Ma olen reageerija. See mõte jäädvustus sügavale mu teadvusesse ühel päeval, kui istusin oma kodukontoris. Olin küll kuulnud, kuidas inimesed arutavad reageerimise üle, kuid kuni selle hetkeni polnud ma aru saanud, mil määral ma ise seda teen. Ma reageerisin teiste inimeste tunnetele, käitumisele, probleemidele ja mõtetele. Mu reaktsioon sõltus sellest, mida nad võiksid tunda, mõelda või teha. Me reageerisin iseenda tunnetele, mõtetele ja probleemidele. Tundus, et mu tugevaim külg oli reageerimine kriisiolukordadele - ja minu arvates oli peaaegu iga asi kriis. Ma reageerisin üle.
Enamiku ajast kees mu sisemuses allasurutud paanika (mis oli üsna lähedane hüsteeriale). Vahel jätsin hoopis reageerimata. Kui minu ees seisev probleem näis oluline, kasutasin tihti eitamistaktikat.
