, mis oli just toimunud, küsides temalt luba oma poega mõnikord tema palatisse tuua. See, kui südamlikult ta mu vastu võttis, kui rõõmus ta oli, et saab kasulik olla, too erakordne inimlik ühtehoidmisvaim, mis on samal ajal lihtne ja suur, on midagi, armas proua, mida ma kunagi ei unusta! Ma ei tea, kui palju see mees võis aru saada, tema itaalia keel koosnes vaid mõnest sõnast, kuid ta mõistis, et saab olla kasulik, ja tuli mulle vastu.“
Just nii lennukalt räägib proua Edi sageli loo sellest, kuidas ta avastas oma poja suure kire muusika vastu.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Andrea Bocelli raamatust „Vaikuse muusika“.
