Alkeemia lugemisnurk: “Kaassõltuvusest vabaks” õpetab märkama, kus me end ei väärtusta ja millal surume maha oma tegelikud tunded ja vajadused

Esimest korda puutusin kaassõltuvusega kokku kaheksakümnendate aastate alguses. See juhtus veel enne seda, kui lähikondlaste käitumisest piinatud inimesi hakati kaassõltlasteks kutsuma ja enne, kui sõltuvust alkoholist ja muudest narkootikumidest hakati nimetama keemiliseks sõltuvuseks. Kuigi ma ei teadnud,mida tähendab kaassõltuvus, oskasin üldiselt öelda, kes kaassõltlased on. Olles ise alkohoolik ja narkomaan, tormasin läbi elu, aidates luua uusi kaassõltlasi.Kaassõltlased olid hädavajalik nuhtlus. Nad olid vaenulikud, kamandavad, manipuleerivad, rääkisid ümber nurga ja tekitasid süütunnet, nendega oli raske suhelda, nad olid reeglina ebameeldivad ja vahel lausa vastikud ning nad takistasid mul järgida oma sundi end pilve tõmmata. Nad karjusid mu peale, peitsid mu tabletid ära, tegid mulle vastikuid nägusid, kallasid mu alkoholi kraanikausist alla, püüdsid mind takistada narkootikume hankimast, tahtsid teada, miks ma nendega niiviisi käitun, ja küsisid, mis mul viga on. Kuid nad olid alati kohal ja valmis mind mu enda tekitatud katastroofidest päästma.