Vahetult enne meie kuuenda Euroopa autoreisi ehk kolmanda Eesti-Tenerife marsruudi starti istume Henrikuga kodu terrassile hetkeks maha. Õndsa vaikushetke katkestab Henriku sügavamõtteline tähelepanek: „Täitsa hullud ikka!“. Selle märguande peale tõuseme püsti, Henrik tagurdab kodinaid, lapsi ja koeri täis tuubitud auto aiast välja. Mina viskan aiaväravat sulgedes viimase pilgu sügistoonides koduaiale, kehitan õlgu ja ümisen muiates: „Natuke vist jah“. Nii algab Triin Raave kirjutatud raamat „Tenerifel tegelikult“.
Kui viimaste aastatega siin- ja sealpool Atlandi ookeani meile esitatud küsimused – „Aga mismoodi te siia Tenerifele siis elama sattusite?“ – ühte ritta sättida, saaks tõenäoliselt tehtud tiir ümber maakera. Ega see päris tavaline tõepoolest ole, et inimesed kevade lõpus oma suvekodusse sõitmiseks mitme tuhande kilomeetri pikkuse teekonna ette võtavad. Sügisel aga jällegi õunamahla ja marineeritud seente asemel päevitusriided, kooliasjad ja õmblusmasina sisse pakivad ning taas oma talvela ehk talvekodu Tenerife poole vurama hakkavad.
