William oli Kirsi kirglik austaja. Ta kinkis Kirsile vikerkaare, eluks ajaks, öeldes, et ükskõik kus Kirsi tulevikus vikerkaart näeb, on see talle just Williami poolt saadetud.
William ja Kirsi tutvusid rahvusvahelisel seminaril, kus William armus Kirsisse nii raskekujuliselt, et tahtis peale poolenädalast tutvust koheselt lahutada oma kaksteist aastat kestnud abielu ja Ameerikast oma kolme lapsega Tallinnasse Kirsi juurde Kalamajja puust üürikorterisse kolida, seal romantiliselt ahju kütta, aknast välja vaadata, õues lund rookida ja Kirsit koju oodata, et koos hubiseva küünlaleegi valgel köögis videvikku pidada, suvel käsikäes rannaliival päikeseloojangusse ratsutada, mahetoitu süüa, mööda Eestit telgiga ringi sõita, üksteisele raamatuid ette lugeda ja käsitööd teha, ning lasta neile kõigile ühesugused suured suitsupääsukesed käsivarrele tätoveerida.
Võib-olla meelitas Williamit Eestisse lisaks ka e-riik kõigi oma digitaalsete teenustega, kuid mida lähemale saabus öö, seda rohkem hakkas Kirsi kahtlema, kas see ikka oli peamine põhjus. Kirsi õitses Williami kireleegis nagu kevadine kirsipuu. Samas oli ta selle õnneliku sugusuhte liiga kiirest arengust nii põhjalikult ehmunud, et otsustas igaks juhuks hädapidurit tõmmata.
William oli nende kaugsuhte esimesel nädalal saatnud Kirsile kingituseks kena pisikese sülearvuti, et Kirsi saaks igapäevase tööelu rööprähkluse keskel iga viimasegi vaba hetke kasutada Williami armuhüüetele reageerimiseks. Kirsi oli talle vastuseks saatnud terve kollektsiooni kunstnik Navitrolla reprodega T-särke, millel kujutatud kaelkirjakuid peadega pilvedes (nagu Williamil endal) ja sebrasid lumes ning majakõrguseid kärbseseeni (selliseid, nagu Kirsi aina rohkem nende suhte tulevikus kartis olevat – ettearvamatu seisund Kalamajas, kire tõttu peast segi läinud isa ja kolm last, kes igatsevad ema).
Kirsi mõtles paar päeva ja nuttis paar ööd, võttis siis end kokku ja palus arvutitehnikust sõbral kingitud arvuti kõvaketas hävitada – koos kõigi mälestustega, et arvuti Williamile tagasi saata. Kirsi ei suutnud kiusatusele vastu panna ning luges enne kustutamist veel kord läbi kõik vanad kirjad Williamilt. Neid lugedes sätendas ta silmanurgas pisar. Kirsil oli endast kahju. Ta oli astunud enesehaletsuse teele, enese leidmise asemel. Ta tatsas omaenda väärtusliku elu originaalse raja asemel maanteel, mida mööda olid enne teda käinud kasutult juba miljardid. Kirsi pani raskelt ohates arvuti kullerifirma abil Ameerika poole teele ning lisas postipakile südamliku hüvastijätukirja: Kulla Willy, Elu on ilus ja helde ning maailm täis armastust. Hoidkem üksteist ikka ja alati. Kahjuks ei saa me sinuga selles elus perekond olla. Olge õnnelikud ja terved ning soosigu teid tulevik.
“Miks õige armusuhte leidmine nii ületamatult keeruline peab olema? Miks pole kõik lihtne nagu romantilistes kassafilmides?” mõtles Kirsi mossitades. Ja vastas ise pahandades: “Kõiges on süüdi televisioon ja internet! Milleks meile näidatakse kõiki neid täitumatuid romantilisi unistusi?” Taas oli üks suhe ilma temata merele läinud, jättes Kirsi kaldale ootama. Aga seda riski, et abielumees jätaks oma naise maha ja koliks Kirsi pärast lastega teisele kontinendile, ei tahtnud Kirsi isegi teoorias kaaluda, rääkimata empiirilistest katsetest. Kirsi ei tahtnud inimkonnale valu juurde tekitada, vaid kogeda seda innustavat romantikat, millest ta nii palju oli lugenud, filme ja seriaale näinud. Ta tahtis romantikat jagada, selles elada, sellest laulda, selle taktis tantsida. Ka kirjutada armastas Kirsi, kuid seda oma vana kirjutuslaua antiiknuppudega sahtlisse. William oli ilmselt midagi täiesti sassi ajanud arvates, et tema seaduslik naine laseb tal rahumeeli nende ühiste lastega kolida noorema naise juurde, ookeani teisele kaldale. Lääne kultuuriruumis ei anna emad tavaliselt kunagi oma lapsi truudusetu abikaasa uuele silmarõõmule niisama “kasvatada”. Suhelda võib ja saab küll kenasti, kui kultuurselt on lahku mindud, aga tõeliselt harmooniline “kärgpere” on endiselt veel harvaesinev lotovõit ning sedagi vaid tugevate närvidega isenditele.
Kirsi ise ei suutnud ära imestada, kuidas ta oma kahekordse kõrgharidusega oli nii lamba moodi kergemeelselt uskuma jäänud Williami juttu, et selline variant tema naisele “sobib”. Ilmselt mõtles William oma rohkete lahtritega alateadvuses pigem kibestunult, et see variant oleks ta naisele “paras!”, sest “mis ta siis näägutab kogu aeg…”.
William oli samuti pettunud olukorras, millesse ta oli sattunud. Ning salamisi ka iseendas. Aga vanast harjumusest sihtis ta kõik suhtepuntra süünooled vaid oma naise salatiaeda. Williami jutust oli tõsi see osa, et käimas oli tige lahutusejutt. Mida ta aga Kirsile rääkida ei julgenud, oli see, et nende tüli oli alguse saanud sellest, kui William oli (ammu enne Kirsit) endale ja oma lastele leidnud noore ja eksootilise “kasuema” Angela. Jutt oli aga jäänud lühikeseks, sest Williami naine oli varakult jaole saanud. William ja tema uus hingekell Angela jäid vahele keset tööpäeva, kui nad käest kinni New York City kohvikusse sisenedes Williami naisele sülle jalutasid. Paljunäinud abielunaine ja Williami laste ema ei hakanud end uinutama mõttega, nagu oleks keset ruumi seisev elevant tegelikult väike armas orav. Ta haaras elevandil käekotirihmast ja ähvardas “kasuema” neutraliseerida, kui too tema pereisa rahule ei jäta. “Kasuema” taandus.
William viis seepeale oma tegevuse ookeani teisele kaldale. Kuid ka peale Kirsit järgmise “kasuema”, Jūrmalast pärit kauni lätlannast blondiini Sofija ja Williami vahelise kirjavahetuse muukis naine ruttu lahti ja andis seepeale Williamile ühemõttelise korralduse: käed eemale Balti riikidest! Seepeale liikus William valenime Copter all kohtinguportaali Sinder, kust leitud järgmise armastuse kohta pidi ta aga peagi tõdema, et see pole pikem kui suveöö. William varjas edaspidi oma paralleeluniversumit naise eest varasemast palju hoolikamalt. Ja Kirsile kirjutas vaid aeg-ajalt ja salaja ühelauselisi kirju: “Sinusugust teist ei leidu!” või “Ma ei suuda sind unustada!”.
Ükskord oli ta ilmselt väsinud peaga kirjatööd teinud, sest Kirsile saabus Williamilt salateade: “Mary, sa oled mu ainus!”. Kirsi järeldas, et maailmas on kaks täpselt ühesugust Williamit – üks truu, ja siis see teine. Mõnikord Kirsi igatses seda esimest. Williami naine aga väsis pikapeale mehe jahtumatust jahikirest ja kolis koos lastega ühe väga õigete musklitega eratreeneri juurde, kes ei moodustanud liitlauseid ja sõi vaid puhast toitu. Naise nahk hõõgus nüüd tervisest, närvid olid korras ja vaim helge. Ka lapsed olid õnnelikumad, sest neil oli ühe kodu ja kahe tülitseva lapsevanema asemel nüüd kaks kodu ja ei mingeid tülisid. Lisaks oli neil nüüd onu Muskel, kes tegi alati seda, mida ema tahtis. Kõik olid rõõmsad.
Esimese kahe kuu jooksul pärast naise ja laste väljakolimist tundis William end üksiku ja õnnetuna. Ta püüdis ahastamise vahele end õigustada ja lohutust leida. Tulevikuplaane aga teha ei suutnud. Isegi mikroplaan “peale tööd lähen trenni” tundus nukker ja mõttetu. “Mille nimel üldse elada…” või “keegi mind ei vaja” kõlas ajutiselt endise naistemehe üksildushüüd koduseinte vahel, üle kristallist viskiklaasi serva.
Kuid ei läinud kolme kuudki, kui William lasi end meeleldi kodustada seksikal naiskolleegil sõjandusasutusest. See naine oli talle ammu silma jäänud sportliku välimuse, lühikese soengu ja kindrali häälekõmaga. William kutsus kolleegi kohvile, ja armus. Juba samal õhtul proovisid nad, kas nende kehaehitused klapivad. Klappisid. Williamile meeldis, kuidas see tugevate musklitega sitke naine teadis täpselt, mida William tegema peab. Lisaks oli see naine kogu aeg valvel Williami käikude järele, mis muutis tulevased kõrvalehüpped tõsist vaimset pingutust ja hoolsat logistilist planeerimist vajavaks. See kombinatsioon erutas Williamit juba ette. See oli mäng tule all.
Kirsi ohkas. Pärast kiirsuhet Williamiga tuli hinge kõvakettalt eemaldada suur hunnik kahetsust ning sinna salvestada vajalikud õppetunnid. “Mida ma valesti teen? Kust küll leida abikaasa-eeldustega aus mees?” ahastas Kirsi omaette, kui nukralt peegli ees oma ilusaid juukseid kammis. Tegelikult sumisesid mehed üsna innukalt heatujulise ja sooja südamega Kirsi ümber. Üheks põhjuseks võis olla vaimne klapp tema prinkide rindade ja pikkade jalgadega, mida lahke Kirsi asjatult ei varjanud. Taevas nägi, kui põhjalikult ja kogu südamest Kirsi meest otsis. Kuigi kandidaate tundus jätkuvat, oli ta otsinud juba väga kaua. Lausa nii kaua, et see protsess hakkas teda tõsiselt murelikuks tegema. Mida murelikumaks Kirsi muutus, seda rohkem ta naeratas ja seda kaunimaid kleite kandis.
Kirsi aina küpses. Töökate ja enam-vähem kainete vallaliste meeste valik tundus aina ahtamaks jäävat. Erinevatel põhjustel sattus Kirsi teele ka erinevas suhtestaadiumis abielumehi. Kogemusest õppinuna püüdis ta nendega suhete kuumaksminekut igal võimalusel vältida, sest nii nõudis tema sisemine ausameelsus ja ohutunne. Kirsi teadis oma kogemustest hästi, et sellest sünnib vaid paksu pahandust. Paks pahandus on alati kerge tulema, kui esmapilgust armunud mees räägib vastleitud kaksikleegile, kuidas ta on “kohe-kohe naisest lahutamas”, sest naine “ei mõista teda”, ja kuidas “aknast välja vaadates näeb tema üht ning naine hoopis teist asja”, ja et kõik on “nagunii läbi” ning lahutus vaid “vormistamise küsimus…”.
Autor: Tiia Nightingale
Raamatu “Kirsi otsib meest” sündmused on pärit reaalsest elust ja äratundmisrõõmu on nii naistel kui meestel. Kirsi hinge, ajudesse ja mujale sisenevad oliivikarva Oliver, hüpnootiline dokumentalist Välgu-Mihkel, pingi all tolmuse vaibarulli sees ohkav, joogist pead välja magav Jakob ning paljud teised. Kõik tahavad olla õnnelikud. Aga kuidas? Kaunis Kirsi aina lootis ja naeratas ning uskus kindlalt, et saagu mis saab – otsingutes ta alla ei anna!
Tiia Nightingale on kogenud loovkirjutaja, kes huumori pehmendava jõuga pakub sissevaadet sellistesse tõsistesse teemadesse nagu demograafiast tingitud naiste üksindus, sõltumine meestest, truudusetus, paarisuhete haprus ja muutumine ajas.
Oled oodatud ka raamatu “Kirsi otsib meest” esitlusele teisipäeval, 17. detsembril kell 18.30 Vanalinna Rahva Raamatusse.
