Märtsis toimuv Osaka turniir oli 2010. aastal taas see võistlus, mis tõi Barutole suure edu ning ozeki tasemele tõusmise, mida ootas ta ise ja mida ootas suure huviga ka Jaapani meedia. Jaanuariturniiri Tokyos oli ta lõpetanud tulemusega 12:3 ja silmapaistva esituse auhinnaga. Sumomaailm teadis, et võib sündida uus ozeki. 16. märtsil 2010 ilmus Delfi Spordis uudis: “Baruto vajab ozekiks tõusmiseks vähemalt 13 võitu. Jaapani sumoliidu ametnik, kes vastutab sumokate edutamise eest sumo edetabelis, teatas, et eestlane Kaido Höövelson ehk Baruto peab käimasoleval Haru-bashol võitma vähemalt 13 kohtumist, et tõusta ozekiks.” Et tõusta ozeki tasemele, pidi Baruto sekiwakena saama kolme turniiri peale kokku 33 võitu. Tema tegi oma võitudearve täis, aga jaanuaris tuli sumoliidu kolleegium kokku ja otsustas, et ta peab veel ühe eduka turniiri tegema, et olla ozeki tiitli vääriline. Seda teataski Delfi uudis.
Ozeki tiitel ei tule automaatselt, vaid see omistatakse otsekui aunimetus, aga eelduseks on ikkagi tulemus. Enne otsustavat turniiri Osakas käis Kaidol trennis pöial tagurpidi ja tekkis hirm, et see võib võistlustel segama hakata. Samal ajal saatis teda seninägematu meedia tähelepanu. Televisiooni- ja leheintervjuusid oli pärast eelmist turniiri väga palju ja sellepärast otsustas ta minna varem Osakasse, et puhata tähelepanust ja treenida. Ta oli küll kuulnud, kuidas tuleb olla kogu aeg kõigile kättesaadav, aga ei kujutanud seda siiski täpselt ette enne, kuni ise selle kogemuse sai. “Siis ma sain sellest täiesti aru. Kohtumised enne trenni, pärast trenni, enne dušši, pärast dušši … kogu aeg oli saba taga. Kui ütled ühele ei, siis pead kõigile ei ütlema. Ei olnud aega enam puhata ega istuda-astuda.
Osaka turniirid toimuvad ajal, kui loodus hakkab lume alt välja tulema. Hommikuti on tunda karget hõngu, lõuna ajal tuleb päike välja ja soojendab. Saab oma D-vitamiini annuse ka kätte. Mulle meeldisid need turniirid algusest peale. Samas elamine oli Osakas välisturniiridest kõige askeetlikum. Alumisel korrusel oli tehas, kus tehti adru kuivatamise masinaid. Tehase omanik oli mu treeneri sugulane ning ta oli teinud tehasehoonesse elamiseks paar tuba ja köögi.
Osaka inimesed ja õhkkond olid alati väga positiivsed ja sealsetel turniiridel olid mul alati kõige paremad tulemused. Osaka miinuseks oli see, et elamine oli võistluspaigast kaugel – natuke üle tunni sõitu. Kõige kaugem vahemaa elamise ja võistlushalli vahel oli aga Nagoyas, kus üks ots oli poolteist tundi sõitu. See tähendas kaks nädalat iga päev vähemalt kolm tundi sõitu kiirteel. Aga see tund sõitu Osakas oli tühiasi, kuna Osaka publik on tulihingeline kaasaelaja ja annab jõudu.
Sumoturniiride publik on erinevates linnades väga erinev. Tokyo inimestega võrreldes oleks Osaka inimestel justkui teine veri. Seal oli tavaline, et pärast võistlust sa ei lähe magama, vaid lähed inimestega välja võtma vastu õnnitlusi. Kui kaotasid, siis läksid toetust saama. Võistlustel käib ka palju selliseid fänne, kes on iga päev kohal kas siis konkreetse maadleja või üldse huvi pärast sumo vastu.”
Baruto lõpetas selle turniiri tulemusega 14:1. Ainsa kaotuse sai ta yokozunalt Hakuholt, edetabeli esimeselt. Nüüd oli kindel, et Baruto saab ozeki tiitli kätte. Osaka oli talle siiani olnud ja oli tema karjääri lõpuni õnnelinn. Kümne parima sumomaadleja seas oli Baruto olnud 2008. aasta septembriturniirist alates. Pärast Osaka turniiri kerkis ta 6. kohale. 188 kilo kaaluv Baruto oli sel ajal sumo kõrgliigas raskuselt teine mees pärast Georgiast pärit Gagamarut. Kaido mäletab tänapäevani väga selgesti selle turniiri üksikasju, sest seal täitus üks tema suur unistus, mille poole ta oli hakanud kõva tööd tehes liikuma väga madalalt astmelt kuus aastat tagasi. Samal ajal sai klubiomaniku äia krundil uus klubihoone valmis ja senisest angaarist koliti lõpuks parematesse tingimustesse.
Tavaliselt on nii, et kui sumomaadleja tõuseb ozekiks, siis teeb klubi suure peo. Renditakse saal ja tellitakse catering ning saadetakse laiali kutsed. Kutsutud tulevad, soovivad õnne, annavad ümbriku, söövad-joovad ja millalgi lähevad ära. Niisugustel pidudel on tavaliselt 600-1000 inimest. Kaido rääkis ka oma oyakataga peost, aga perekond polnud huvitatud, sest just oli valmis saanud uus klubihoone ja nad valmistasid ette hoopis selle avamispidu. Kaido soovis enda ozeki-peo korraldada, aga see pidu pandi kokku klubi avamispeoga ja temal olid pigem kulud kui tulud. Seega pandi omakasu teenima ka klubi esimene ja seni ainus ozeki-pidu. Kaido nendib taas, et rahateema oli klubis kogu aeg üleval ning seetõttu ei lubatud tal ka oma sponsorgruppi luua ega pulmapidu korraldada.
Ozeki tiitliga kaasneb palgatõus ja sumotori saab ühe abilise juurde. Barutol oli nüüd juba kolm abilist või nagu seal öeldakse – teenrit. Baruto oli sumo ajaloo kaheksas välismaalasest ozeki ja teine eurooplane pärast Kotooshut. Kotooshu kohta kirjutas Jaapani meedia samal ajal, et ta teenis sel ajal 408 000 eurot aastas. See pole ainult palk, vaid ka preemiad ja reklaamitöö. Yokozuna, legendaarne mongoollane Hakuho teenis 2010. aastal 1,9 miljonit eurot. Japan Times kirjutas Baruto kohta pärast tema ozekiks saamist, et selle mittejaapanlasest ozeki-maailma uustulnuka iga liigutust jälgivad nüüd mitte enam ühe, vaid kahe rahva silmad. Mainichi Shimbun avaldas fotoreportaaži Baruto ozekiks promoveerimisest ja kirjutas, et oma elurõõmsa oleku ja hea huumorimeele tõttu on just see mees väga populaarne teiste sumomaadlejate seas ja võib-olla just selle muheda oleku tõttu on tal teistest rohkem fänne. Ajaleht lisas, et Baruto on kõva töömees ja pühendunud poeg, kes osa oma palgast saadab kogu aeg kodumaale emale. “Tema on alati esimene, kes hommikul trenni tuleb,” kommenteeris Osaka Onoe talli treeningukeskuse omanik Kazumi Chikazawa. “Sumo on ilus,” ütles Baruto leheloo lõpus.
Rahvusvahelise sumoföderatsiooni president Hidetoshi Tanaka oli juba otse välja öelnud, et Baruto on Jaapanis kõige populaarsem sumomaadleja. Kaido nägi oma karjääri jooksul ka seda, et nii mõnigi sumomaadleja läks uhkeks, kui kõrgemale tasemele jõudis. Kaido kohta on kõik teda tundvad inimesed öelnud, et tema ei ajanud nina püsti.
19. veebruaril 2004 istus 19aastane Kaido Höövelson Tallinnas lennukisse, et jõuda Kopenhaagenisse ja sealt edasi Tokyosse. Ta ei teadnud, millal ta jälle koju saab ja lähedasi näeb. Ta ei teadnud, mis teda Jaapanis ees ootab. Teadis ainult, et temast peaks Jaapanis saama profisumomaadleja.
20. augustil 2019 istus Kaido Höövelson Tallinnas lennukisse, et jõuda Helsingisse ja sealt Tokyosse. Seekord lendas ta koos abikaasa Leena ja poja Taariga ning ta teadis, mis teda ees ootab – Jaapani sõbrad, tuttavad ja fännid ning paljude aastate jooksul armsaks saanud paigad, mis tema sumokarjääris olulised olid. See on täiesti teistsugune reis kui üle 15 aasta tagasi sumotalli saabumise ajal. Kaido ehk jaapanlastele Baruto on nüüd Jaapanis väga austatud ja tuntud. Inimesed tunnevad uhkust, kui saavad tema seltskonnas olla.
Mis jääb nende kahe reisi vahele? Kas ta teadis, kui ränk elu teda sumoklubis ees ootab? Kui palju ta esimesel Jaapani-aastal mõtles loobumisele? Mis sundis teda pärast treeninguid ka üksi trenni tegema? Kuidas klubiomaniku naine Kaidot alandas ja kiusas? Milline on Kaido ja tema abikaasa Leena armastuse lugu? Kuidas Kaido pärast sumokarjääri lõppu neli aastat Jaapanis telesaateid juhtis ning miks ta otsustas oma ülieduka karjääri Jaapanis lõpetada ja Eestisse kolida? Nendele ja paljudele teistele küsimustele saab vastused raamatust “Baruto. Rääkimata lood”.
