Tuntud blogija ja maailmarändur, endine profikorvpallur Jesper Parve kirjutab oma raamatus "Mees" avameelselt sellest, mis on mehelikkus, milline on mehe roll suhtes ja missugune on tõeline mees.
Mehelikkus
Kuidas ja miks on Eesti meessoo kvaliteet langenud nii palju, et kogu ühiskond pidevalt meie kallal vingub? Mis on saanud siin elanud viikingitest, keda kõik kummardasid? Kuhu on kadunud need vaprad sõdalased? Sõdalastest rääkides ei mõtle ma muidugi enam seda, et mehed peaksid, mõõk ja kilp käes, mööda Vabaduse väljakut ringi tormama ja vaenlasi otsima. Tänapäeval on meeste välimistest lahingutest enamasti saanud sisemised. Ja need lahingud kestavad kogu meie ärkveloleku aja: kodus, töö juures, sõpradega suheldes ja muidugi ka sporti tehes. Ka mina ise pean kõige suuremad ja vihasemad võitlused ikka enda sees iseendaga ja kui saavutan võidu, siis ka tähistan seda.
Muide, tegelikult on Eestis väga palju ägedaid ja võimsaid mehi, aga nad ei hakka lihtsalt silma. Ma tean ja kohtan neid hingesõdureid peaaegu iga päev. On palju mehi, kes teavad, kes nad on, kuid ei pea seda kogu aeg teistele välja näitama. Ja on ka väga palju ägedaid mehi, kes ise ei teagi, kui ägedad nad on. Kindlasti teate ka ise mõnda mõlemast variandist. Aga kui te ise ei tea kedagi, siis küsige mõne oma naistuttava käest – naised tunnevad need väega mehed kohe ära.
Keegi kuskil mainis, et mehelik mees on vaikne mees. Et tavaliselt võib seltskonnas kõige mehelikuma mehe ära tunda selle järgi, et ta ei räägi midagi. Teate, kui ma olin kunagi noorem ja veetsin palju aega vanemate inimeste seltskonnas, kaasa arvatud vanemate naiste seltskonnas, siis mind peeti alati väga müstiliseks ja põnevaks noormeheks, sest ma ei rääkinud kunagi midagi. Kõik arvasid, et ju ma olen väga sügav mees. Asi oli aga lihtsalt selles, et ma ei julgenud oma suud lahti teha, sest ei osanud midagi tarka öelda, kuna ei teadnud millestki midagi. Nii et veelkord see tõetera: kui sul ei ole midagi tarka öelda, ole parem vait. Mõjub paremini.
Arvatakse muidugi ka, et mehelik mees on kindlasti kena. Et kenale mehele on kõik uksed avatud ja kõik teed valla. Eks muidugi saadakse paljudesse kohtadesse tänu välimusele jalg ukse vahele, kuid “tänu” lollile iseloomule lüüakse see sama kiiresti ka kinni. Naistel on super hea vaist ja instinkt. Nad tunnevad paremini, kui näevad, mis tähendab seda, et tark naine usaldab oma vaistu rohkem kui silmi. Ning kui mehe välimus ja olemus ei lähe kokku, on asi jama – naine saab kohe aru, et midagi on viltu, ja hakkab sellisest mehest eemale hoidma.
Mees, kes teab, mis ta nimi on, on mehelik mees. Sa oled sina. Sa ei ole naabri-Villu, Tiit ega Toomas. Nagu mina ei ole Tom Valsberg ega ka Alar Ojastu. Me võib-olla ajame nende meestega sama asja, aga inimestena oleme väga erinevad. “Parve, kurat, ära võrdle porgandit peenisega!” Selle lause hüüdis mulle mu kunagine noortetreener, kui üritasin korvpallimängu ajal varem televiisorist nähtud Ameerika tippkorvpallurite liigutusi järele teha. See hetk on mul siiamaani hästi meeles, sest see lause oli nii otsekohene ja räige ja erines tol ajal koolis õpetatud elutarkustest, et jäigi ajusoppi pidama. Naljakas, et ma olen treenerile isegi tänulik nõnda idiootse lause eest. See ütlus on mind eluteel isegi aidanud. Kui kipun võrdlema asju, mida ei saa omavahel võrrelda, ilmub see hetk mängust jälle mu silme ette ja ma saan aru, et pean oma mõtteid korrastama.
Millegipärast on see lause mu keelel olnud mitmeid ja mitmeid kordi just naistega suheldes. Olen tihti sattunud seltskondadesse, kus arutatakse valjult ja häbenemata oma suhteprobleeme, ja peamiselt nõnda, et miks meil on nii ja teistel naa. Miks minu mees on selline toru, aga mu sõbrannal on palju parem, sest teeb seda ja teist. Miks minu mees ei võiks rohkem olla tema moodi. Mul on see porgandi-lause olnud mitu korda keelel, kuid ei ole siiski nii äärmuslikuks läinud ja olen üritanud pehmemalt seletada. Mehed, kui satute ka sellisesse vestlusesse, siis võite vahel ennast kaitsta ja öelda, et oled selline, kuna oled just tema mees ja su naisel on väga suur osa selles, kuidas sa käitud. Lõppude lõpuks on ikkagi naine see, kes valis sind kõigi nende teiste isaste vahelt välja ja lubas enda kaaslaseks hakata. Jah, seda on meil, meestel, küll raske seedida, kuid esimese sammu sugudevahelisel suhtlemisel teeb siiski naine. Kõigepealt valib naine, kellele ta annab võimaluse endaga tuttavaks saada ja kellele ei, ning alles siis võib mees otsustada, kuidas naisele õigesti läheneda. Enamikul kordadest jääb muidugi mehele mulje, et ta murdis mõne naise maha või võrgutas väga oskuslikult. Ei, kallid mehed, naised on kõigest teadlikud. Nad on väga targad. Kõigepealt andsid nad sulle võimaluse ja siis jälgisid muiates sinu püüdlusi. Ja ka seda võite mainida, et kui naine teeb maha ja naerab kuskil oma mehe üle, siis ta naerab tegelikult ka enda üle. Ja naine võib arvestada ka sellega, et seesama sõbranna, kelle mehe tema toob eeskujuks, toob kodus eeskujuks oma mehele just sinu. Teate ju, et pildialbumisse, mida jõuluõhtul näidatakse, jõuavad igapäevaelust vaid kõige ilusamad pildid.
Ma loodan, et ükskord saavad naised aru, et nad ei saavuta sellega mitte midagi, kui võrdlevad oma meest etteheitvalt kellegi teisega. Nõnda aetakse asju ainult hullemaks. Me ju kuulame ja noogutame, aga tegelikult läheb see meile hinge, tekitab trotsi ja teeb haiget. Kuid me ei näita seda välja, sest nii on meid õpetatud. Huvitav, kuidas mõjuks naistele, kui me neile pidevalt suhete raskematel aegadel heidaks ette, et miks neil ei ole sellist tagumikku ja rindasid nagu Egle Eller-Nabil. Mehed, see, et te käitute hoopis teistmoodi kui teie naine, on täiesti OK. Te ei pea sellepärast põdema. Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu. Tema on sinu vastaspool, ta peabki olema erinev. Temas peaksid peituma sinul puuduolevad omadused ja oskused. Ta on see, kellega koos olles olete üks tervik. Oleks ta täpselt selline nagu sina, oleksite kaks poolikut.
Aga sa pead olema ka mees. Sina ise. Nagu enne öeldud, siis kõik taandub enesekindlusele. Vahel on kahju kuulata meeste lugusid, kes ei ole enda üle uhked. Ei tohi olla ülbe ega oma uhkusega piire ületada, aga selg peab sirge olema. Kahju on just ägedatest meestest, just nendest, kes ei veeda oma päevi linnakontoris arvuti taga või pidevalt mõeldes, kuidas ainult rohkem raha teenida. Jah, jutt käib just sinust, kes sa oled oma kätega üles ehitanud maja või kokku pannud traktori. Või sina, kes oled küla parim sepp. Kas sa tead, kui suur väärtus sellel on? Just sellel, et sa oskad oma kätega midagi teha? Ole uhke selle üle. Pool maailma meestest ei oska kruvigi seina lasta. Nii et ole uhke oma õpitu ja oskuste üle, ära ole nii tagasihoidlik. Kasvata munad ja hakka elama. Siis tunneb sinu üle uhkust ka eesti naine. Ja sa ei pea enam muretsema, et äkki läheb ta kellegi teise juurde.
Ega Eestis lihtne ei ole, tean seda omast käest, kuna olen elanud välismaal väga erinevates keskkondades ja erineva heaolutasemega riikides. Aga kui on raske, tee see enda jaoks siis heaks. Joo kasvõi veini, loe raamatuid, käi trennis, istu ahju ees … või nagu ütles üks äge Eesti meeskunstnik: rasketel hetkedel toimetulekuks tee kõvasti keppi ja mõtiskle elu üle – siis elad üle.Tee midagigi, et sul oleks parem. Palun ära ainult ole sünge ega muuda ka teiste elu süngeks.
Katkend pärineb kirjastuselt Pilgrim äsja ilmunud Jesper Parve raamatuesitluse galeriid.
Loe lisaks ka: David Deida “Tõelise mehe tee”, kirjastus Pilgrim
Robert Augustus Masters “Mina olen mees”, kirjastus Pilgrim
John Gottman, Julie Schwartz Gottman “Mida naised tahavad”, kirjastus Pilgrim
“Mees. Otse ja ausalt”
Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu. Kes üldse on mees, millal saadakse meheks, millal ma võin öelda, et olen mees? Kes kurat oskab sellele küsimusele praegusel ajal Eestis vastust anda. Vanadel aegadel oli lihtne – olid kindlad asjad. Kes Vene sõjaväest tagasi tuli, oli mees. Siis oli aeg naine võtta, pere teha ja ülejäänud elu tööd rügada, et naine saaks kodus hakklihakastet ja kartulit vaaritada ning mees töö juures viina juua. Elu oli lihtne, sest ei teatudki muud viisi. Ei olnudki muud viisi. Aga oled sa kunagi üldse mõelnud, kes sa oled – oled sa mees või oled veel poiss? Oled sa mees, kes vastutab ja kellele võib loota? Või oled veel poiss, kes otsib abi ja kindlust teiste silmadest? Mehed, te valite hoolega autot, valite krunti, valite tööd, valite laenutingimusi. Olge head ja mõelge väga läbi ka see, kellega soovite oma elu koos veeta. Sest hea naine võib tõsta sind kõrgustesse, kuid halb tirida põrgusse. Hea avab sinus uskumatu potentsiaali ja vaimu, halb tapab igasuguse loovuse ja väe. Sellega, kelle valite enda kõrvale, veedate loodetavasti koos kogu oma ülejäänud elu. Nii et ikka valige, kui muidugi on veel võimalus valida. Endine profikorvpallur Jesper Parve ütleb, et ta vist on lõpuks leidnud oma tee. Ta on palju uurinud mehe väge, meheks olemist ja meheks elamist ning jagab nüüd selles raamatus oma kogemusi ja juhtumisi. Jesper rõhutab, et siin on kirjas tema lugu ja mõtted, mis teda on aidanud. Sinul, lugeja, on oma lugu!
