Alkeemia lugemisnurk | Elu laste ja koertega Tenerifel. Mehest rääkimata

Vahetult enne meie kuuenda Euroopa autoreisi ehk kolmanda Eesti-Tenerife marsruudi starti istume Henrikuga kodu terrassile hetkeks maha. Õndsa vaikushetke katkestab Henriku sügavamõtteline tähelepanek: „Täitsa hullud ikka!“. Selle märguande peale tõuseme püsti, Henrik tagurdab kodinaid, lapsi ja koeri täis tuubitud auto aiast välja. Mina viskan aiaväravat sulgedes viimase pilgu sügistoonides koduaiale, kehitan õlgu ja ümisen muiates: „Natuke vist jah“. Nii algab Triin Raave kirjutatud raamat „Tenerifel tegelikult“.

Kui viimaste aastatega siin- ja sealpool Atlandi ookeani meile esitatud küsimused – „Aga mismoodi te siia Tenerifele siis elama sattusite?“ – ühte ritta sättida, saaks tõenäoliselt tehtud tiir ümber maakera. Ega see päris tavaline tõepoolest ole, et inimesed kevade lõpus oma suvekodusse sõitmiseks mitme tuhande kilomeetri pikkuse teekonna ette võtavad. Sügisel aga jällegi õunamahla ja marineeritud seente asemel päevitusriided, kooliasjad ja õmblusmasina sisse pakivad ning taas oma talvela ehk talvekodu Tenerife poole vurama hakkavad.

Heledaverelisest välimusest minu mustlashing küll välja ei paista, kuid umbes kümme aastat veeretasin nagu kuuma kartulit teemat, kuidas tahaks ühe aasta jutti mõnes teises riigis hakkama saamist proovida. 2019. aasta sügiseks on meie elu Tetrise-mängus kukkunud vajalikele kohtadele enamik töö- ja pereelu klotse. Henriku vanemad pojad kannavad juba kaela ja jäävad Eestisse omi seiklusi seiklema. Ootamatult suureks kasvanud Oskar lükatakse lasteaia ustest välja ja lillelaps Linda on kõigi seiklustega nõus. Kriitilise 40. eluaasta joone ületanud pereisa Henrik kihutab isegi ilma mootorratast soetamata täie hooga otse keskeakriisi keskmesse. Aasta aega keskkonnavahetust tundub enese lahtiharutamiseks soodsa pinnasena. Sõlmede pusimist jagub aga omajagu ja nii saab aastast järgmine ning otsa veel järgminegi.

Ei saa salata, et seljataha jäänud kolme aasta sisse on surutud tavapärasest vähemalt kümme korda rohkem õppetunde, kohanemisraskust ja kokkuvarisemist, krokodillipisaraid ja kaaluta olekut. Aga see kõik on vaid justkui tilk tinti ääretusse ookeani täis laste säravaid naeratusi, uusi sõpru, otseses ja kaudses mõttes mäetippude vallutamist, lahkust, rõõmsameelsust ja päikesepaistet. Ma olen südamest tänulik ja õnnelik, et julgesin selle võimaluse vastu võtta.

Si puedes soñarlo puedes hacerlo!*

*Kui suudad millestki unistada, suudad seda ka saavutada!

Täielik koeraelu

Oktoober 2020

Elu Tenerifel pole alati nii lihtne, nagu välja paistab. Mõnel hommikul nagu ei teagi, kuhu veel veidi unehägune pilk esmalt visata – kas ookeanile, kõikjal mu ümber laiuvatele banaaniistandustele või pilvi kratsivate, loodetavasti siiski suhteliselt mitteaktiivsete vulkaanitippudeni. Minu kõrval on mitmeid tegelasi, kellel on kombeks arutada, kas eelnev päev oli 100% hea või seekord vaid 99%. Eks ole varemgi eksistentsiaalseid küsimusi laiemalt arutatud, näiteks „Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha?“. Mõtlen siin, et katsun aru saada, kuhu kaob see 1%, mis jääb puudu ideaalsest päevast. Kõige mõistlikum tundub selleks kirja panna iga oma liigutus ning pärast siis plussid, miinused ja saldo välja arvutada.

7.00 Mis oleks mõnusam, kui ärgates end rahulikult sirutada, ringutada, teha kerged kereringid ja otsa kiired hügieeniprotseduurid. Aga sel kellaajal on siin haldusüksuses üks hirmus sebimine ning vahetult enne uksest väljumist läheb üldiselt lahti kriiskelu. See on tõepoolest minu enda välja mõeldud sõna. Algselt pärineb see sõnast „arutelu“, kuid hääletoon ja -valjusus ning peamiselt monoloogile viitavad tunnused tingivad vajaduse välja aretada täiesti uudne lähenemine. Kuulake ise, kui kenasti see kõlab – kriiskelu. Parema tunnetuse huvides toon teile mõne elulise näite: „Kus mu mask on? Sa jätsid selle eile mänguväljakule, ma nägin küll. Aga mul on vaja mängukass kooli kaasa võtta! Pähh, kass, oled sa lolliks läinud. Anna mu võileivad tagasi! Need ei ole sinu, sa jätsid enda omad vedelema ja keegi sõi need ära! Issi, miks sa nii tegid? Mina ei tea midagi, miks sa tossudega magamistoas oled?“

8.10 Nagu ikka istun õigel ajal autos mina. Üksi. Justkui mina oleksin see, kellel on vaja õigeaegselt kooli jõuda.

8:30 Uskumatu, aga me ei olegi kõige viimased. Te võib-olla ei tea, aga meil siinkandis on kombeks, et igal hommikul ja lõunal seisab lõvipaarina kooliteel paar sinist mundrit, kes lehvitavad ja naeratavad lastele ning hoiavad pooleks tunniks eemale kõik rattalised. Täna jõuame suhteliselt viimasel hetkel – üks politseinik korjab veel teetõkkeid, kuid tavapärase lõbusa lärmi asemel valitseb maja ees erakordne vaikus ning värava ees tammub veel vaid üks löntis suukorviga hilineja. Selgub siiski, et hoopis hilinejatele armu andev õpetaja, kes ust viimaste nina ees kinni ei löö.

Huvitav, kas mu lastele tõesti meeldib siin käia? Igalõunasel koduteel nad küll kiidavad, et koolis oli väga tore. Aga tegelikult? Kodus on ju bassein – mitte et ma sellest august midagi ise väga arvaks; batuut – mul ajab see tegelikult pea ringi käima; heinamaa – valdava osa ajast siiski täielik kõrb. llmselgelt ei ole see igapäevane käik neil päris vabatahtlik. Ja kui me hommikuti pikemalt hoopis voodis mõnuleksime ning pärast üheskoos külmikust midagi mõnusat süüa otsiks ja näiteks palli mängima läheks, saaks tõenäoliselt eriti kurjaks see tegelane, kes end õppealajuhatajaks nimetab ning kooliväravas mingi masinaga otsaette sihib, justkui kontrolliks kiibi olemasolu.

9:00 Katsume siin võimaluse piires kohalikku ettevõtlust toetada, kuid mõnusate väikeste päikesepaisteliste kohvikute parklad on juba täis. Meil ei jää üle muud, kui suunduda pubisse, kus inimesed joovad õlut ning karjuvad üksteise ja televiisorist näidatava suure palli tagaajamise peale. Aga kõht juba toriseb ja millal enne on mul peekoni ja muna vastu midagi olnud. Ja siis, püha Pontus, mis kraanid taevas lahti keeratakse? Vihm Tenerifel? Põllumehed võivad küll rääkida, et loodus nõuab oma ja taimed tahavad kastmist, aga mul on ka teatavad ootused ning sorakil karvad ei kuulu nende hulka.

10.00 Kohvikus läheb veidi kiireks ja kere jääb heledaks, seega otsustan kodusele hommikusöögile rõhuda. Mis meil siin siis täna ka pakkuda on? Eelroaks tunduvad olevat puuviljad, peamiselt jälle need õnnetud banaanid. Aga kui ennast sügavamalt külmiku sisemusse suruda, näen ka võimalust pasteedisaiadeks. Purk avaneb. Taas olen hiljaks jäänud ja pasteeti on nii häbematult vähe nagu kaneeli Karlssoni Majasoku saiakestes.

10.30 Kõht on lõpuks ometi täis. Vaatan graafikut ja tundub, et täna on vaba päev. Tahan, kuulan transistorit, tahan, joon kisselli. Pikutaks isegi diivanil, aga kate läheb reetlikult kortsu.

14:30 Hea küll. Korjan lõpuks oma koivad lamamistooli päikesevannist kokku ja panustan natukene ühiselu arendamisse. Kõik need tomatite, suvikõrvitsate ja papaiade piirkonnad tahavad ju kultiveerimist. Revideerin hetkeseisu ja tahaks nii väga kõva häälega käratada, et kogu see Tootsi peenar on võsasse kasvanud ja gekosid täis. Mitte keegi siin peale minu ei viitsi ilmselgelt koduste tähtsate toimetustega tegeleda.

15.00 Perekond hakkab vaikselt koju laekuma. Sellest politseinike ning relvataolise kiibilugejaga varustatud õppealajuhataja poolt valvatavast varjupaigast nimega kool. Õnneks on see kõik tänaseks läbi ning lapsed pääsevad vabadusse. Minu juurde, kus on ka kõik need B-tähega asjad, millest enne rääkisin – bassein, banaanid ja batuut.

17.45 Minu põrnikad topivad endale jälle punased skafandrid selga. Jookseme

üksteise võidu üksteisest üle karjudes paar korda trepist üles ja alla, et tuua ära kõik autosõiduks vajalikud asjad, nagu veepudel, pall, Oskari vöö ja õun. Väravast väljasõitmist saadavad tavaliselt fraasid „hanna, dool, set, net“. Nemad ütlevad, et see on taekwondo, mina pakun, et nad on lihtsalt totrad.

19.30 Totrad või mitte, aga see üheskoos teiste omasugustega karjumine, käte ja jalgadega vehkimine ning näovärvi ja punase kostüümi tooni ühtlustamine annab mulle võimaluse võtta hetk iseendale. Jalutuskäik promenaadil, imetoredad kivid ja teokarbid rannal ja vahel ka mõni väike salajane maiustus. Lõpuks jõuame tagasi koju, aga ei ole siin mingit filmides lubatud päikest ega heinamaad. Esimese loojumist La Gomera taha tõendavad veel vaid mõned üksikud punakad kiired ja teine ei taha kohe mitte kasvama hakata. Kasta edaspidi või tagurpidi ja nii palju, kui suudad.

20.00 Pool perekonnast on asemetel siruli ja karjub vahetpidamata: „Amongass. Roobloks. Händs app. Skrolli edasi. Palju sul viibokke on?“ Tore on, aga kuidas on lood õhtusöögiga?

21.35 Ja hakkabki õhtusse kerima see järjekordne päev paradiisisaarel. Kui see ei olnud nüüd 100% hea päev, siis olen mina millestki valesti aru saanud. 1% jagu võib muidugi punkte maha võtta selle eest, et täna ei jätnud keegi võileibu ripakile. Väike väsimus kipub juba kontidesse, sest ega ma pole harjunud sellise tähelepanuga ning tegelikult on mul muudki teha, kui teie jaoks siin memuaare kokku kirjutada. Pigem jätkaksin peenardes sisalike väljakaevamist, hauguksin trenniõhtutel sadamakasse põõsastest välja või sätiksin end salaja kellegi voodisse kerra. Edaspidi palun pöörduge minu perenaise poole, talle tundub see klõbistamine ning uneleval pilgul päikesesarnaselt kiirgava ekraani poole vahtimine rohkem meeldivat.

Koerpoiss Saiko

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Triin Raave raamatust „Tenerifel tegelikult“.

Seotud

5 praktilist nippi kuidas meeleolu tõsta

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.