Mõned asjad on õnneks samamoodi nagu eelmine kord. Rahvusvaheline kohvibränd on ikka samas kohas ja atmosfäär endiselt mõnus. Pisut hiljem hommikusöök hotelli vastas kohvikus on ka tore. Liivo rõõmustab eriti selle üle, et tema reisikaaslased on ka nautimist nautima hakanud ja ei torma kogu aeg uute eesmärkide poole. Jääb rohkem aega märkamaks, mis su ümber toimub.
Uudishimu ja rännukihk saab niipalju meist ikkagi võitu, et pakime ennelõunal rattakastid lahti ja seame oma uued parimad sõbrad sõiduvalmis. Sellega kaasneva tohutu prügihunniku aitavad meil ära likvideerida kohalikud hotellikulid, kelle jaoks see tundub olevat väike lisateenimise võimalus. No mis saab meil olla selle vastu.
Teeme proovisõiduringi rannikukaljule, kus Mart näeb all ookeanis hullavaid surfareid ja tõdeb muhelusega huulil, et laine on hea. Homme plaanib ta ka ise lainetesse viskuda.
Kuna on jaanipäev ja sai kokku lepitud kokkusaamine, siis õhtupoole hakkame Sillaotsa antud koordinaatide järgi tema poole orienteeruma. Esialgu on juhised täpsed ja jõuame juba peaaegu sihtkohta, kuid siis avastame end kusagilt kollase liivateega agulist, mis ei kõnele sellest, et siin võiks elada edukas alpakakaupmees. Laseme taksol küll minna, sest täpsemaid juhiseid meil talle anda ei ole, kuid ise jääme esialgu nõutute nägudega ringi vaatama. Ega ei jää muud üle, kui peremehe käest küsida, kus ta hosienda* siis lõpuks asub. Mõningaste leviprobleemide möödudes saame oma asukoha talle ära kirjeldada ning jääme küüti ootama. Vahepeal tuleb üks kohalik peni ja näitab üles suurt huvi Mardi kotist välja turritava kuivatatud tuulehaugi vastu. Peame talle kahjuks nentima, et seda kala on meile endilegi kamba peale vähe ning paraku jääb tal see maitseelamus sel korral saamata.
Nagu siinmail tavaks, eraldab peenemat elurajooni mitte nii peenest kõrge müür ja valvuriga värav. Linnulennult oli GPS meid peaaegu õigesse kohta juhatanud, kuid olime väravast lihtsalt mööda sõitnud. Nüüd aga oleme päral ja jaaniõhtu võib alata.
Perenaine on end siinses maskuliinses kultuuris suutnud läbi klaaslagede suruda ja tegeleb pangandussfääris juhtival kohal. Kirjade järgi on kõik võrdsed, kuid on ikkagi võrdsemaid. Seda enam väärib tema südikus tunnustust. Lisaks veel emaroll.
Kuna majas on alla aastased kaksikud, siis väga pikka pidu me ei pea, kuid Hannes teeb intervjuu Sillaotsaga Kuku raadio jaoks ja meie laseme grillil hea maitsta. Oleme ikkagi lihasööjate maailmajaos.
Tagasisõit kulgeb ladusamalt ja entusiastlikumad lähevad veel linna peale seiklema. Pakutakse kõiksugust kraami.
Hommikukohvi traditsioon jätkub. Päevaplaan on selline, et Mart läheb surfama ja ülejäänud kesklinnaga tutvuma. Hannes on mõni aasta tagasi tööga seoses Limas käinud ja üht-teist teab, kuid tema reisid pintsakus ja lipsuga kulgevad muidugi teist teenindustaset järgides. Praegu peame vaatama ise, kuidas Plaza del Armase üles leiame. Üks asi, mis siinkandis orienteerumise lihtsaks teeb, on see, et iga väiksemagi asula keskpunktiks on ikka Relvade väljak ja sinna osatakse sind alati juhatada. Keskväljaku ääres on aga tavaliselt kõik reisimehele vajalik olemas. Suurlinnades on Plaza del Armased pompöössed maastikuarhitektuuri objektid koos skulptuuride pargiga. Erinevalt Maarjamäe memoriaalist on need aga väga populaarsed kokkusaamiskohad ja alatihti rahvast täis.
Presidendipalee ees on kõrge trellitatud aed, mis ilmselt sümboliseerib tõsiasja, et märkimisväärne osa Peruu presidentidest, kes oma ametiaja lõpetavad, satuvad peale seda vangi. Seda teades on hea oma vaadet aknast trellidega juba harjutada.
Kohalikku katedraali külastades ja sealseid väljapanekuid vaadates leian end taas mõtlemast teemal, et kui kristlus on nii rahuarmastav ja leppimist kuulutav religioon, siis miks pagan kristluse ajalugu nii verine on? Eks see on sarnane ilmselt ka muude usundite puhul ja kõik, millesse inimene oma „inimliku“ osa juurde lisab, muutubki lõpuks omakasupüüdlikuks ja vägivaldseks. Kui kõikidelt maailma usunditelt kuld ja kard maha pühkida, siis lõpuks räägivad ju kõik ühest ja samast asjast – armastusest ja hoolimisest. Aga ikka tunnevad inimesed vajadust ja leiavad mooduseid öelda, et minu jumal on parem, kui sinu jumal.
Õhtul on meil veel üks kohtumine siinse eestlasega, kelleks on Katrin Kalmurand. Kohtumispaik on peen restoran nimega B, kuhu meie oma reisirõivastuses küll hästi ei passi, aga teatav immuunsus veidrate pilkude osas on meil aastate jooksul juba välja kujunenud. Vestluse käigus saame teada, et lapsi iseseisvalt siinmail kuhugi ei lasta ja inimröövid lunaraha nõueteks on reaalne oht. Raamistatud ilus elu kõrge müüri taga. Läbi käib taas ka naiste enesetõestamise teema siinses meestekeskses ühiskonnas.
Hiljem käin otsin linna pealt suitsu. Päris kurja vaeva peab selleks nägema. Taban end mõttelt, et kas hakkab sõltuvus tekkima? Olen end siiani siiski defineerinud mehena, kes on suitsetamise mahajätmise maha jätnud. Teen, kui tahan, palju õnneks ei taha. Tavaolukorras kodus võib pakist ka aastaks jaguda, võib-olla rohkemakski. Reisidel lasen vabamalt. Praegu on aga tunne, et nikotiinideemon kipub võimust võtma. Peab ta korrale kutsuma!
Üks märkamine päevasest linnaskäigust veel. Otsides tualetti, juhatati meid pruudikleitide poodi. Peale mõningast mõttelühist sain aru küll, miks pruudikleidi poes kemps olema peab. Neid hindu vaadates võtaks ka mul kõhu lahti.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim peagi ilmuvast raamatust „EHH, Uhhuduur 20. Ise teed oma elu!“.
Elu on üks lõppematult kestev olevikuhetk
ning muudatusi selles saab teha
vaid nüüd ja praegu.
Olles tavalise eesti mehena oma karussellisõidul ümber Päikese enam-vähem poole peale jõudnud, tekib aeg-ajalt vastupandamatu soov reaalsus õlgadelt maha raputada. Senisest minastki võib villand saada ja otsid elujaatust endast väljastpoolt. Taipamine, et kõik siin elus on enese teha, võtab esialgu pisut kohmetuks. Kuis siis nii?! On ju protsessid, mis on väljaspool minu kontrolli. On jõud, mis on minust tugevamad. Paratamatult pean mingitel hetkedel alluma kellegi korraldustele või suvale. Lihtne on leida veel terve rida õigustusi ja vabandusi, et harjumuslikul moel jätkata. Nii on ju mugavam ja turvalisem. See on üks võimalikest valikutest, aga just valik ongi siinjuures võtmesõna.
Kui võtta kontrollile mitte alluvaid olukordi või tingimusi pelgalt faktidena, siis jääb ikkagi alles valik, kuidas nendega suhestuda. Mägi on tee peal ees. Mul on valik selle peale närvi minna ja kurvi tagant avaneva uue tõusulõigu peale röökida. Kuid ainuke asi, mida sellega saavutan, on energiakulu. Kõike seda on tehtud nende tuhandete kilomeetrite jooksul korduvalt. Ja korduvalt. Ja siis korra veel. Ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis eks ilmselt teen seda tulevikuski veel mõned korrad. Inimlik ju.
Kuid nüüdseks olen kogenud ka teistsugust võimalust. Võttes väljakutse vastu tänuga, saad kogu seni tuulde lastud energia juhtida takistuse ületamiseks. Suunad energia sinna, kus hetkel on kõige suurem defitsiit. Mäkketõusul teevad jalad tööd ja ülakeha lõdvestub. Piiripealne füüsiline pingutus on suurepärane võimalus ka kuplialusel puhata lasta. Seda on meile aga teinekord vaat et kõige rohkem vaja.
Seiklus jätkub! Ise teed oma elu! Ahou!
Kristjan
UHHUDUURI
SENISED
REISID
2002
Mongoolia, Hiina, Tiibet, Nepal
2007
Nepal, Bangladesh, India, Pakistan, Afganistan, Iraan
2011
Iraan, Araabia Ühendemiraadid, Omaan, Jeemen, Djibouti, Etioopia
2014
Etioopa, Keenia, Tansaania, Sambia, Botswana, Namiibia
2018
Uruguay, Brasiilia, Argentina, Boliivia, Peruu
