Katkend Marek Kahro raamatust “Poiss, kes mängis madudega”
Ta vaatas neljandat korda kella.
21.13.
Sekundid venisid. See oli tema jaoks harjumuspärane. Ta oli igav inimene, kelle elu kulges mureneva provintsilinna halluses. Üksildase poissmehe mage elu, mille sisuks oli töö karedate jõmmide keskel, lõputud patrullid, ootamised ja passimised, nüristav paberimäärimine kontorivaikuses ning praekartulid ja vahune õlu kodustel puhkehetkedel. Kõik ta sekundid, tunnid ja päevad venisid. Alati.
Nädalavahetused elas ta üle piineldes, vaibumatu ärevuse ja tusameelega võideldes. Enesehaletsuse eest põgenes ta jõusaali või arvutimängude ja Netflixi kaleidoskoopilisse maailma. Vahel telliti teda laste pidudele karu või mesilast mängima. See meeldis talle. Tolategemine oli suurepärane antidepressant, üks viis, kuidas oma tõelise mina eest pageda.
Nelikümmend neli aastat – just nii palju oli tal elukest turjale kogunenud – ei olnud ta ühtki naist tõsises mõttes puutunud. Ka emarinda polnud ta imenud, sest pärast sünnitust jäi ema kopsupõletikku. Järgnesid neerupuudulikkus ja kilpnäärme häired, mida raviti kangete rohtudega mitu aastat. Ema paljukannatanud põues polnud grammigi armastust. Vigisev väänik kupatati koos papaga tänavale ja papa, leplik mees, ei hakanud kurjalt eidelt õigust taga nõudma, vaid asus uut ulualust otsima. Ühe suvalise lehtsaba juurest ta selle ka leidis. Seal kulgeski suurem jagu poisi esimestest eluaastatest.
Isa armastas poega hullupööra. Armastas kui rosinat, nagu ta ükskord napsu võttes ütles. Kõva tipsutaja isa polnud, oli teine rohkem spordisäga. Isa ei abiellunud enam uuesti, aga naisi kargutas tublisti. Ühest juhusuhtest tekkis ka tüdruk. Isa mäkra ei mänginud, võttis ta enda nimele. Kaks last kiindusid teineteisesse. Väike sõsar ilmutas varakult iseseisvust, hoidis, kussutas ja poputas vennakest mitme ema eest. Nad ei kaotanud kunagi kontakti, ei lasknud teineteist silmist ega meelest.
Poiss sirgus võrdlemisi nupukaks noormeheks, kahtlustava loomu ja erakliku eluviisiga ühiskonna teenriks, keda juhtis läbi kõigi madalike ja karide eksimatu vaist ning raudne kohusetunne. Ta oli pikka kasvu, peaaegu kahemeetrimees, üsna kõhn ja natuke kühmus, eriti avalikes kohtades, paljude inimeste keskel kohmerdades. Ta silmad olid väikesed, teravad ja hallid nagu terasharjad. Kuklas ja kõrvade kohal turritasid hõredad tumedad karvad, rohkem juukseid polnud jumal talle ses vanuses lubanud. Vastutulijad pidasid teda nõrgaks ja vibalikuks meherootsuks, kelle tugevam tuulehoog võib kergesti ümber lükata. See oli petlik mulje. Ta lihased olid sitked ja särtsu täis, luustik hästi arenenud ja tugev. Kaugelt vaadates paistis ta nagu inimeseks moondunud rohutirts, kuid sisimas sarnanes ta ulja väleda rebasega, kes puges jahti pidades läbi ka peenemast praost ning ohtu märgates ei kõhelnud kihvu ja küüniseid käiku lasta. Temas oli kuraasi, mis harva nähtavale pääses. Ta oli vaikne varitseja, suure saagi kannatlik ootaja.
See oli esimene kord viie aasta jooksul, kui ta oma igavaid eluhetki kohalikus joomaurkas surnuks lõi. Roosi Krantsi pubi asus tihedalt kortermaju täis tuubitud elurajoonis Jõhvi kesklinna serval. Sel uimasel reede õhtul oli kundesid vähevõitu: mõned rutiinist kurnatud pintsaklipslased ja lihttöölised panid kärsa mõnusasti likku, ebaloomulikult paksu meigiga tibid sädistasid omavahel, üks nokastanud kamp vaidles häälekalt elektri, õlle ja lõbunaiste hinna üle. Jutuvadina ja klaasikõlina sekka kõlas imal popmuusika, mis ühtki inimest jalga keerutama ei kutsunud.
Ta ei toonud oma konte vabatahtlikult sellesse vängesse kõrtsi. Täpipealt kell üheksa pidi ta kohtuma ühe tüübiga. Telefoniekraanil helendasid juba numbrid 21.17. Tüüp lasi end oodata. Küllap meelega.
Uudishimu, see vastik vägi, oli ta kohale tirinud. Lubadus oli antud, murda seda enam ei saanud.
Kõik algas möödunudõhtusest telefonikõnest, mille ta unesegasena vastu võttis. Kõne tuli tundmatult numbrilt, maheda häälega mees tutvustas end viisakalt nagu koolijüts ja tegi ettepaneku “vabas õhkkonnas” kokku saada. Võõras ütles, et on ühe kinnipeetava tuttav ja teda huvitavad mõned vangla sise-eeskirju puudutavad “detailid”, mida ei kõlba telefoni teel arutada.
Kurnatusest nõdrana tuli ta võõra soovile vastu ning määras kokkusaamise kohaks Roosi Krantsi. Alles hommikul hakkas ta mõtlema, et see oli ränk viga. Igavuse asemele sigines rahutus. Ta polnud endas kindel. See võis olla ka lõks. Ta pidi äärmiselt ettevaatlik olema, hoolikalt sõnu ja žeste valima, et end mitte reeta.
Ta sinna-tänna vilksav pilk püüdis kõrvallauast kinni geelitatud juuste ja vasakus kõrvas helkleva kõrvarõngaga mehepoja. Täpiline polosärk, sile rõõsk näokene. Paistis venelane olevat. Nad jäid teineteist vaatama. Pikk ja sündsusetu silmside. Ta õgis seda vene kutti nagu ihar hoor, huuled kergelt paokil, sõrm iseeneslikult vastu lauda sekundeid toksimas. Mingi nimetamatu tunne, unustatud ja mahasurutud, tulvas kihisedes ta rinda. Venelane naeratas ja tõstis klaasi. Jõi kokteili ning tegi silma.
Ta ei reageerinud sellele. Kõrvallauast pillatud pilgud olid nagu sätendavad graniitkivikesed, mis langesid ta jalge ette. Ilusad, aga tühised. Ta ei kavatsenud neid üles korjata.
Venelane torutas huuli ja tegi, nagu hoiaks mingit pulga moodi asja pihus. Ta limpsas nähtamatut pulka keelega. Roosa pikk keel, mille küljes sillerdas samuti rõngas. Ilmne provokatsioon. Ahvatlus.
Ta pööras pilgu ära. Mõistus tuli selgena hoida. Tuli keskenduda tähtsale.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poot välja antud Marek Kahro raamatust “Poiss, kes mängis madeudega”.
Haarav põnevik “Poiss, kes mängis madudega” paneb punkti saagale, mis algas seletamatutest sündmustest kummitusliku metsajärve ääres. Varem on sarjas ilmunud “Seal, kus näkid laulavad” (2016), “Kuradil on lapse nägu” (2017) ja “Ta tuleb läbi seina” (2019).
