Sageli küsitakse minult, kas on võimalik avastada hingehaavu väikestel lastel. Ma jälgin suure huviga oma lapselapsi (sel momendil, kui neid ridu kirjutan, on neil sünnist möödunud seitsmest kuust kuni üheksa aastani). Enamikul neist avastan ma juba hingehaavad, mis on jäädvustunud nende füüsilisse välimusse. Mida selgemini on selles eas nähtav sisemine haav, seda tõsisem see on. Teisest küljest, oma täiskasvanud laste kehaehituses märkan nüüd hoopis teisi haavu, mitte neid, mida panin tähele lapse- ja noorukieas, kirjutab Kanada psühholoog Lise Bourbeau oma popuraarses raamatus „Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tõeline mina“.
Meie keha on niivõrd teadvustatud, et leiab alati mooduse teatada, mis meil korras ei ole, mis on lahendamata. Tegelikult kasutab meie sisemine jumal keha teadaannete jaoks.
On täiesti võimalik, et lugedes erinevate haavade kirjeldusi, aga samuti vastavate maskide kandjate käitumise iseärasusi, tunned end ära kõiges – füüsiline keha aga ei peta. Tahan rõhutada: väga tähtis on hästi meelde jätta füüsilise keha kirjeldus, sest keha peegeldab väga täpselt seda, mis toimub inimese sees. Palju raskem on end ära tunda emotsionaalsel ja mentaalsel tasandil. Pea meeles, meie ego ei soovi, et kõik me uskumused oleks päevavalgele tiritud – need moodustavad ju ta toidu, ta elab nende najal.
Võimalik, et sul tekib soov vaielda, kui loed, et näiteks teatud haava käes kannatavad isikud on konfliktis oma ema või isaga. Enne kui jõudsin niisugustele järeldustele, uurisin rohkem kui tuhandet inimest ja veendusin, et asi on just nimelt nii. Kordan siin seda, mida räägin igal oma seminaril: rohkem lahendamata probleeme jääb selle lapsevanemaga, kellega lapsel või noorukil oli justkui suurem teineteisemõistmine. Inimesel on raske uskuda, et ta kannab hinges viha selle vanema peale, keda armastas üle kõige. Selle väite esimeseks kinnituseks on eitus, järgneb viha ja alles peale seda on inimene võimeline reaalsusele näkku vaatama.
Sellest algab tervenemine.
Sulle võivad tunduda ebameeldivana erinevate haavadega seotud isikute käitumise kirjeldused ja teised iseärasused. Kui tunned ära mõne oma haava, hakkad ehk eitama vastavat enesekaitseks loodud maski kirjeldust. See on täiesti normaalne inimlik vastuhakk. Anna enesele aega. Pea meeles: sa käitud nii, nagu dikteerib su mask, tähendab, see ei ole sina ise. Samas kui kellegi käitumine sulle ei meeldi või ärritab sind, siis kas sulle ei too kergendust teadmine, et see on märk maskist, mille inimene ette pani, vältimaks haiget saamist või kannatusi? Ära seda unusta ning sa muutud palju sallivamaks ja sul on kergem teisi inimesi armastusega vaadata.
Võtame näiteks nooruki, kes peab end ülal nagu pöörane. Kui avastad, et ta käitub nii vaid sellepärast, et püüab varjata oma haavatavust ja hirmu, siis su suhtumine temasse muutub, sest tead, et pole ta mingi pöörane ega üldsegi ohtlik. Säilitad rahu ning oled suuteline nägema ta häid omadusi, mitte ainult vigu ning jämedust.
Lootustandev on fakt, et isegi kui sa juba sündisid haavadega, mida tuleb terveks ravida ja mis kogu aeg ilmnevad su reaktsioonides, siis maskid, mille oled loonud enesekaitseks, ei ole igavesed. Sinu keha võib samuti muutuda.
Kõigele vaatamata möödub rohkem kui aasta, enne kui on võimalik konstateerida tulemusi füüsilise keha tasandil: keha muutub alati aeglasemalt, sõltuvalt mateeria olemusest, mis on ta ülesehituse aluseks. Meie märksa peenemad kehad (emotsionaalne ja mentaalne) kujunevad ümber hoopis lühema aja jooksul pärast seda, kui oleme oma olemuse sügavuses armastusega vastu võtnud teatud otsuse. Näiteks on meil väga kerge soovida (emotsionaalselt) ja ette kujutada (mentaalselt), kuidas me reisime välismaale. Sellekohase otsuse võime vastu võtta mõne minuti jooksul. Projekti konkretiseerimine füüsilises reaalsuses (teha plaan, kokkulepped, koguda raha jne) nõuab rohkem aega.
On olemas hea moodus kontrollida oma füüsilisi muutusi: tee endast igal aastal pilt. Tee suures plaanis fotod kõigist kehaosadest, nii et üksikasjad oleksid hästi näha. Jah, keegi muutub kiiremini, keegi aeglasemalt, täpselt samuti nagu ühed inimesed saavad reisi ettevalmistustega valmis kiiremini kui teised. Peamine on mitte katkestada sisemiseks ümberkujunemiseks tehtavat tööd, sest just see täidab elu õnnega.
Hülgamise haava käes kannatava inimese keha (põgeniku mask)
Sageli teevad inimesed suurivaevu vahet kahel mõistel – hülgama ja maha jätma. Kedagi maha jätma tähendab temast eemalduma, tema juurest ära minema kellegi teise või millegi muu pärast. Hülgama aga tähendab ära tõukama, mitte soovima näha enese kõrval või oma elus. See, kes hülgab, kasutab väljendit ma ei taha, aga see, kes maha jätab, ütleb ma ei või (ei saa).
Olla hüljatud on väga sügav haav. Hüljatu tunneb seda kui lahtiütlemist oma olemusest, kui eitust oma õigusele olemas olla. Kõigist viiest haavast ilmneb üljatustunne esimesena, see aga tähendab, et sellise haava põhjus tekib esimesena. Hing, kes tuleb maale tagasi eesmärgiga sellest haavast terveks saada, osutub hüljatuks sünnimomendist alates, aga paljudel juhtudel isegi varem.
Paslik näide on soovimatu, juhuslikult ilmale tulnud laps. Kui selle beebi hing ei saanud hüljatuse üleelamisega hakkama, see tähendab, et ei osanud jääda iseendaks ega tundnud end hästi vaatamata sellele, et teda omaks ei võetud, siis elab ta möödapääsmatult uuesti läbi hüljatuse seisundi. Eredaks näiteks on ebasoovitavast soost laps. On suur hulk muidki põhjusi, mille pärast lapsevanem oma lapse hülgab. Meil on aga väga tähtis mõista, et ainult need hinged, kel on hädasti vaja läbi elada hüljatuse kogemus, tõmbavad ligi üht või mõlemat teatud tüüpi lapsevanemaid: neid, kes tingimata oma lapse hülgavad.
Väga sageli on ka nii, et vanemal ei olegi kavatsust oma last hüljata, ometi tunneb laps end hüljatuna iga tühise põhjuse pärast, näiteks peale solvavat märkust või kui lapsevanem tunneb viha, on kannatamatu jne. Kui haav on kokku kasvamata, on seda väga kerge lahti kiskuda. End hüljatuna tundev inimene ei ole objektiivne. Ta interpreteerib kõiki sündmusi läbi oma haavafiltri ja tunne, et teda on hüljatud, muutub vaid teravamaks, kuigi see ei vastagi ehk tegelikkusele.
Päevast, mil imik tundis end ärapõlatuna, hakkab ta kujundama PÕGENIKU maski. Ma olen viibinud paljude regressioonide juures, kus inimesed on tagasi läinud oma looteperioodi, ja olen tähele pannud, et need, kes kannatavad hüljatuse haava käes, näevad end emaüsas väga väiksena, vähe ruumi võtvana ja sageli pimeduses. See on kinnitanud mu oletust, et põgeniku maski kujunemine saab alguse juba enne sündi.
See mask avaldub füüsiliselt justkui märkamatus kehaehituses. See on niisugune keha (aga ka kehaosa), mis nagu tahaks kaduda. Kitsa ja kokkusurutuna oleks see nagu spetsiaalselt konstrueeritud nõnda, et oleks kergem minema libiseda või kahe silma vahele jääda, võtta enda alla võimalikult vähe ruumi, olla peaaegu märkamatu. See keha ei taha enda alla võtta liiga palju ruumi, ta võtab põgeniku kuju, tähelepandamatu inimese kuju ning püüab hõivata nii vähe ruumi kui võimalik. Kui näed inimest, kes sarnaneb kummitusega, on nagu luu ja nahk, siis võib suure tõenäosusega oletada, et ta kannatab sügavalt hüljatuse haava käes.
Põgenik on isiksus, kes kahtleb oma õiguses olemas olla; tundub isegi, et ta nagu polegi täielikult kehastunud. Sellepärast jätab ta keha lõpetamata, lõpuni komplekteerimata, üksteisega halvasti kokku sobitatavatest fragmentidest koosneva mulje. Vasak näopool võib näiteks märgatavalt erineda paremast, kusjuures see on näha palja silmaga, ei ole vajadust mõõteriistade abil kontrollida. Muuseas, tuleta meelde, kas sa oled sageli näinud ideaalsete kehapooltega inimesi.
Nähes, kuidas see inimene seisab (õlad ettepoole, käed harilikult surutud vastu keret jne), ütleme, et ta keha on nagu kinni seotud. Jääb mulje, et miski blokeerib keha või selle erinevate osade kasvu: ühed kehaosad erinevad teistest suuruselt, mõned inimesed aga näevad välja nagu lapse kehaga täiskasvanud.
Kaastunnet esile kutsuv keha räägib ilmekalt sellest, et inimene kannab endas hüljatu haava. Enne sündimist valis ta hing ise selle keha, et panna end situatsiooni, mis aitaks haava terveksravimisele kaasa.
Põgeniku iseloomulikeks tunnusteks on väike nägu ja väikesed silmad. Silmad näivad tühjad või eemalviibivad, sest selle haavaga isiksusel on kalduvus igal võimalikul juhul tõmbuda oma maailma või „lennata kuu peale“ (astraali). Sageli on need silmad hirmu täis. Jälgides põgeniku nägu, võib sõna otseses mõttes tunda sellel maski, eriti silmades. Talle endalegi tundub sageli, et vaatab maailma läbi maski. Mõned põgenikud on mulle tunnistanud, et maski tunnetus näol ei kao neil mõnikord terve päeva, teistel kestab see mõne minuti. Pole kuigi tähtis, kui kaua see kestab, tähtis on, et see on nende moodus mitte osaleda enese ümber toimuvas.
Mitte osaleda, et mitte kannatada!
Kõigi ülalloetletud tunnuste olemasolu osutab sellele, et hüljatu trauma on väga sügav, märgatavalt sügavam kui neil, kel esineb ainult üks tundemärk, näiteks ainult põgeniku silmad. Kui kehale on omased pooled põgeniku tunnustest, siis võib oletada, et ta ei kanna kaitsvat maski kogu aeg. See võib käia näiteks küllaltki suure kehaga, kuid väikese põgenikunäo ja väikeste silmadega inimese kohta või suure kehaga, aga väga saledate säärtega inimese kohta. Kui ei täheldata kõiki hüljatu tunnuseid, siis haav ei ole nii sügav.
Maski kandmine tähendab mitte olla sina ise. Juba lapsepõlves töötame välja endale mitteomase käitumismaneeri, arvates, et see kaitseb meid. End hüljatuna tundva inimese esimeseks reaktsiooniks on soov ära joosta, minema „libiseda“, kaduda. End hüljatuna tundev laps, kes loob endale põgeniku maski, elab harilikult fantaasiamaailmas. Sel põhjusel on ta enamasti tark, arukas, mõistlik, vaikne ega tekita probleeme.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmuvast Lise Bourbeau popuraarsest raamatust „Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tõeline mina“.
