Üksindus ja üksildus
Kliendi kogemus. Mul ei lubatud suhelda teiste lastega ja ma olin alati vanematega kaasas, nii külas kui kirikus. Olin viisakas ja vaoshoitud laps. Nüüd tahaks küsida oma emalt, et miks sa soovisid, et ma oleksin väike täiskasvanu? Miks ma ei tohtinud nutta ja miks muutusite teie isaga nii rahutuks, kui ma nutsin? Ma mäletan teie hirmu, et inimesed kurjustavad teiega, kui laps nutab. Kas teie positsioon ühiskonnas oli nii kõrge, et laps oli segav element? Küllap te armastasite mind, aga kuna ma ei õppinud teiste om vanustega suhtlema, siis ma ei oska sõlmida lähedasi suhteid teistega ka praegu ja olen siiani üksik.
Üksildus on kehv tunne. See tekitab ebamugavust ja seda tahetakse vältida. Pole sugugi vähe selliseid olukordi, kus naised otsustavad üksildusest vabanemiseks sünnitada lapse. Nad sisemuses loodavad, et siis on neil vähemalt üks päris oma inimene, kes kasvõi vanaduses klaasi vett ulatab. Sageli hakatakse siis oma üksilduse peitmiseks elama lapse elu. Tassitakse ennast ohverdades last trennidesse, lasteaeda, kooli, muusikakooli jne – kõikjale tahetakse kaasa minna. Ollakse alati kohal esireas oma lapsele kaasa elamas. Ema olemasolu keerleb ainult lapse ümber. See on ajutine lahendus, sest laps kasvab suureks ja algne probleem – üksildus – pole kuhugi kadunud.
Kui sa ei ole olemas iseenda jaoks, siis üksildustunne ei kao kuhugi, vaid ajapikku hoopis süveneb veelgi. “Ma olen üksik, sest kõik normaalsed mehed on juba abielus”on väga hea lause enda tunnetest eemaldumiseks. Ka lause, et see on nii minu karma tõttu, on hea vabandus. Karma on midagi müstilist ja sellele juba keegi vastu vaidlema ei hakka. Mis on karma, ei suuda mitte keegi täpselt ja üheselt defineerida, kuid sellega saab ennast õigustada, aga ka hirmutada, tõepoolest uskudes, et sellise karmaga kaaslast ei leiagi jmt. Isiklik elu jääb elamata ja üksildustunne hakkab pingeid ja lõpuks ka haigusi tekitama.
Ennast üksildaselt tundvat inimest on keeruline panna tegutsema. Sõbrannad võivad ju välja kutsuda, kuid ikka leidub põhjendusi, et mitte minna. Keeldumise põhjuseks on näiteks halb enesetunne, tuju puudumine, pole midagi selga panna, vaja hoopis koristada jne. Lõpuks teised tüdinevad ja enam ei kutsu, üksildustunne saab aga üha rohkem võimust.
Üksindus on inimese enda vaba valik ning kui see muutub kurnavaks ja soovitakse sellest välja pääseda, siis on esimene samm hakata tegutsema, kasvõi minna jalutama, võtta võimaluse korral lemmikloom, et oleks kellegi eest hoolitseda ja keda jalutama viia. Abiks võib olla töökoha vahetamine, reisimine, suhtlemine võõraste inimestega, kes ei tea, kui hästi te oskasite varem üksildustunnet enda sisse peita ja kuidas te kannatasite.
Omaette teema on üksindustunne partneri (ja lastega) koos elades. Kui inimesed omavahel kodus ei suhtle, vaid istuvad omaette arvutis, teleka taga jms. Kui pereliikmed pole üksteise jaoks kohal. Üsnagi sageli on üksindust tundvad inimesed väga töökad ja neist võivad saada edukad äriinimesed. Neil on suhe oma tööga, mitte iseendaga. Kui ollakse edu saavutanud, siis avastatakse valulikult, et maailmas ei ole enam vabu naisi või mehi, kellega suhet luua. On üsna tavaline, et sellisel juhul luuakse suhe kellegagi, kelle eelmine suhe on purunenud. Ja sellel teisel inimesel võivad olla juba lapsed ja ka nemad peavad kuidagi teie suhtesse mahtuma. Kui mees tegeleb ikka väga palju enda endise perega, siis uus naine tunneb üksindust, või kui uus naine tegeleb palju oma lapse või lastega, tunneb uus mees üksindust. Võib tekkida tunne, et te ei sobitu uue partneri elupilti ja tulemuseks on üksindustunde süvenemine. Sellise tunde lahti harutamine võtab aega, sest selline üksildustunne ei ole seotud teiste inimestega, vaid inimene ise ei ole enda jaoks olemas, ta pigem teeb kõik selleks, et ennast mitte kuulata.
Esimene samm on hakata oma üksindustundega tegelema (millal see alguse sai, kuidas kujunes ja millega seoses süvenes jne) ning seejärel need tunded vabastada ja teisendada. Üksindustundes on palju igatsust ja lootust. Noor inimene loob mõttes ette tulevikku, kus tal on olemas partner, lapsed, oma kodu. Vanemad inimesed meenutavad ennast üksildaselt tundes möödunud aegu, kus muru oli rohelisem ja inimesed õnnelikumad. Kuid miski ei garanteeri, et see nii hakkab toimuma, nagu unistatakse, või et see ka tegelikult nii oli, nagu mäletatakse.
Üksindustunde all on väga tugevalt hirmutunne, kui seda endale teadvustada ja sellega tegeleda, siis saab eluga ka edasi minna ja hakata looma seda, mida te tegelikult vajate, ja seda vaatamata vanusele. Üksindustunne võib tekkida pärast suhete purunemist ja üksi jäämist või kui armastate kedagi, aga see tunne on ühepoolne ja jääb vastuseta. On inimesi, kes selles olekus hakkavad jooma, hullumeelselt tööd rabama, teiste südameid murdma või langevad masendusse. Oma kujutlustes oli loodud maailm, kus teisele inimesele anti suurem roll kui endale. Nüüd, kui teist ei ole enam või teine ei võtnud teie armastust vastu, on suur tühjus ja üksindus. Teine inimene oli elu mõtteks ja juhiks. Üksinda ei osata kuhugi minna ega midagi endaga peale hakata.
Sarnases olukorras on ka naised või mehed, kelle abikaasa sureb ootamatult. Ei tea enam, et kuidas edasi, kõike ju arutati alati koos. Vahel on nii, et kooselus on tegevused jaotatud ja mingeid kindlaid asju teeb alati mees või naine. Näiteks autoga sõidab ainult mees ja ainult tema korraldab ka kõik remonditööd; seltskondlikku suhtlemist suunab ja otsustab ainult naine jms. Pärast mehe surma on siis naine väga üksik ja praktilistes asjades abitu või mees väga üksik ja suhtlemises väga abitu ning tajudes oma abitust ja üksindust, võib väga kergesti sügavasse masendusse langeda.
Üksindustunne võib võtta inimestelt tegutsemistahte, panna neid paigal seisma. Inimesel võib tekkida mulje, et temast ei hoolita, tema peale ei mõelda. Tihti tekib üksindustunne võõrasse keskkonda elama asudes. Vanemad, sõbrad, kõik on kaugel ja eemal. Me igatseme nende kallistusi, lapsepõlvekodu lõhna, seda keelekeskkonda. Aga elumuutus oli möödapääsmatu ja tagasipöördumise võimalust ei ole. Kui inimene on õppinud, kuidas oma tunnetega tegeleda, siis saab tundeid teisendada, kui pole, võib leevendust leida muusikast, kodumaiste toitude valmistamisest, aga tähtis on hakata uue ümbruse ja keskkonna ja uute inimestega tutvuma.
Üksinda elades tunneb aeg-ajalt kurbust ka selline inimene, kellele üksinda elamine sobib. Kui ka pidupäevadel ollakse üksinda, kurbus süveneb. Kui kurbus muutub valdavaks tundeks, kui vanamoodi enam ei saa ja uutmoodi ei oska, siis hakkab süvenema üksildustunne. Kuigi teised inimesed oleksid kiirelt valmis meile nõu andma, siis alati see ei sobi.
Kui soovime üksindustundest vabaneda, võiksime alustuseks endale teadvustada, millest me aru pole saanud või mida me mõistnud pole. Proovi mõtiskledes lõpetada alljärgnevad laused.
- Ma ei tea, kuidas…
- Ma ei tea, millal…
- Ma ei tea, miks…
- Ma ei tea, mille pärast…
- Ma ei tea, mille tõttu…
- Ma ei tea, mismoodi…
Kui me aktsepteerime seda, et me ei tea või ei mõista kõike, siis olukord pehmeneb. Oma üksinduse ja kurbuse tunnistamine ja mõistmine on juba suur samm edasi, kui oled otsustanud, et tahad liikuda edasi ja osa saada elu mitmekesisusest, mis kurbuses ja üksinduses elades märkamata jäi.
Enne kui hakkad üksindustunnet vabastama, tunneta läbi, milline erinevus on positiivsel üksindusel ja kurnaval üksildustundel. Üksindus ei tähenda ilmtingimata kannatust. Üksinda on lihtsam elada. Ei pea ennast teiste järgi kohandama, teed ise, mida tahad. Üksinda elades keegi ei õpeta, kuidas sa peaksid elama või kuhu ja kellega minema. Üksinda elades on samuti võimalik omada häid sõpru, saada hellust ja kaastunnet, palju suhelda ja üldsegi mitte tunda ennast üksildasena. Üksinda elades on võimalik ka lõptult seda kõige õigemat otsida, kasvõi terve elu. Mõnikord ei valita näiteks mõnes vallaliste klubis käies omale meelega kaaslast, sest siis ei saaks enam sinna klubisse kuuluda. Pole partnerit – pole probleemi!
Kui oled praegu üksinda ja oled hakanud üksildust tundma, siis esmalt võid suhtuda oma praegusesse eluetappi kui võimalusesse endaga tegeleda, enda tõelist mina avastada. Üksinda olles on rohkem aega ennast vaadelda. Üksindus nõuab iseseisvumist, nii vaimset kui tegutsemise vallas, oled sõltumatu. Märka oma võimeid ja andeid, tunnusta enda kõiki külgi, ole iseendast pidevalt teadlik.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Pille Teearu raamatust “Tunneme tundeid”.
Tunded on lihtsalt tunded. Me ise nimetame neid negatiivseteks ja positiivseteks. Negatiivne tunne kannab endas informatsiooni, et minuga ei ole kõik hästi. See tunne on nagu äratuskell. Ning see inimene, kellega seoses negatiivne tunne käivitus, on aga nagu kirjakandja või sõnumitooja. Nendega me ju ei pahanda, miks me siis pahandame nende inimestega ja solvume nende peale, kes tundeid äratavad? Sellest raamatust leiad põhjaliku ülevaate tunnetest, mis on peidus iga valuliku reageerimise taga ja rohkelt juhiseid negatiivsete tunnetega tegelemiseks.
