“Loovuse teel” võtab loominguliselt protsessilt müstilisuse loori, näidates, et see on osa meie igapäevaelust. See raamat aitab toime tulla kahtlustega, enesekriitikaga, muretsemisega raha-, aja- või toetusepuuduse pärast. Tuhanded inimesed on selle raamatu abiga avastanud endas peituvad anded. Ka sina võid need avastada.
Kunst kasutab kujundeid. Et luua, tuleb ammutada oma sisemisest allikast. Ideaalselt oleks see nagu rikkalikult kaladega täidetud tiik. Seal on suuri kalu, väikeseid kalu, rasvaseid kalu, peenikesi kalu – mis kõik oleks kunstnikule toiduks. Kunstnikuna tuleb mõista, et taolise ökosüsteemi eest tuleb ka hoolitseda. Kui me tiiki ei hoolda, kasvab ta täis ning täitub mudaga.
Iga aeganõudev töö ammutab loovuseallikat tublisti tühjemaks. Kui kaevu liialt tühjendada või liiga palju kalu tiigist välja püüda, tähendab see ressursside vähenemist. Me võime asjatult püüda välja õngitseda mingit vajalikku kujundit. Töö katkeb ja me ei saa aru, miks. “Kõik sujus nii kenasti.” Töö katkeski sellepärast, et kõik sujus nii kenasti.
Kunstnikena tuleb meil ise oma loovuse eest hoolt kanda. Tuleb valvel olla, et loomeressursid saaksid õigel ajal taastatud, nii nagu tiik täidetakse uute kaladega. Mina kasutan siin terminit “Vesi kaevu”. Kaevu veega varustamine tähendab aktiivselt jälgida, et loovuse ressursid saaksid värskendatud. Kunst sünnib tähelepanuvõimest, ning ämmaemandaks on detail. Võib tunduda, et kunst sünnib valust, kuid põhjuseks on see, et valu sunnib meid märkama detaile (näiteks kaotatud armsama kaela graatsilisust).
Pealtnäha tegeleb kunst laiade pintslitõmmete, suurte plaanide ja suurejooneliste kavadega. Kuid just väikesed detailid jäävad igaveseks meelde. Isegi keset valu kütkestab ja vaimustab meid mõni pisike kujund. Ära usu kunstnikku, kes väidab midagi muud. Kunsti keeles kõnelemiseks tuleb seda tunda. Kunsti keel on kujund, sümbol. See on sõnadeta keel, isegi kui konkreetne kunstiliik püüab seda tabada just sõnadega. Kunstniku keel on sensuaalne, läbielatud kogemuse keel. Oma teose kallal töötades ammutame oma kogemuse allikast kujundeid, seega tuleb meil sinna ka midagi tagasi panna.
Kuidas me saame kaevu vee? Me täidame teda kujunditega. Kunst on kunstnikuaju tegevuse tulemus. Kunstnikuaju on koduks kujunditele ja kauneimatele loominguimpulssidele. Teda pole võimalik toita vaid sõnadega. Kunstniku aju on seotud meeltega – nägemine, heli, maitse, lõhn, puudutus. See on terve võlumaailm, ning kunstil ongi palju ühist võlukunstiga. Kui täidad oma kaevu veega, mõtle võlumaailmale, vaimustusele, naudingule. Ära mõtle kohustustele. Ära tee midagi, mida peaksid tegema – see oleks nagu vaimsete kätekõverduste tegemine, sundides end lugema igavat, kuid väga kiidetud arvustust. Tee seda, mis sind võlub, uuri seda, mis sind huvitab. Mõtle mõistatusele, mitte teema valdamisele.
Mõistatus on see, mis võlub, meelitab, kütkestab. (Kohustus võib nüristada, tuimestada, eemale peletada) Oma kaevu täites arvesta oma sisetunnet selle kohta, mis on jäänud saladuseks, mitte selle kohta, mida tuleks veel välja uurida. Mõistatus võib olla väga lihtne – kui ma täna sõidan siitkaudu, mitte tavalist teed mööda, kuhu ma siis jõuan? Sisseharjunud marsruudi muutmine heidab meid käesolevasse hetke. Me saame taas keskenduda nähtavale, visuaalsele maailmale. Uus ümbrus annab uue teadmise. Mõistatus võib olla veel lihtsam – kui süütan selle viirukiküünla, mida ma tunnen? Lõhnaaistingut alahinnatakse sageli, ometi on ta tee võimsate assotsiatsioonide ja tervenemise juurde. Jõululõhnad mistahes aastaajal, värske leiva või koduse supi lõhn võib kosutada sisemist nälgivat kunstnikku.
Mõned helid rahustavad meid, teised stimuleerivad. Kümme minutit suurepärast muusikat võib olla väga efektiivne meditatsioonimeetod. Viis minutit tantsu paljajalu, trummide saatel, ja kunstnik on taas valmis maailmaga toime tulema. Kaevu täitmine ei pea olema midagi eriti uudset. Näiteks söögitegemine sobib sama hästi. Kes koorib ja viilutab juurvilju, töötleb ka oma mõtteid. Mäletate, kunst on kunstnikuaju tegevuse tulemus? Me saavutame temaga kontakti tänu rütmile. Tänu riimile, mitte tähendusele. Porgandi kaapimine, õuna koorimine – see on sõnasõnalises tähenduses mõtteaine. Igasugune regulaarne, korduv tegevus täidab kaevu.
Oleme kuulnud palju haledaid lugusid, kuidas õed Bronted ja Jane Austen olid sunnitud oma kirjatöö õmblustöö alla peitma. Proovige ise veidi õmblustööd, siis näete neid lugusid hoopis teises valguses. Õmblustöö on juba olemuselt korrapäraste ja korduvate liigutustega. Õmblemise ajal võivad peas sündida terved romaanid. Pärast pole muud, kui lõika seda, mida õmblesid!
Räägitakse, et Einstein kurtis: “Miks tulevad mul kõige paremad ideed alati duši all?” Aju-uuringud ütlevad tänapäeval, et dušš stimuleerib kunstnikuaju. Dušš, ujumine, küürimine, habemeajamine, autojuhtimine – need kõik on korrapärased, korduva iseloomuga tegevused, mis õhutavad meid andma ohje loogilise mõtlemise ajupoolkera käest kunstniku ajupoolkera kätte. Nõusid pestes leiame järsku lahenduse raskele loomingulisele probleemile, maanteel tuleb hiilgav mõte just siis, kui sooritame keerukat manöövrit …
Tee kindlaks, mis töötab sinu puhul kõige paremini, ning kasuta seda. Paljud kunstiinimesed on avastanud, et kasulik on hoida autos käepärast märkmik või diktofon. Steven Spielberg igatahes väidab, et parimad ideed on tulnud talle just maanteel. See pole juhus. Liiklusvoos ümbritsesid teda kui kunstnikku igast küljest uued, üha muutuvad pildid. Pildid aktiveerisid ta kunstni kuaju. Kujundid täitsid kaevu.
Meie keskendunud tähelepanu on väga oluline. Me peame elukogemustele vastu minema, mitte neid ignoreerima. Paljud inimesed on lugemissõltlased, et ainult mitte midagi enda ümber märgata. Isegi väga huvitavaid inimesi täis vagunis eelistatakse lugeda lehte, jäädes nii ilma kõigist neist piltidest ja helidest enda ümber, mis kõik oleksid aga kaevu veega täitnud. Loovuse takistus on sõna-sõnalt takistus. Takistus tuleb kindlaks teha ja eemaldada. Oma kaevu veega täitmine on üks võimalus seda teha. Kunst on kujutlusvõime mäng aja väljakul. Luba endal mängida.
Üks loova olendi elu põhivajadusi on toetus. Kahjuks on seda raske leida. Ideaalis hoolitsevad lapse eest ja toetavad teda kõigepealt omaenda tuumpere liikmed ja siis üha laienev ring sõpradest, õpetajatest, heasoovlikest inimestest. Noorel kunstnikul on vajadus saada tunnustust mitte ainult saavutuste ja triumfi de, vaid ka pingutuste ja katsetuste eest. Õnnetuseks paljudel juhtudel ei leita seda olulist tunnustust. Tagajärjeks on see, et lapsed võib-olla ise ei teagi, et nad on kunstnikud.
Harva ütlevad vanemad: “Tee proovi ja vaata, mis saab,” kui nende järglane ilmutab kunstilisi kalduvusi. Nad pigem manitsevad ettevaatusele, kuid hoopis enam oleks vaja toetust. Noor kunstnik lisab enda hirmudele ka vanemate omad ja loobub üldse sellest päikeselisest unistusest, leppides kahetsuse ja oleks-juvõinud-igatsusega. Just seal, läbikukkumise hirmu ja unistuste vahel sünnivadki varikunstnikud.
Ma mõtlen Edwinile, õnnetule miljonärist börsikauplejale, kelle elu ainus rõõm on ta kunstikollektsioon. Kuigi ta oli visuaalsetes kunstides väga andekas, utsitasid vanemad teda valima finantsmaailma. Isa kinkis talle 21. sünnipäevaks börsimaakleri koha. Aktsiad ongi tema elu kuni tänase päevani. Vanuselt kolmekümnendate keskel, on ta korraga nii väga vaene kui väga rikas. Raha pole suutnud talle osta loomingulist eneseteostust. Nüüd ümbritseb ta end kunstnike ja kunstiteostega, olles nagu väike laps, kes pressib nina vastu kommipoe akent. Talle meeldiks väga olla looja, kuid ta usub, et see on kättesaadav teistele, temale mitte. Heldelt kinkis ta ühele kunstnikule hiljuti terve aasta elamisraha, et ta saaks oma unelmaid püüda. Kuna Edwinit kasvatati teadmises, et tema küll ei saa olla kunstnik, ei julge ta endale samasugust kingitust teha.
Edwini juhtum pole haruldane. Sageli surutakse laste kunstianded maha või lihtsalt ignoreeritakse neid. Kõige paremate kavatsustega püüavad vanemad lapse loomust suunata hoopis muus, mõistlikumas suunas. “Lõpeta unistamine!” kõlab üsna sageli. Teine levinud manitsus on “Sinust ei saa kunagi midagi, kui sul on aina pea pilvedes!” Pisikesi kunstnikke püütakse panna mõtlema nii, nagu mõtleksid pisikesed arstid või pisikesed juristid. Harva juhtub, et perekond soovitab lapsel minna ja teha katset kunstivallas. Isa ja ema kummitab ju müüt nälgivast kunstnikust. Parimal juhul soovitatakse lapsel mõelda kunstist kui hobist, nagu mingist ehispaelast tõelise elu küljes.
Paljude perede jaoks jääb kunstniku karjäär täiesti väljapoole nende sotsiaalset ja majanduslikku realiteeti. “Kunst ei maksa su elektriarveid.” Tagajärjeks on see, et kui lapsel üldse lubatakse mõelda kunstist kui võimalikust elukutsest, siis tingimata mõistlikult.
Erin oli andekas lastepsühhiaater, kui teda hakkas painama jätkuv rahulolematus oma tööga. Täpselt teadmata, mida teha, hakkas ta üht lasteraamatut kohandama filmistsenaariumiks. Kui töö oli poole peal, nägi Erin kord unenägu, kus ta hülgas omaenda lapskunstniku. Enne psühhiaatriks saamist oli Erin olnud andekas kunstiüliõpilane. Kaks aastakümmet oli ta endas maha surunud kõik kunstialased soovid ning suunanud oma loovuse teiste aitamisse. Nüüd, peaaegu neljakümnesena, igatses ta enese heaks midagi ette võtta.
Erini lugu on kahjuks liigagi levinud. Andekal lapsel soovitatakse hakata kunstiõpetajaks või puuetega inimeste käsitööõpetajaks. Andekal sõnameistril soovitatakse hakata juristiks, sest nendel läheb sõnaseadmise oskust vaja, või siis meedikuks, sest nad on ju targad. Nii saabki lapsest, kes on sündinud lugusid kirjutama, andekas psühhiaater, kes tegeleb teiste inimeste lugudega. Kuna nad on liiga ära kohutatud, et hakata kunstnikuks, liiga madala enesehinnanguga, et üldse ära tunda oma unistust, saavad neist varikunstnikud. Kuigi nad on kunstnikud, ei tea nad seda, seepärast saadavad nad varjuna professionaalseid kunstnikke. Ise teadmata, et neil on samad anded, mida teiste juures nii imetlevad, abielluvad nad sageli kunstiinimesega, või vähemalt käivad kohtamas inimesega, kes avalikult julges valida karjääri, mida nemad salajas ihalevad.
Jerry, tõkestatud loovusega kunstnik, hakkas käima Lisaga, kes oli andekas, kuid rahatu vabakutseline kunstnik. “Olen sinu suurim fänn,” teatas ta Lisale. Mida Jerry kohe ei söandanud öelda, oli see, et tema enda unistuseks oli teha filme. Tal oli terve kunstiraamatute kogu ja suurel hulgal erialaseid ajakirju. Kuid ta ei julgenud midagi konkreetset ette võtta. Selle asemel suunas ta oma aja ja tähelepanu Lisa karjääri edendamisse. Tema juhendamisel läks Lisal hästi, lõpuks oli tal raha ja teda tunti. Jerry omalt poolt oli endiselt blokeeritud. Kui Lisa soovitaski talle filmi õppida, tõrjus Jerry mõtte hirmuga tagasi. “Kõik ei saa kunsti teha,” ütles ta Lisale – ning iseendale.
Kunstiinimesed armastavad omasuguseid. Varikunstnikke tõmbab oma õige hõimu suunas, kuid nad ei söanda oma sünnipärast õigust veel välja nõuda. Väga sageli on puhtalt julgus, mitte talent, põhjuseks, miks ühest inimesest saab kunstnik, aga teisest varikunstnik, kes peidab end varjudesse, julgemata välja astuda ja oma unistust päevavalgusesse tuua, kartes selle purunemist. Varikunstnikud valivad sageli varielukutse – lähedal soovitud erialale, isegi sellega paralleelne, kuid ikkagi mitte päriselt asi ise.
Francis Truffaut, kommenteerides kriitikute mürgisust, märkis, et küllap on nad hätta jäänud režissöörid, nagu ta ise oli kriitikuna olnud. Tal võib olla õigus. Potentsiaalne kirjanik läheb sageli ajakirjandusse või reklaami, kus ta võib oma talenti rakendada ilma, et peaks riskima unelmate kirjanikukarjääriga. Potentsiaalne kunstnik hakkab teiste kunstnike mänedžeriks, saades suurt naudingut kellegi teise kunsti kaudu, kuna see on ikkagi lähedal ta enda unistustele. Carolyn, andekas fotograaf, töötas edukalt, kuigi õnnetuna, teise fotograafi assistendina. Jean, kes unistas stsenaristiametist, tegi poole minuti pikkustest reklaamfi lmidest minimängufilme. Kelly, kes tahtis saada kirjanikuks, kuid ei julgenud oma annet tõsiselt uskuda, oli päris edukas “tõeliste” edukate kirjanike agent.
Kõik need varikunstnikest naised oleksid pidanud astuma varjust välja, lava keskele. Nad teadsid seda, kuid ei julgenud. Neid on niimoodi kasvatatud, ning teistsuguseks muutumine nõuaks neilt teadlikku pingutust. On vaja tublisti eneseteadlikkust ja julgust, et öelda head kavatsustega, kuid domineerivale (või ainult domineerivale) vanemale: “Oot-oot! Ma ikka olen küll kunstnik!” Vanem võib vastata: “Kuidas sa seda tead?” Muidugi, algaja kunstnik ei tea. Tal on lihtsalt unistus, igatsus, salasoov. Mingit käegakatsutavat tõendit pole, kuid salasoov elab edasi. Reeglina on algaja kunstnik enese vastu liiga karm, süüdistades end hiljem aastate kaupa, et pole julgenud tegutseda. See karmus vaid süvendab tema varikunstniku-staatust.
Meenutagem, kunstnikuks kasvamine vajab hoolitsust. Varikunstnikud ei saanud seda piisavalt. Ja ikkagi süüdistavad nad iseennast arguses. Mingis väärastunud darvinistliku determinismi puhangus ütleme endale, et õige kunstnik saab hakkama ka kõige vaenulikumas keskkonnas ja leiab alati oma kutsumuse, just nagu kirjatuvi oma kodu. See on jama. Paljud tõelised kunstnikud saavad liiga vara või liiga palju lapsi, on liiga vaesed või kultuurikeskustest liiga kaugel, et oma kutsumus tõeliselt realiseerida. Nad on mitte omal valikul varikunstnikud, kes jäävadki kuulma oma unistuse kutset, kuid on lootusetult eksinud kultuurilisse labürinti ega saa kutsele järgneda.
Kõik varikunstnikud tunnevad rahulolematust, tajuvad, et midagi läks valesti ja midagi jäi tegemata. Nad tahaksid kirjutada. Nad tahaksid maalida. Nad tahaksid näidelda, muusikat teha, tantsida … kuid ei julge ennast tõsiselt võtta. Kes tahab varjude maailmast lava keskele astuda, peab õppima võtma ennast tõsiselt. Leebelt, kuid järjekindlalt tuleb hoolitseda oma kunstniklapse eest. Loovus on mäng, kuid varikunstniku jaoks on endal mängida lubamine hoopis raske töö.
Katkend pärineb Julia Cameroni raamatust “Loovuse tee”.
