Inimese läheduses, kes ennast ise hoiab, on hea olla. Tema ümber pole miinivälja, mis ettevaatusele sunniks. Miiniväli tekib selle inimese ümber, kellel on minevikust kaasa võetud palju materjali, mille ta on jätnud teadvustamata ja läbi töötamata. Kui juhtud midagi valesti ütlema või valesti toimima, astud psüühilisele miinile. Miin aktiveeritakse ning see paneb inimese reageerima üllataval ja kohatul moel. Miin plahvatab teisele näkku ning võib kaaslast päris tugevasti vigastada. Kui aga inimene ise ennast hoiab ja toetab, ei ole temas läbi töötamata teemasid, seetõttu ei ole ka ta reaktsioonid ettearvamatud. Tema peale võib loota, ta reageerib mõistuspäraselt ja arusaadavalt. Teisisõnu, ta reageerib nagu täiskasvanu.
Üks iseloomulik joon sellise täiskasvanulikkuse juures on see, et inimene oskab elada teise lähedal, mitte tema sees. Lähedal olles jagatakse teise muresid ja koormaid, kuid ei võeta neid temalt üle. Teist inimest austatakse nii palju, et hoitakse end tema elu kesksest ja pühast paigast eemal. See paik on seal, kus ta teeb otsuseid ja valikuid, mis määravad ta tuleviku. Teise austamine on see, et ei segata end teise ellu ei abivalmidusest, päästmisvajadusest ega soovist nõu anda. Teise austamine eeldab, et mõistetakse täielikult: lõppude lõpuks ei tea keegi, mis on teise isiku jaoks õige ja mis ei ole. Teist austav inimene ei tungi teiste sisemaailma, teades, et see on püha. Isegi Jumalal pole sinna asja. Jumal austab inimest nii väga, et ei tungi kutsumata mitte kuhugi.
Valu, vaev ja kannatus viivad kasvamise ja arenemiseni
Inimene, kes on oma valule silma vaadanud, märkab seda. Seepärast ei tõtta ta teist vaevadest vabastama, vaid annab kaaslasele võimaluse neile vastu astuda ja neist üle saada. Kuid ta on alati valmis kaaslase kõrval seisma, sest mõistab, et just siis on inimene kõige nõrgem ning vajab tuge ja mõistmist. Ta teab seda oma kogemusest.
Kui sageli me näeme, et teise aitamine tähendab seda, et hakatakse tema eest elama. Siseneme kaaslase ellu ning hakkame tema eluga tegelema. Kaitseme kaaslast mille eest iganes, näiteks meie endi eest. Me ei julge talle öelda, mis mõtted meil peas mõlguvad, sest kardame ta reageerimist. Ei räägi tõtt, sest kardame haiget teha. Me ei mõista, et tõde ei saa kellelegi haiget teha, vastupidi, see teeb vabaks. Tõde võib teha haiget, kuid ei tee kunagi halba. Kui me ei julge enda valule silma vaadata, ei söanda me ka teisele haiget teha. Tegelikult ei ole me aga selle eest vastutavad, kuidas teised meie sõnadele ja tegudele reageerivad. See ongi kaaslase eest tema elu elamine. Meie vastutame, et tõde saaks välja öeldud.
See ei tähenda loomulikult, et meil oleks õigus teisi solvata ja neile “tõde näkku öelda”. Tõde on ikka armastav tõde. Tões pole iialgi soovi haiget teha. Kes oma valule silma on vaadanud, teab seda. Seetõttu ta ei karda öelda sedagi, mida kaaslane võib-olla kuulda ei taha. Inimene mõistab, et vastutab selle eest, et tõtt räägib, mitte selle eest, kuidas teine tõde kuuldes reageerib.
Meie hirmud takistavad sageli näiteks abikaasale tõtt rääkimast. Kardame hülgamist. Kardame reageeringut, eriti just viha. Kõnnime teise juuresolekul kikivarvul, oleme ettevaatlikud ja peenetundelised, et magavat karu mitte üles äratada. Nii kaitseme abikaasat enda eest, võttes tahtmatult ära lähedusvõimaluse. Tõeline lähedus saab sündida konfliktide kaudu. Nende iga hinna eest vältimine tapab suhtes armastuse. Kaitstes abikaasat tõeliste reageeringute eest, me tegelikult manipuleerime temaga. Me ei ole ausad, vaid klopsime endast kokku sellise paketi, mis meie arvates võiks teisele meeldida. Nii toimides otsustame teise eest, kuidas ta peaks mõtlema ega luba tal oma peaga mõtelda. Püüame vastutada asjade eest, mis tegelikult ei puutu meisse. Me ei ela enda, vaid teise elu. Selle tulemusel kanname vale koormat ja kaotame oma identiteedi.
Kaitstes teist meie enda eest, hülgame iseenda
Kaotame eheduse ja eksime manipuleerimise keerdkäikudesse. Oma isiksuse kaotamine viib alati armastuse kaotamiseni. Kui üks inimene valitseb teise üle süütunde tekitamise või vihaga hirmutamise abil, kaotab hirmutatav oma identiteedi. Miks? Sest isiksus, inimese autentne ja tõeline mina, ei saa elada seal, kus ta end turvaliselt ei tunne. Isiksus saab elada vaid seal, kus teda austatakse. Ainult isiksus suudab armastada, sest armastus ongi just isiksusele iseloomulik omadus. Armastus on miski, mida suudab edasi anda vaid isiksus. Isiksus omakorda võib elada vaid täielikus vabaduses, kus valitseb teise inimese eheduse ja puutumatuse jäägitu respekt. Selline on Jumala suhtumine inimesesse. Mida enam ruumi annab inimene endas Jumalale, seda enam suudab ta ka teist isiksust sügavuti respekteerida. Seda ilmselt tähendavad Uue Testamendi sõnad, et me armastame alles siis, kui Jumal on meid armastanud. Inimene ise pole armastuseks suuteline, ta peab selle kõigepealt kõrgemalt poolt vastu võtma.Kui elad teise inimese kõrval seistes, mitte aga tema eest otsuseid tehes, ei ole vaja teda mitte millestki päästa. Piisab, kui oled talle toeks. Kaaslast pole vaja “aidata” ega talle nõu anda, pole vaja tema eest probleeme lahendada, tema külge klammerduda, teda tõe eest kaitsta. Temalt ei saa midagi nõuda, teda ei saa muuta, aga teda ei tarvitse ka hüljata. Temaga võib jagada inimeseks olemise kogemust. Võib olla koos temaga imestleja, kaasimestleja. Kaasimestleja on isik, kes on kulgemas koos teisega avastus- ja seiklusretkel. Siis ei ole vajadust olla kaaslase jaoks Jumal. Kui pole vajadust olla Jumal, oled vaba olema inimene, imestleja, eksinud leidja. Inimene, kes seisab oma jalgadel ja toetab end ise, julgeb öelda ei
“Ei” on püha sõna. Väliselt väike ja ebadramaatiline, kannab ta ometi määratut laengut. Vaatleme hetkeks, millest sõna ei laeng tuleb. Kui inimene ütleb ei, võidakse ta suure tõenäosusega hüljata. Ta ei pruugi olla kõikide meelest kena ega meeldiv. Võib-olla arvatakse, et ta eksib ja käitub valesti. Et inimene sellest hoolimata julgeks keelduda ning riskida võib-olla hüljatusega, peab tas olema miski, millele ta toetub, kui välised toed purunevad.
Millestki tuleb kinni hoida, kui maailm lööb vankuma. Mõistatuslik miski on tema isiksus, sügavaim identiteet. Julgedes ei öelda inimene näitab mitte ainult teistele, vaid ka endale, et sisimas usub ta millessegi, mis on tähtsam kui teiste heakskiit. Taoline inimene kuulab ennast, mitte kõrvalseisjaid.Tegelikult tähendab see, et inimene sünnib sisemiselt, täpsemalt öeldes sünnib ta kõrgemas tähenduses. Kõrgemas tähenduses sündimine on oma tõelise identiteedi ja autentsuse ilmutamine. Selle eelduseks on, et inimene söandaks ei öelda. Keeldumine on märk sellest, et inimene on hakanud lootma iseendale ja oma tõekspidamistele.
Kes on alati valmis kompromissideks, et teiste heakskiitu pälvida, hülgab iseenda ja oma sügavama sisu. Endasse uskuv inimene ei karda konflikte, mida tema ei-d tekitavad. Need pakuvad arenguvõimalusi mitte ainult talle endale, vaid kõigile neilegi, keda ta ei ärritab. Tegelikult võib ta peljata konflikte, kuid ta ei kasuta hirmu ettekäändena jätta tegutsemata, kui ta sisimas teab, et tal on õigus. Ta ütleb ei, kuigi iga rakk ta kehas alguses hirmust kisendab.
Ei-ütlemine tähendab, et inimene lakkab nõudmast armastust teistelt ning hakkab armastust otsima iseendas. Iseendas armastuse otsimine tähendab endale küsimuste esitamist. Kas minu elus on midagi sellist, mille rüppe võiksin end heita? Kas elu on nimetute kaosejõududega kaasalohisemine või on kõigel oma mõte ja tähendus?
Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Tommy Hellsteni raamatust “Saad kõik, millest loobud”.
Ära oota, et muutused tuleksid sinu ellu väljastpoolt – julge ise muutuda! Tuntud terapeudi Tommy Hellsteni peateos analüüsib isiksuse sisemist arengut. “Armastuse imet suudab inimene kogeda vaid juhul, kui ta nõustub tunnistama omaenda nõrkust ja jõuetust. Pole olemas lühemat teed, tee tugevusele kulgeb üksnes oma nõrkuse tunnistamise kaudu. Siin peitub ka põhjus, miks ma kirjutan paradoksidest,” selgitab autor. Ilma armastuseta ei kujune isiksusi; ebakindlusest vabanevad vaid need, kes kindlustunnet ei otsi; mida vähem teed, seda enam saadad korda – kui me mõistame elu peamisi paradokse ja rakendame neis peituvat tarkust, oleme suutelised arenema, muutuma ja oma elu eesmärke täitma, sest paradoksides peitub kogu elutarkus ja positiivseid muudatusi käivitav jõud.
