Tiina Ristimetsa ja Olga Makina koostööst ilmunud raamat”AEG. Teekond nimega Naine” portreteerib küpse naise väärtust. Emadepäeva eel pakume lugemiseks inspireerivaid mõtteid emaks olemisest kolmelt imeliselt naiselt – Riina Vartsilt, Aili Vindilt ja Reet Villigult.
Aili Vint (80), kunstnik
Sinu tähtsam roll ja ülesanne naisena siin elus? Ema hellitab hinge ka siis, kui teda enam ei ole. Emaarmust õhkab soojust ja meelõhna veel sajandite tagant. Et mett anda, peaks naisel olema võimalus olla mitte ainult hea ema, vaid ka õnnelik inimene, et anda lapsele ellu kaasa elurõõmutunne ja armastamisvõime. Meenub oma ema. Kui me sõja ajal maapaos olime ja kui me õhtul lakas ei tahtnud kuidagi magama jääda ja muudkui itsitasime, kuulsime ema väsinult ütlemas: “Kes veel ühe sõna ütleb, on loll.” – Vaikus. Nii lihtsalt! Aeg oli karm.
Pärast sõda saime õige tihti tunda tühja kõhtu. Ja siis läks isa jälle maale, et kaasavõetud asju kartulite vastu vahetada. Senini on mu mälupildis tallel neli vagurat last, kõikidel laubad vastu pööninguakent surutud, kõikide pilgud ühte kohta suunatud. Sinna kaugele inimtühjale maanteele: Noh! Nüüd ta tuleb … Nüüd! … No nüüd … Noh nüüd! Kui isa lõpuks tuli, hakkas ema kiiruga kartuleid pesema. Aga juba siis, kui ta alles kartulid potti keema pani, katkes meie kannatus, mispeale mõtles ema sellise mängu välja: rääkige üksteisele, kes mida sööb. Mängult võis süüa kõike, mida hing ihkas. Tühjad taldrikud täitusid meie kujutluses kui imeväel. Hea ja paremaga. Sain mahti veel mõelda, et kartuleid ma küll praegu sööma ei hakka, neid saan kohe-kohe niikuinii. Jõudsin magustoiduks isegi roosamanna piimaga ära süüa. Ja kõht sai hetkeks täis, kuni lauale ilmusid auravad kartulid ja ehtne taluvõi.
Mida on sulle õpetanud suhted lastega? Kui palju inimlikke soove, tundeid ja ürgteadmisi tuletab meile meelde ainuüksi lapse lähedus! Laps on see, kes pakub meile pidevalt võimalust – ole Inimene! Mitte ainult edukas ärimees või kuulsa firma juht, või näitleja. Meie õnn, kui olemas on lapsed, kes oma siira ja lihtsa olemisega annavad meile mõista, et oleme lihtsad asjad keeruliseks mõelnud. Iseäranis raske on täiskasvanul aru saada, mis on lihtne. Ja seda just sellesama selguse ja lihtsuse pärast. – Liiga lihtne!! Lapse jaoks on kõik lihtne, isegi andestamine. Nad õpetavad olema kannatlikud ja suuremeelsed. Õpetavad jälle ja jälle väljendama oma tundeid avatult ning vabal viisil, mis ei haava teist hingepõhjani. Lastelt on kadestamisväärselt palju õppida. Mõlemalt – nii lapselt meie käekõrval kui lapselt oma hinges. Uskuge mind ometi, kõige õnnelikumad on täiskasvanud, kellel on säilinud lapsetasandil vastuvõtuvõime. Neil on märksa lihtsam elada.
Kuidas vanemad oma lapsi kohtlevad? Kas range külma distsipliiniga – “Mul ei ole aega” – või empaatilise mõistmisega, et lapsele on see praegu väga tähtis – “Olgu, ma kuulan ta ära”? Sellest oleneb suurel määral laste edaspidine saatus.
Kas suhtume lapsesse ükskõikselt või sooja tähelepanuga, sellel on sügav ja jääv mõju lapse tundeelule. Iga inimene läbib suhetes korduvalt kolme etappi ja need on loomulikud muutused vastastikes lähedusvajadustes:
1) Hoia mind enda lähedal …
2) Jäta mind omaette …
3) Lase mind lahti …
Ja jälle otsast peale: hoia mind …, lase mind …, jäta mind …, hoia mind … Kuula, kuidas süda sul lööb tiki-tikk-tiki-takk … Sellegipoolest tuleb lasta sel kõigel sündida! On paradoks, et tahad hoida kinni, aga keskenduma pead hoopis lahtilaskmisele. Julgelt lase lapsel minna, mis sest, et kriibib hinge ja hirmutab. See, et hirmule vastu lähed, see ongi julgus. Aga enne peab julgema olla julge. Üks väikene poiss ja tema isa hakkasid julgemist harjutama. Poeg vaatas vapralt oma hirmule otsa ja ütles siis isale, et kardan küll, aga hirm peale ei tule. Laps otsustab, mis on õige, intuitsiooni abil. Julgelt.
Riina Varts (61), coach
Sinu tähtsaim roll ja ülesanne naisena siin elus? Ikka emaroll. Mul on kaks fantastilist üheksa-aastase vahega sündinud täiskasvanud tütart. Vanem on juba üle kolmekümne, nii et nad vanuse poolest ju enam teab-mis-lapsed polegi. Lastega koos kulgemine ning nende elust osa võtmine on mulle oluline.
Me oleme väga lähedased, teeme palju asju koos ja oleme koos ka väga loovad. Näiteks korraldasime nooremale tütrele koroonasünnipäeva. See oli kokku kaksteist tundi kulgemist erinevate üllatustega. Kõik algas sellega, et läksime hommikul talle koju voodi ette laulma. Sellele järgnes hommikusöök, mille olime kaasa toonud. Järgmiseks viisime ta RMK grilliplatsile, kus korraldasid tema kolleegid talle grillipeo. Seejärel läks ta vanema õe poolt korraldatud spaasse. Õde pani endale spaaperenaise rõivad selga, rätiku pähe ning juhatas ta siis noolte ja küünalde abil vannituppa, kus toimusid erinevad protseduurid. Kaasa oli palutud võtta ka pidulik kleit, millega tuldi pärast minu juurde. Olin ette valmistanud mitmekäigulise õhtusöögi. See lugu näitab hästi, millised me – kolm naist – oleme ja kuidas kokku hoiame. Niimoodi, koostöös, tehakse need sünnipäevad kõigile, ka mulle. Tõsi küll, oma kuuekümnendal juubelil olin koroonaga voodis. Tütred tulid traditsiooniliselt hommikul lauluga mu akna taha. Seda kuuldes mõtlesin, et inglid laulavad – järelikult on minek! Olid aga hoopis lapsed – ja mina olin seekord sünnipäevalaps!
Mis on sinu kui naise ja sinu kui ema elufilosoofia? Mul ei ole vist naisena sellist eraldi filosoofiat, küll aga on mul oma hoiakud ja suhtumine töösse või ellu üldisemas plaanis. Näiteks laste kasvatamise üks põhitõde minu jaoks on see, et oma lapsi tuleb väga armastada, tuleb täielikult ja tingimusteta armastada. Olen mõlema oma lapsega sellest ka juttu teinud. Nad on tublid ja edukad noored naised. Mäletan, et mõlemad neist uurisid umbes kuue-seitsmeaastaselt aeg-ajalt, et kuidas nemad saaksid edukad olla ja korralikku palka teenima hakata. Ütlesin siis ikka, et leia üles “oma asi” ja tee seda südamega! Siis tuleb kõik, tuleb ka edu ja raha. Ja täna on mul kaks andekat ja edukat kaunitari. Kihvt on kuulda nende tagasisidet: “Ema, sul oli õigus!”
Reet Villig (67), õppejõud
Sinu tähtsam roll ja ülesanne naisena siin elus? Mina leian, et alates esiklapse sünnist on emaroll mulle kõige olulisem olnud. See on meeletu vastutus ja ilmselt enamus meist pole selleks valmis, sest me kasvame emana koos lapsega. Näen emarolli eeskujuks olemises – nii oma töökuse, käitumise kui inimestesse suhtumisega. Kindlasti püüan olla emana olenevalt olukorrast kas abistav, toetav, suunav või julgustav.
Lapsepõlves saadud hingehaavad piinasid mind aastaid, seega püüdsin igati vältida neid vigu oma lapsi kasvatades. Naise tähtsam ülesanne emana on kenasti öeldud psühholoog Katrin Saali Sauli poolt ja minu arvates see võiks olla vabalt kusagil naistekliiniku seinal lugemiseks kõigile tulevastele emadele: “Kas ma oskan olla piisav ja teha kõik, et nad lendaksid ja nende tiivad kannaksid?” Loomulikult ei tähenda emarollis olemine seda, et unustad mehe ära, aga mees on täiskasvanu ja vastutab enda eest. Samas lapsed, kes kasvavad, ei oska algul vastutust võtta ja sa pead neid selleks suunama. Näiteks meie pole kunagi oma laste õppimist kontrollinud, vaid kõigile on kooli alustamise ajal öeldud: “Nüüd lähed sina oma tööle ja vastutad oma tulemuste eest!”
Mulle emana on alati toeks olnud super abikaasa, kes kodus absoluutselt kõike teha oskab ja teeb. Me oleme seda koormat ühiselt vedanud! Teil on kolm last. Jah, sellega on peres tore nali. Kui pojad olid loonud Taxify ja sellega tuntuks saanud, siis sain kokku kunagise kolleegiga, kellega me polnud ligi kümmekond aastat kohtunud. Ta küsis: “Millega su kolmas poeg tegeleb?” “Kolmas poeg” on meil hoopis tütar kahe poja vahel! Tema on teinud karjääri teaduse administreerimise alal – töötas ministeeriumis, oli kolm aastat Brüsselis teadusnõunikuks meie Euroopa Liidu esinduses ja praegu on Tallinna Tehnikaülikoolis teadusosakonna juhataja. Avalikkuses on tütar jäänud vendade varju, aga ta on väga tubli noor naine, kahe tragi tütre ema.
