Juba sündides teab laps oma olemuse sügavuses, et tema kehastumise mõte seisneb kõigi nende arvukate õppetundide läbitöötamises, mida elu talle ette annab. Peale selle valis tema hing täiesti kindla eesmärgiga välja konkreetse perekonna ja ümbruse, kus sündida. Meil kõigil, kes me sellele planeedile tuleme, on ühesugune missioon – läbi elada kogemused nii, et suudaksime need omaks võtta. Kogemuste omaksvõtmise kaudu õpime ennast armastama.
Kuna mõnikord elatakse kogemus läbi seda omaks võtmata, tunnistamata, st hukka mõistes, süütundes, hirmus, kahetsuses ja teistes eitamise vormides, siis tõmbab inimene alaliselt ligi asjaolusid ja isiksusi, mis/kes teda ikka ja jälle juhivad vajaduse juurde seesama kogemus uuesti läbi teha. Mõned aga mitte ainult ei ela ühte ja sama kogemust elu jooksul läbi palju kordi, vaid peavad aina uuesti kehastuma, et jõuda kogemuse täieliku omaksvõtuni.
Kogemuse omaksvõtmine ei tähenda, et peame seda õigeks või oleme sellega nõus. Pigem tahame anda endale õiguse eksperimenteerida ja läbielatava kaudu õppida. Ennekõike peame õppima ära tundma, mis on meie jaoks hea ja mis mitte. Ainus tee selle mõistmiseks on teadvustada kogemuse tagajärgi. Kõik, mida me otsustame teha või tegemata jätta, kõik, mida me teeme või ei tee, mida räägime või ei räägi, ja isegi kõik, mida mõtleme või tunneme, toob enesega kaasa teatud tagajärjed.
Inimene tahab elada ikka enam teadvustatult ja arukalt. Veendudes, et mingi kogemus toob endaga kaasa ebameeldivaid tagajärgi, ei peaks enese või kellegi teise peale vihastuma, vaid õppima lihtsalt oma valikut (isegi ebateadlikku) omaks võtma, et mõista – niisugune valik ei olnud arukas. Tulemuseks on, et kogemus jääb meelde. Selles seisnebki üleelatud kogemuse omaksvõtmine. Tuletan sulle meelde, et vastasel korral, isegi kui sa endale täie otsustavusega ütled, et ma ei taha seda rohkem üle elada, kordub kõik uuesti. Sa pead endale andma õiguse ühe ja sama vea või ebameeldiva kogemuse kordumiseks, kuni koguneb küllalt julgust ning otsustavust, et end muuta. Miks me ei mõista juba esimesel korral? Aga sellepärast, et meil on ego, mida kaitsevad me uskumused.
Igaühel meist on hulgaliselt uskumusi, mis ei lase meil olla me ise. Mida rohkem ebameeldivusi nad meile toovad, seda jõulisemalt tahame neid peita, lämmatada. Me püüame isegi uskuda, et meil ei ole enam neid uskumusi. Et eneses selgusele jõuda, peame kehastuma mitmeid kordi. Ja ainult siis, kui keha – mentaalne, emotsionaalne ja füüsiline – hakkab kuulma sisemist jumalat, tunneb hing täielikku õnne.
Kõik, mida elasime üle kogemust aktsepteerimata, koguneb hinges. Ja hing, olles surematu, tuleb aina maale tagasi – erinevates kehades ja mällu kogunenud pagasiga. Enne kui sünnime, teeme otsuse, missugust ülesannet hakkame eelseisvas kehastuses lahendama. See otsus, nagu ka kõik, mis on hinge mällu kogunenud varem, ei ole salvestatud teadlikku mällu (intellektimälu), vaid me teadvustame elu jooksul järk-järgult oma eluplaani ja seda, milles meil on vaja selgusele jõuda.
Kui ma osutan või räägin millestki lahendamata jäänust, pean alati silmas mingit kogemust, mis on läbi elatud seda mitte aktsepteerides. Võtame näitena tütarlapse, kelle hülgas poega ootav isa. Sel juhul tähendab kogemuse aktsepteerimine, et tüdruk annab isale õiguse soovida poega ja hüljata (ära põlata) oma tütar. Ennast selle tüdrukuna aktsepteerida tähendab aga anda endale õigus olla isa peale vihane ning andestada enesele oma viha. Ei pea jääma vähimatki hukkamõistu – ainult kaastunne ja nende mõlema kannatuste mõistmine.
Ära lase end alt vedada egol, mis sageli laseb käiku kõik vahendid, et ainult veenda meid, nagu oleksime selle või teise situatsiooni lahendanud.
Kui tihti me ütleme endale: „Jaa, ma saan aru, teine oleks käitunud täpselt samuti nagu mina“ – et ainult vabaneda vajadusest ennast teadvustada ja anda endale andeks! Sellise võttega püüab ego salamisi silma alt ära koristada ebameeldiva olukorra. Juhtub, et tunnistame küll ebameeldivat situatsiooni või isiksust, kuid samas ei anna endale õigust tema peale vihastada, ei minevikus ega olevikus. Seda nimetatakse ainult kogemuse omaksvõtuks. Kordan: on oluline erinevus kogemuse omaksvõtu ja iseenese omaksvõtu vahel. Viimane on raskem, sest meie ego ei soovi tunnistada, et kõik raskemad kogemused elame läbi ainult selleks, et veendumusele jõuda: me ise käitume teistega täpselt samal viisil nagu nemad meiega.
Oled sa märganud, et kui sina kedagi milleski süüdistad, siis seesama inimene süüdistab sind samas asjas?
Vaat mispärast on nii tähtis õppida ennast mõistma ja aktsepteerima niivõrd täielikult, kui see üldse võimalik on. Ainult nii võime aegamööda hakata situatsioonidest läbi minema ilma liigsete kannatusteta. Ainult sinust sõltub otsus, kas võtta end kätte ja saada oma elu peremeheks või lubada, et seda kontrollib su ego. Et seda dilemmat lahendada, läheb vaja kogu su mehisust, sest sel juhul sa kisud möödapääsmatult lahti vanad haavad. See aga on väga valus, eriti kui kannad neid juba mitmeid elusid. Mida tugevamini sa teatud olukorras kannatad või oled hädas teatud tüüpi inimsuhetega, seda vanem on su probleem.
Väljapääsu otsides võid loota oma sisemise jumala peale. Tema vägi on sinus olemas ja töötab alati. Ta tegutseb nõnda, et suunab sind inimeste ja olukordade juurde, mis on hädavajalikud su kasvuks ja arenemiseks vastavalt enne sinu sündi koostatud eluplaanile.
Veel enne sündi kannab su sisemine jumal sinu hinge selle ümbruse ja perekonna juurde, mis on sulle tulevaseks eluks vajalikud. Niisugune magnetiline külgetõmme nagu elueesmärgidki on ühest küljest ette määratud sellega, et eelmistes eludes sa ei õppinud elama armastuses ja omaksvõtus, aga teisest küljest sellega, et sinu tulevastel vanematel on lahendada oma isiklik probleem lapse, see tähendab sinu kaudu. Nii saame ka seletada fakti, et tavaliselt tuleb nii vanematel kui lastel tegemist teha ühtede ja samade haavadega.
Kui oled juba siia maailma sündinud, ei ole sa enam teadlik kogu oma minevikust, sest oled keskendunud hinge vajadustele. Su hing tahab, et võtaksid end omaks kõigi kogutud kogemuste, vigade, tugevate ja nõrkade külgede, soovide ja läbikukkumistega.
See enese aktsepteerimise vajadus on meil kõigil. Ent varsti pärast sündi hakkame märkama, et püüdlus olla mina ise kutsub täiskasvanutes ja ümbruses esile rahulolematuse. Me teeme järelduse, et loomulik olla on halb ja ebaõige. See avastus ei ole meeldivate killast ja kutsub lapses sageli esile vihapurskeid. Niisugused pursked toimuvad nõnda sagedasti, et kõik suhtuvad neisse kui millessegi normaalsesse. Neid nimetatakse lapse või teismelise kriisideks. Võib olla, et inimolevuste juures ongi need normiks muutunud, ent loomulikuks ei saa neid küll pidada. Kui lapsel on lubatud olla tema ise, siis ta peab end ülal loomulikult ja tasakaalukalt ega hakka mitte kunagi „korraldama kriise“. Kahjuks selliseid lapsi peaaegu ei ole olemas. Selle asemel elab enamik lastest vastavalt minu vaatlustele üle neli järgmist etappi:
I etapp – äratundmisrõõm, et olen olemas, olen mina ise;
II etapp – kannatus selle pärast, et olla ISE ei tohi;
III etapp – kriisiperiood, mäss, vastuhakk;
IV etapp – et vältida kannatusi, annab laps alla ja kujundab lõpuks endast uue isiksuse, mis vastab täiskasvanute ootustele ja tahtmistele.
Mõned inimesed jäävad pidama kolmandas etapis ja on kogu oma elu vastutegutsemise, viha või vastuhaku seisundis.
Kolmandal ja neljandal etapil loomegi endale uued isiksused, maskid, sageli isegi mitu maski, mis kaitseksid meid teises etapis kogetud valu eest. Neid maske on ühtekokku viis ja vastavad viiele põhilisele hingehaavale, mis inimolendil tuleb kogeda. Aastatepikkused vaatlused lubavad mul konstateerida, et kõik inimlikud kannatused võib siduda nende viie haavaga. Siin nad on kronoloogilises järjekorras, selles järjekorras, nagu need inimese elus ilmuvad:
HÜLJATI
JÄETI MAHA
ALANDATI
REEDETI
OLDI EBAÕIGLANE
Iga kord, kui me kannatame või põhjustame kannatusi nende haavade tõttu, tunneb kogu meie olemus end reedetuna. Me ei ole truud oma sisemisele jumalale, meie olemuse vajadustele, sest laseme egol uskumuste ja hirmudega kontrollida oma elu. Me loome maske, et peita enda või teiste eest seda, mida me pole tahtnud seni lahendada.
Mis maskid need siis on? Siin ongi nende loetelu koos haavadega, mida nad püüavad varjata.
HAAVAD – MASKID
hüljati – põgenik
jäeti maha – sõltuv
alandati -masohhist
reedeti – kontrollija
oldi ebaõiglane – rigiidne
Mask kujutab endast vastavat isiksusetüüpi, kuna inimeses on arvukalt uskumusi, mis määravad ära ka tema sisemise seisundi. Sisemine seisund aga määrab käitumisviisi, mis tundub endale võetud maskist lähtudes kõige normaalsem. Mida sügavam on haav, seda sagedamini selle pärast kannatatakse ja seda rohkem ollakse sunnitud maski kandma.
Me kanname maski ainult siis, kui tahame end kaitsta. Näiteks kui inimene tunneb ebaõiglust, mida tema suhtes on mingitel asjaoludel ilmutatud, või mõistab enda üle kohut, et oli ebaõiglane, või kardab, et teda mõistetakse tema ebaõigluse pärast hukka, siis ta „paneb ette“ rigiidse maski, s.o hakkab käituma nagu jäik, rigiidne inimene.
/…/
Tahan sinuga jagada oma tähelepanekuid selle kohta, kuidas erinevate tüüpide esindajad räägivad, istuvad, tantsivad jne. See aitab sul selgemini näha maskidega seotud erinevusi käitumises.
Maski tüübist sõltub kõnemaneer ja hääl.
* Põgeniku hääl on nõrk ja jõuetu.
* Sõltuval on lapselik hääl, kaebleva varjundiga.
* Masohhist „kaunistab“ oma häält teeseldud intonatsioonidega, nii näitab ta, et tunneb huvi.
* Rigiidse kõne on mõnevõrra mehaaniline ja vaoshoitud.
* Kontrollijat saab eristada tema kõva hääle järgi.
Missugust autot sa eelistad? Alljärgnevad iseloomustused näitavad, milline sinu isiksustest määrab valiku.
* Põgenikule meeldivad vähem silmatorkavad ja mitte eredavärvilised autod.
* Sõltuv eelistab mugavaid autosid, mitte niisuguseid, nagu on kõigil.
* Masohhist valib väikese ja kitsa auto, kuhu mahub vaevalt sisse.
* Kontrollija ostab võimsa, silmatorkava auto.
* Rigiidne eelistab klassikalist, töökindlat, vastupidavat autot – tema tahab, et ta raha läheks täie ette.
Sa võid sellist iseloomustust kohaldada ka teistele ostudele, samuti riietumismaneerile.
See, kuidas inimene istub, näitab, mis toimub ta hinges, kui ta räägib või kuulab.
* Põgenik tõmbub kägarasse, püüdes tugitoolis enda alla võimalikult vähe ruumi võtta. Ta tõmbab jalad enese alla, sest talle tundub, et kui ei ole maaga kokkupuudet, on kergem põgeneda.
* Sõltuv valgub tugitoolis laiali või nõjatub kõrvalasuva tugitooli käe- või seljatoele. Keha ülemine osa on kaldunud ettepoole.
* Masohhist istub väljasirutatud jalgadega. Enamasti valib aga ebasobiva koha ja tunneb ennast sellepärast ebamugavalt.
* Kontrollija istub kogu kehaga tahapoole kaldudes ja ristab kuulates käed. Sõna võttes kummardub ettepoole, et näida kaasvestleja silmis veenvam.
* Rigiidne istub täiesti sirgelt, kuid võib jalgade asendit muuta. Ta seab kogu keha rangelt sümmeetriliselt, mis veelgi enam rõhutab ta jäika rühti. Mõnikord paneb jalad või käed risti – kui ei taha toimuvat tunda.
Niisuguseid näiteid võib tuua palju. Olen veendunud, et kui jälgid oma käitumist, oskad mõne kuu pärast kergesti ära tunda, missugust maski mingil hetkel kasutad ja missugune hirm selle maski taga peitub. Niisama lihtsalt hakkad ära tundma ja mõistma kaasinimeste maske.
