Iseenda olemuse uurimine on igaühe elu kulgu lahutamatult sisse kootud. Elu loomulikud üles- ja allamägeminekud võivad olla kas isikliku kasvu või isiklike hirmude põhjustajaks. Kumb neist domineerib, sõltub täielikult sellest, kuidas me muutustesse suhtume. Muutus võib tunduda põnev või hirmutav, aga sõltumata sellest, kuidas me muutustesse suhtume, tuleb meil kõigil seista silmitsi faktiga, et muutus on elu loomulik osa.
Kui sinus on palju hirmu, siis muutused sulle ei meeldi. Sa üritad enda ümber luua maailma, mis on etteaimatav, kontrollitav ja määratletav. Sa üritad luua maailma, mis su hirme ei stimuleeri. Hirm ei taha iseennast tunda. Hirm tegelikult kardab iseennast. Seega kasutad sa oma meelt ja üritad hirmu mittetundmise eesmärgil eluga manipuleerida.
Inimesed ei mõista, et hirm on objekt. See on lihtsalt järjekordne objekt universumis, mida sa oled võimeline kogema. Seoses hirmuga võid sa kahte asja teha: sa võid oma hirmu omaks võtta ning selle vabastamise kallal töötada, aga sa võid ka seda enda sees hoida ning üritada selle eest peitu pugeda.
Kuna inimesed ei tegele hirmuga objektiivselt, siis nad ka ei mõista seda. Lõppeks hoiavad nad oma hirmu ikkagi enda sees ning üritavad ära hoida asju, mis hirmu stimuleerida võiksid. Läbi oma elu üritavad nad luua turvalisust ja kontrolli, määratledes ära, kuidas elu peab olema, selleks et nendega kõik korras oleks. Just nii maailm hirmutavaks muutubki.
See ei pruugi ju kõlada hirmutavalt, vaid hoopis turvalisena. Aga nii see pole. Kui sedasi toimid, siis muutub maailm tõesti ohtlikuks. Elust saab “mina kõige vastu”- olukord. Kui sinu sees on hirm, ebakindlus või nõrkus ja sa üritad tagada, et neid ei stimuleerita, siis paratamatult tekivad su elus olukorrad ja muutused, mis sinu jõupingutustele väljakutse esitavad. Kuna sa seisad muutustele vastu, siis tundub sulle, et võitled eluga. Sulle tundub, et inimesed ei käitu nii, nagu nad peaks või et mingi olukord ei kujune selliseks, nagu sa tahad. Minevikus toimunu häirib sind ning tulevikusündmused võivad sinu nägemuses potentsiaalseid probleeme tekitada. Kogu sinu arusaam soovitust ja mittesoovitust, samuti heast ja halvast rajaneb sellele, et oled määratlenud, kuidas asjad peavad olema, selleks et sinuga kõik korras oleks.
Me kõik teame, et me nii toimime, kuid keegi ei sea sellist toimimisviisi kahtluse alla. Me arvame, et me peame selgeks mõtlema, kuidas elu olema peab, ning siis elu selliseks muutma. Ainult inimene, kes vaatab sügavamale ja küsib, miks peab elu teatud kindlal viisil juhtuma, seab selle kahtluse alla. Kuidas meil üldse sai tekkida arvamus, et elu ei sobi meile sellisel kujul, nagu ta on, ning et elu ei hakka meile sobima sellisel kujul nagu ta olema hakkab? Kes ütles, et see, kuidas elu loomulikult lahti rullub, ei ole õige?
Vastus on, et hirm ütles. See osa sinu sisemusest, millega kõik korras pole, ei ole võimeline elu loomuliku kuluga silmitsi seisma, kuna selle üle puudub kontroll. Kui elu kulgeb viisil, mis su sisemisi probleeme stimuleerib, siis meie määratluse kohaselt ei ole enam kõik korras. See on tegelikult väga lihtne: see, mis sind ei häiri, see sulle sobib ja see, mis sind häirib, see sulle ei sobi. Me defineerime kõik oma välised kogemused tulenevalt oma sisemistest probleemidest. Kui tahad vaimselt kasvada, pead seda muutma. Kui määratled maailma tulenevalt oma olemuse kõige rohkem sassis olevast osast, siis mis sa ootad, kuidas maailm sulle paistab? See paistab nagu kohutav segadus.
Kui vaimselt kasvad, siis märkad, et sinu katsed end probleemide eest kaitsta tekitavad tegelikult probleeme juurde. Kui üritad inimesi, kohti ja asju korraldada nii, et need sind ei häiriks, hakkab sulle tunduma, et elu on sinu vastu. Sulle tundub, et elu on võitlus ja iga päev on raske, kuna sa pead kõigega võitlema ja kõike kontrollima. Tunned konkurentsi, armukadedust, hirmu. Sulle tundub, et igal hetkel võib keegi sind häirida. Keegi ütleb või teeb midagi ning juba tunnedki sisemuses häiritust. Nii muutub elu ohuks. Sellepärast peadki sa nii palju muretsema. Sellepärast ongi su meeles kõik need dialoogid. Sa üritad välja nuputada, kuidas asju ära hoida või mida juba juhtunu suhtes ette võtta. Sa võitled maailmaga ja see muudab maailma sinu elu kõige hirmutavaks asjaks.
Alternatiiviks on otsustada eluga võitlemine lõpetada. Sa mõistad ja aktsepteerid, et elu ei ole sinu kontrolli all. Elu muutub pidevalt ja kui sa püüad seda kontrollida, siis ei ole sa kunagi võimeline täielikult elama. Elu elamise asemel sa kardad elu. Aga kui otsustad eluga võitlemise lõpetada, pead seisma silmitsi hirmuga, mis sind võitlema pani. Õnneks ei pea sa seda hirmu enda sees hoidma. Elu ilma hirmuta on olemas. Et sellest võimalusest aru saada, peame kõigepealt hirmu sügavamalt mõistma.
Kui sinu sees on hirm, siis elusündmused paratamatult stimuleerivad seda. Just nagu vette visatud kivi, nii tekitab ka maailm ja selle pidev muutumine sinu sees pinnavirvendusi. Selles ei ole midagi halba. Elu tekitab olukordi, mis panevad sind proovile, kõik eesmärgiga eemaldada sisemisi blokeeringuid. Selles, mis sinu sisse blokeeritud ja maetud on peituvadki hirmu juured. Hirmu põhjustavad sinu energiavoo blokeeringud. Kui energia on blokeeritud, ei saa see tõusta üles ja su südant toita. Seega muutub su süda nõrgaks. Kui su süda on nõrk, muutub see vastuvõtlikuks madalamatele vibratsioonidele ja üks madalatest vibratsioonidest on hirm. Hirm on iga probleemi põhjus. Hirmus on kõigi eelarvamuste juured, kõigi negatiivsete tunnete, nagu viha, armukadedus, üliarenenud omandiinstinkt, juured. Kui sul ei oleks hirmu, siis elaksid sa selles maailmas täiuslikult õnnelikuna. Mitte miski ei häiriks sind. Sa oleksid valmis seisma silmitsi kõige ja kõigiga, sest sinus ei oleks hirmu, mis võiks sind end häirituna tundma panna.
Vaimse arengu eesmärgiks on sinu hirmu põhjustavate blokeeringute eemaldamine. Alternatiiv on blokeeringute kaitsmine, et sa hirmu tundma ei peaks, kuid selleks tuleb sul aga üritada oma sisemiste teemade vältimise eesmärgil kõike kontrollida. On raske aru saada, miks me otsustasime, et tark on oma sisemisi teemasid vältida, kuid kõik väldivad neid. Inimesed ütlevad: “Ma teen ükskõik mida, et saaksin oma jamasid enda sees hoida. Kui sa ütled midagi, mis mind häirib, siis ma kaitsen ennast. Ma karjun su peale ja panen sind su sõnu tagasi võtma. Kui sa paned mind end sisemuses häirituna tundma, siis sa veel kahetsed seda.”
Teisisõnu, kui keegi teeb midagi, mis stimuleerib hirmu, siis sa arvad, et ta tegi midagi valesti. Ja siis teed sa kõik mis vaja, et kindlustada, et seda enam kunagi uuesti ei juhtuks. Kõigepealt kaitsed sa ennast ja siis kaitsed sa end selle eest, et seda uuesti ei juhtuks. Sa teed mis iganes vaja, et sa ei peaks end häirituna tundma.
Lõpuks saad sa piisavalt targaks ja mõistad, et sa ei taha seda jama enda sisse. Pole tähtis, kes seda stimuleerib. Pole tähtis, mis olukord seda jama tabas. Pole tähtis, kas see on mõistlik või kas see tundub õiglane või mitte. Kahjuks enamik meist nii targad pole. Me isegi ei ürita oma jamadest vabad olla, me lihtsalt üritame jamade enda sees hoidmist õigustada.
Kui tõesti vaimselt kasvada tahad, siis sa mõistad, et jamade enda sees hoidmine hoiab sind lõksus. Lõpuks tahad sa iga hinna eest välja. Siis sa mõistad, et tegelikult üritab elu sind aidata. Elu ümbritseb sind inimeste ja olukordadega, mis arengut stimuleerivad. Sa ei pea otsustama, kellel on õigus ja kes eksib. Sa ei pea teiste inimeste teemade pärast muretsema. Sa pead lihtsalt olema valmis millega iganes silmitsi seistes oma südame avama ja lubama puhastusprotsessil aset leida. Kui sellega alustad, siis esimese asjana märkad, et tekivad olukorrad, mis tabavad otse su jamadesse. Tõtt-öelda on nii juhtunud terve sinu elu. Ainuke vahe on selles, et nüüd näed sa selles head, sest see annab võimaluse asjadel minna lasta.
Jamad, mis sind pidevalt maas hoiavad, tõstavad pead. Kui see juhtub, siis lase neil minna. Sa lihtsalt luba valul üles oma südamesse kerkida ning endast läbi minna. Kui nii toimid, siis läheb valu sust läbi. Kui sa tõeliselt tõde otsid, siis lased minna iga kord. See on kogu teekonna algus ja lõpp – sa alistud iseenda tühjendamise protsessile. Kui sellega tööd teed, hakkad ka minnalaskmisprotsessi peenemaid seaduspärasusi mõistma.
Kuna tegu on vältimatu tõega, siis ühe seaduspärasuse õpid sa mängu väga varajases staadiumis. Sa õpid selle küll varakult ära, kuid seda järgida püüdes komistad korduvalt. See seaduspärasus on väga lihtne: kui miski tabab su jamasid, siis lase sel minna kohe, sest et hiljem on see keerulisem. See ei muutu lihtsamaks, kui sa seda uurid või sellega mängid, lootuses et see olukorda leevendab. See ei muutu lihtsamaks, kui sa selle üle juurdled, sellest räägid või seda ainult osaliselt vabastada üritad. Kui tahad olla vaba kuni oma olemuse tuumani välja, pead laskma minna otsemaid, sest et hiljem see lihtsamaks ei muutu.
Et seda seaduspärasust järgides elada, pead sa mõistma selle põhimõtteid. Esmalt pead olema teadlik sellest, et sinu sees on midagi, mis tuleb vabaks lasta. Seejärel pead sa olema teadlik sellest, et sina ehk see, kes märkab, kuidas su jamad üles kerkivad, ei ole see, mis sa koged. Sina küll märkad, kuid kes sa oled? Selline keskmes olev teadvus on tunnistaja troon, Iseenda troon. Ainult sellisel troonil istudes saad sa lasta minna. Ütleme, et sa märkad, et miski on tabanud su südant. Kui lased minna ja jääd teadvuse troonile paigale, saab see, mida sa märkasid, sinust läbi minna. Kui sa ei lase minna ja end selle asemel tekkinud häirivatesse tunnetesse ja mõtetesse kaotad, siis näed, kuidas sündmused järgnevad üksteisele nii kiiresti, et enam ei saa sa isegi aru, mis sind tabas.
Kui sa minna ei lase, siis sa märkad, et energia, mida su südames stimuleeriti, töötab nagu magnet. Selle külgetõmbejõud on fenomenaalne ning see tõmbab sinu teadvuse kaasa. Järgmisena märkad sa, et sa ei ole enam kohal. Enam ei suuda sa säilitada teadlikku vaatenurka, mis sul esmalt häiritust märgates oli. Sa lahkud objektiivse teadveoleku troonilt, millelt sa nägid, kuidas su süda reageerima hakkas, ja lased end südamest pärinevatel energiamuutustel kaasa tõmmata. Mingi aeg hiljem tuled sa tagasi ning saad aru, et oled ära olnud. Sa tuled tagasi ja mõistad, et olid totaalselt oma jamade sisse ära kadunud. Ja siis sa loodad, et ei teinud või ei öelnud midagi, mida sa kahetsed.
Vaatad korraks kella ja märkad, et möödunud on viis minutit, tund või isegi aasta. Võid oma selguse üsna pikaks ajaks kaotada. Kuhu see läks? Kuidas see tagasi tuli? Me tegeleme nende küsimustega peagi, kuid tegelikult on tähtsaim see, et kui sa näed selgelt, siis ei ole sa kuhugi minemas. Siis istud sa lihtsalt teadvuse keskmes ja jälgid, mis su jamasid tabab. Niikaua kui sa jälgid, ei kao sa selle sisse ära.
Võti on mõistmises, et kui sa ei lase sel minna viivitamata, siis tõmbab aktiveeritud energia häiriv jõud su teadvuse tähelepanu enda peale. Niipea kui su teadvus häiringusse sukeldub, kukud sa Iseenda troonilt. See juhtub silmapilkselt. Sa ei tunne, et sa lähed kuskile, samamoodi nagu sa ei tunne, et sa ruumist lahkud, kui sa raamatusse või telešõusse süvened. Sa lihtsalt lahkud teatud kindlast teadvuse punktist, kust sa ümbritsevast objektiivselt teadlik olid. Su teadvus lahkub keskmest, kus ta oli tunnistajaks paljudele energiatele sinu ümber ja sa keskendud vaid ühele nendest energiatest.
Iseenda troonilt lahkumine ei juhtu tavaliselt tahtlikult. Selle põhjuseks on külgetõmbeseadus. Teadvuse tähelepanu tõmbab endale alati kõige häirivam objekt – äralöödud varvas, vali heli või valutav süda. Sama seaduspära kehtib nii seespool kui väljaspool. Teadvus liigub selle peale, mis häirib kõige rohkem. Seda me peamegi silmas, kui me ütleme, et “Heli oli nii vali, et see püüdis mu tähelepanu.” See tõmbas su teadvuse enda peale. Kui miski tabab blokeeringut, siis toimub samasugune külgetõmme ja ebamugavuse allikas tõmbab su teadvuse enda peale. Ning see koht muutub su teadvuse trooniks. Kui ebamugavus lahtub ja laseb sul minna, siis on loomulik, et triivid kõrgema teadvuse trooni poole tagasi. Siin istud sa siis, kui häiringud su tähelepanu kõrvale pole juhtinud. Aga nii tähtis kui see kõrgem troon ka pole, sama tähtis on teada saada, mis juhtub siis, kui su tähelepanu häiringu poolt kõrvale juhitakse – siis langeb su teadvuse troon sinna, kus tunned häiritust, ja sealt paistab maailm hoopis teistsugusena.
Analüüsime seda langust samm sammu haaval. See algab, kui sind häiriva energiaga kaasa tõmmatakse. Jõuad välja täpselt sinna, kuhu sa ei kuulu. See siin all on viimane koht, kus sa tahaksid, et su teadvus asuks. Aga just siia see tõmmataksegi. Kui sa nüüd läbi sind häiriva energia välja vaatad, on kõik selle energia hägu poolt moonutatud. Asjad, mis enne tundusid ilusad, tunduvad nüüd koledad. Asjad, mis sulle meeldisid, tunduvad nüüd sünged ja depressiivsed. Aga tegelikkuses ei ole midagi muutunud. Sa lihtsalt vaatad elu häiringu troonilt.
Iga selline muudatus sinu tajudes peaks sulle meelde tuletama, et lase minna. Momendist, kui sulle hakkab näima, et sulle ei meeldi inimesed, kes sulle varem meeldisid, momendist, kui su elu sulle hoopis teistsugune näib, momendist, kui kõik hakkab negatiivseks muutuma – lase minna. Sa oleks juba varem pidanud minna laskma, kuid sa ei teinud seda. Jama on selles, et nüüd on see raskem. Sa võinuksid hinge tõmmata ja lasta minna kohe, kui see algas. Ilma kogu tsüklit läbi tegemata on nüüd endise teadvuse trooni tagasisaamine tõsine töö.
Tsükkel on aeg, mis kulub suhtelise selguse troonilt lahkumisest kuni sinna naasmiseni. Ajaperioodi pikkuse määrab esialgse häirituse põhjustanud energiablokeeringu sügavus. Kui blokeeringut korra aktiveerida, peab see oma ringi ära tegema. Kui sa minna ei lase, siis haaratakse sind kaasa. Sa ei ole enam vaba, sa oled lõksus. Niipea kui langed oma suhtelise selguse troonilt, jääb sul loota ainult häiriva energia halastusele. Kui blokeeringut aktiveerib käimasolev olukord, võid omadega kaua maas olla. Kui see juhtub olema ainult sinust läbi minev sündmus ja blokeeringust vabanenud energia hajub koheselt laiali, siis sa näed, et sa triivid tagasi üles üsna kiirelt. Põhiline mõte seisneb aga selles, et asi ei ole enam sinu kontrolli all. Sa jäid alla.
Selline on langemise anatoomia. Kui oled niisuguses häirituse seisundis, siis on sul kalduvus tegutseda, et asjad taas korda saada. Sul ei ole selgust näha, mis toimub, sa lihtsalt tahad, et see häiriv olukord lõppeks. Seega hakkad langema allapoole, oma ellujäämisinstinkti poole. Sulle võib tunduda, et pead tegema midagi drastilist. Sa võid tahta oma abikaasa maha jätta või kolida või töölt ära tulla. Meel hakkab igasuguseid asju ütlema, kuna talle ei meeldi see, kus sa omadega oled ja ta tahab sealt mis iganes viisil pääseda.
Nüüd, kui sellesse punkti langenud oled, tuleb maiuspala. Kujuta ette, et olles parasjagu häiriva energia sisse ära kadunud, siis tegelikkuses sa ka teed ühte või mõnda asja, mida su meel sul teha laseb. Kujuta ette, mis juhtuks, kui sa tegelikult ka töölt ära tuleksid või kui sa otsustaksid, et “Ma olen seda piisavalt kaua enda sees hoidnud. Nüüd ma talle alles ütlen!” Sa ei kujuta ettegi, kui suur samm allapoole see on. Üks asi on see, kui miski sind sisemuses häirib. Aga momendist, kui lased sellel väljenduda, momendist, kui lased sel energial oma keha liigutada, langed sa järjest allapoole. Nüüd on põhimõtteliselt võimatu minna lasta. Kui sa hakkad kellegi peale karjuma, kui sa sellises ebaselges seisundis tegelikult ka kellelegi ütled, mis sa temast arvad, siis segad sa ka selle teise inimese südame ja meele oma jamasse. Nüüd on teie mõlema egod kaasa tõmmatud. Niipea kui energiaid väljendad, niipea tahad sa oma tegusid kaitsta ja need kohasena paista lasta. Kuid see teine inimene ei arva kunagi, et need kohased olid.
Nüüd hoiavad sind veelgi rohkemad jõud maas. Esmalt langed sa pimedusse, seejärel manifesteerid seda pimedust. Kui nii toimid, siis võtad sa sõna otseses mõttes blokeeringu energia ja levitad seda. Kui oma jama maailma maha kallutad, siis justkui võõpaksid sa maailma sellega üle. Sa lased veelgi enam seda energiat enda ümbruskonda ja see tuleb sinu juurde ringiga tagasi. Nüüd oled sa ümbritsetud inimestest, kes sinuga vastavalt suhtlevad. See on järjekordne “keskkonnasaaste” vorm ja see mõjutab su elu.
Nii need negatiivsed tsüklid käivad. Sa võtad tükikese oma jamast, mis tegelikult ei ole midagi muud kui sinu minevikust pärit ja sügaval sinu sees istuv häiring, ja istutad selle sind ümbritsevate inimeste südametesse. Mingil hetkel tuleb see kõik ringiga sinu juurde tagasi. Kõik, mis sa välja saadad, tuleb tagasi. Kujuta ette, kui sa endast väljas olles kõik sind häirivad energiad täielikult kellegi peale maha kallaksid. Niimoodi inimesed oma suhteid rikuvad ja oma elu hävitavadki.
Kui madalale saad sa laskuda? Kui oled nõrgestatud, siis võib miski tabada järgmist blokeeringut ja seejärel järgmist. Sa võid langeda nii madalale, et sinu elust saab täielik segadus. Sa võid jõuda punkti, kus oled täielikult kontrolli ning oma keskme kaotanud. Sellises seisundis võib su varasem selguse troon küll aegajalt mööda triivida, kuid sa ei suuda sellest kinni hoida. Nüüd oled sa kadunud. Kas sa ikka veel kahtled, et sinu südames paikneva üheainsa blokeeringu tabamine võib põhjustada terve elu vältava languse? Seda on ennegi juhtunud.
Mis oleks, kui kõik, mis sa eelneva vältimiseks tegema pead, on kohe alguses minna lasta? Kui oleksid nii toiminud, siis langemise asemel oleksid tõusnud. Nii see käibki. Kui miski tabab blokeeringut, siis on see hea. On aeg sisemiselt avaneda ning blokeeritud energia vabastada. Kui lased minna ning lubad puhastumisprotsessil enda sees aset leida, siis saab blokeeritud energia vabaneda. Kui energia on vabastatud ja sel ülespoole voolata lastud, siis see puhastub ning suubub tagasi sinu teadvuse keskmesse. Siis ei nõrgesta see energia sind enam, vaid teeb sind tugevamaks. Sa hakkad liikuma järjest ülespoole, kõrgemale ja kõrgemale, ja sulle saab osaks tõusmise saladus. Tõusmise saladus on mitte kunagi alla vaadata – alati vaata ülespoole.
Ükskõik mis allpool ka toimub, lihtsalt suuna oma pilk ülespoole ja lõdvesta oma süda. Pimedusega tegelemiseks ei pea sa Iseenda troonilt lahkuma. Pimedus puhastab end ise, kui sel sündida lased. Pimedusega kaasaminek ei hajuta pimedust, see toidab seda. Ära isegi pööra end sinnapoole. Kui näed enda sees häirivaid energiaid, siis tea, et nii võibki olla. Ära arva, et sinu sees enam vabastamist vajavaid blokeeringuid ei leidu. Lihtsalt istu teadvuse troonil ning ära sealt kunagi lahku. Ükskõik mis allpool toimub, ava oma süda ja lase minna. Su süda puhastub ning mitte kunagi enam ei pea sa langema.
Kui siiski langed, siis tõuse üles ja unusta see. Kasuta seda õppetundi oma otsusekindluse tugevdamiseks. Lase minna kohe. Ära ratsionaliseeri, süüdista või ürita seda selgeks mõelda. Ära tee midagi. Lase minna viivitamatult ja luba energial minna tagasi kõrgeimasse võimalikku teadvuse keskmesse. Kui tunned häbi, lase sel minna. Kui tunned hirmu, lase sel minna. Kõik need on jäänused blokeeritud energiast, mis nüüd lõpuks puhastuda saab.
Alati lase minna kohe, kui saad aru, et sa seda veel teinud pole. Ära raiska oma aega, kasuta oma energiaid selleks, et ülespoole liikuda. Oled suurepärane olend, kellele on antud vapustav võimalus end sügavuti uurida. Kogu see protsess on väga põnev ja sa koged häid aegu ning halbu aegu. Igasuguseid asju juhtub. See kõik käib teekonna juurde.
Seega ära lange. Lase minna. Mis iganes see ka poleks, lase sel minna. Mida suurema asjaga on tegemist, seda suurem on tasu minnalaskmise eest ja seda suurem on mitteminnalaskmisest põhjustatud langus. See on üsna mustvalge. Sa kas lased minna või sa ei lase. Midagi vahepealset ei ole. Seega lase kõigil oma blokeeringutel ning häirivatel energiatel olla kütus su teekonnal. See, mis sind praegu maas hoiab, võib muutuda võimsaks ülespoole tõstvaks jõuks. Pead lihtsalt olema valmis tõusma.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt ilmunud Michael A. Singeri raamatust “Köidikuist vabanenud hing”.
Majandusalal doktorantuuris õppinud Michael A. Singer koges 1971. aastal sügavat vaimset ärkamist ning keskendus sellest hetkest alates joogale ja meditatsioonile. Teoses “”Köidikuist vabanenud hing” räägibki ta oma sisemaailma uurimisest, oma teekonnast teadvuse arendamisest ning kõigest sellest, mida sellega peale hakata. “See raamat on lihtne ja loogiline, samas sügav. Vaimne ning intuitiivne, kuid samas äärmiselt praktiline. Julgen arvata, et sobib teenäitajaks nii enesearenguteel esimesi samme astujale kui ka verstapostiks sellele, kel juba pikk tee käidud. Pole juhuslik, et sa seda raamatut praegu käes hoiad. Loe ja vaata julgelt järele, kuhu poole see raamat sind samme seadma paneb. Julge tuleb sul olla sellepärast, et igasuguste muudatuste tegemine elus nõuab suurt julgust ning vastakutiseismist hirmuga, tõenäoliselt ka valuga. Kui hirmust valu ees vabaned ja oled valmis elu kogu tema täiuses ning tundespektris kogema, siis saadki sa vabaks, siis saadki sa iseenda köidikuist vabaks,” kirjeldab Singeri teost selle tõlkija Merle Kelder.
