Eesti anomaaliate kogum on suures piires viiekümne aasta korje tulemus. Siin on anomaaliate kaugvaatlusi, lähivaatlusi, kokkupuuteid, öiseid ja päevaseid läbielamisi meestelt, naistelt ja lastelt, üksikuilt ja gruppidelt, erineva hariduse, kultuuritaseme ja vaimulaadiga inimestelt. Nende hulgas on peamiselt tsiviilinimesed, kuid ka sõjaväelased ja eriteenistuste esindajad. Minu otsusel on kogumikust välja jäänud sadu lugusid, mille tõepärasus on kahtlane ja sisu väheinformatiivne. Olen tänulik ja kummardan lugupidamisega kõigile tunnistajatele ja allikatele, kõigile, kellel on jätkunud omal ajal julgust tulla oma saladustega koguja juurde, pelgamata küll riiklikku, küll kaaskodanike viltuvaatamist ning küünilist ja vastutustundetut stigmatiseerimist. Paljude välitööde käigus olen kohtunud inimeste erilise eluga ja selle sageli varjatud avaldustega, mis on mind rõõmustanud, õpetanud vaatama ja nägema, pannud sügavalt juurdlema ja toonud mind tänasesse selle värvika ja põneva antropoloogilise materjaliga, mida püüan nüüd teiega jagada, kirjutab Igor Volke oma peagi ilmuvas raamatus „Eesti anomaalsete keskkonnanähtuste X-failid“.
Materjali paremaks mõistmiseks olen jaotanud Eesti keskkonna-anomaaliad kolme põhigruppi, lisades neile kaks marginaalsemat, kuid samuti värvikat mõistatuste gruppi. Mujal maailmas selliseid jaotusi üldiselt ei tehta, sealsed uurijad vaatlevad neid kui ufonähtusi.
Energofoore, ufonähtusi, psühholoogilisi ja psühhosomaatilisi (PPS), poltergeiste ja rohuringe ühes kogumis vaadelda pole õige. Kui jagada anomaaliad gruppidesse ja vaadelda neid eraldi seivatena ning otsida nendevahelisi seoseid või sõltuvusi, on suurem väljavaade teatud mustri avastamiseks. Paigutades need sündmused aegritta, hõlbustab see vaatlejal materjali jälgimist ning süvenemist ajalise ja ruumilise sõltuvuse leidmiseks. Kategooriateks jaotamine ongi esimene samm selle lähteaine analüüsil. Nähtuste esitamine ajalises järjekorras annab ülevaate sündmuste esinemise dünaamikast, eriti Eesti juhtumite puhul, kuid raskendab erinevate kategooriate eraldi analüüsi. Aegreas anomaaliate esinemine – vaatluste sagenemine enne meie taasiseseisvumist – äratab vaieldamatult tähelepanu. Siin jääb tõlgendusvõimalus igaühele – las materjal kõneleb enda eest. Vaid niipalju märkusena, et tele- ja raadiosaated toimusid pärast anomaaliate esinemise tipp-perioodi ega saanud inspireerida või provotseerida varasemaid, tippajale eelnevaid vaatlejaid ja tunnistajaid.
Need andmed, st lood, on see aines, milles peitub mõistatuslik miski, mida otsime ja mille suhtes igaüks meist näitab üles erinevat huvi, hasarti või ükskõiksust. Nähtustesse süvenemise ja juba varajase analüüsi käigus võib märgata väga erinevaid aspekte: nähtusi saatvad eri tüüpi helid, nähtuse või objekti mõju ning jäljed keskkonnale, ka inimesele. Tunnistajail esinevad psühholoogilised ja somaatilised reaktsioonid, nagu paralüüs, unetaoline seisund, verevalumid, külma- ja kuumatunne, UV-kiirguse kahjustus, hirm, vaimustus jms.
Küsin koos teiega – mis toimub?
Ja niimoodi aastakümnete jooksul üle kogu Eesti – ei, üle kogu maailma. Vastus: Ma ei tea! Kuid olen olnud ja olen endiselt väga ja väga huvitatud sellest, mis toimub, kuidas toimub ja misjaoks? Paljud ei saa aga isegi seda küsimust esitada, kuna ei tea ega pole kuulnud midagi toimuvast.
See kõik leiab aset erinevates riikides, erinevate rahvastega, eri kultuurides, eri rassides, erinevate sugude, vanuseastmete, haridustasemetega, meeste, naiste, laste ja loomadega. Sageli jätab toimunu jälgi meie keskkonnale, kehale, radariekraanidele, filmi- ja fotosalvestistele nii öösel kui päeval. See võtab osa meie sõjaväeõppustest ja kontrollib meie militaartehnoloogiat. Nagu sellest oleks veel vähe – see jätab jälje meie hingeellu, mõttemaailma, unenägudesse, meie salajastesse ja avalikesse aruteludesse, teaduse diskursustesse, kultuuriloomingusse, meie noosfääri.
Jälgin sügava tähelepanuga, antropoloogi tõsidusega, kriminalisti teravusega nii toimuvat kui ka neid, kes on sündmuste osalised, ja neid, kes võtavad sõna (sageli karikatuurse enesekindluse ja veendumusega) selle nähtuse olemise või mitteolemise, mitte tõsiseltvõetavuse või … võetavuse suhtes. Teatud professionaalne, akadeemiline osavõtmatus, mingi eriline üleolek ja hoolimatus toimuva suhtes paneb otsima nende kõrvalseisjate motiive ja „ükskõiksuse“ põhjust, varjatud algoritmi. Mis see on, mida ignoreeritakse?
Need on meie planeedi Maa keskkonnas esinevad anomaalsed keskkonnanähtused, mis on laiale avalikkusele suuremalt jaolt teadmata – ka siin, Kodu-Eestis. Nüüd on koht esitada antropoloogia põhiküsimus – misjaoks? Miks need nähtused esinevad? Miks sellisel kujul, sellisel ajal, sellises kohas? Ja läbi ajaloo.
/…/
Meie ei tea ühemõtteliselt, selgelt ja kategooriliselt, kes me oleme. Kas me oleme reinkarneeruvad vaimud, kes kasutavad keha? Kas kosmoses on teised tsivilisatsioonid? Kas meid patroneerib kõrgem tsivilisatsioon nii, et avalikkus ei tea? Mis toimub pärast surma? Ja ajastu teravaim küsimus – mis on teadvus ja mis on aja roll?
/…/
Keskkond ja nähtamatu on pakkunud meile arvukalt anomaaliaid, mille esinemise iseloomu, kohtade ja tunnistajatega tuleb meil endil tegeleda. Meil on võimalus jälgida erinevate anomaaliate seotust kohaga, võimalik jälgida tunnistaja tüüpi ja nähtuse tagajärgi, kaasinimeste suhtumist ja akadeemilisi ning kiriklikke hoiakuid. Sageli on tegemist keeruka infokogumiga, millel on siirdeid nii kunagistesse pärimuslugudesse kui ka teada-tuntud või avastamata pühapaikadesse.
Eri suurusega energofoorid, mille väikseid esindajaid kutsutakse erialas väikesteks UFO-deks (tiny ufos), ei esine mitte ainult meie kodudes ja õuedel, vaid ka USA ja Venemaa sõjaväebaasides, sageli murettekitavalt juhtimiskeskustes. Esimesed astronaudid kasutasid eri tüüpi UFO-de vaatluse korral kodeeritult nimetust „Santa“ (Santa Claus, jõuluvana, ehk see, keda olemas pole). Hilisemad orbitaalluure süsteemid registreerisid kosmosest tulevaid ja meie atmosfääris väga kiiresti liikuvaid, valdavalt infrapunases spektris jälgitavaid objekte, mida hakati nimetama fastwalker’iteks. UFO ja USO (tundmatud lendavad ja tundmatud veealused objektid, ingl Unidentified Flying Object, Unidentified Submerged Object) on asendunud viimase kümne aasta jooksul adekvaatsema markeeringuga UAP (tundmatud atmosfääri fenomenid, ingl Unidentified Aerial Phenomena. NB! Sama lühendiga on kasutusel ka Unidentified Anomalous Phenomena). See läänes nüüd kasutatav termin on ligilähedane anomaalse keskkonnanähtuse terminile, kuid selles puuduvad ikka veel konkreetselt keskkonnale viitavad aspektid. Seetõttu võeti 2020. aastal kasutusele termin TMV (Trans-Media Vehicle), mis tähendab objekte, mida on vaadelnud ja salvestanud peamiselt sõjaväelased ja mille puhul on tegu erinevates keskkondades takistamatult liikuvate objektidega.
Kogu see valdavalt tehnilisi ja formaalseid tunnuseid sisaldav teave on vaid kooruke – kus on sisu? Piiblis on kelmikas sentents – kivi, mis kui mittevajalik sai ära visatud, osutus nurgakiviks. Otsida tuleks seega, nagu soovitatud, ignoreeritud väärtuste kastist. Üks selliseid mahuteid on varjatud ajalugu.
Moodsa aja tüüpiline, religioosne, arhetüüpne nägemus leidis aset Lõuna-Prantsusmaal Lourdesis 11. veebruari ja 16. juuli vahel 1858. aastal. See lugu läheks tänasel päeval psühholoogiliste ja psühhosomaatiliste anomaaliate kategooriasse. Kolmeteistaastane Bernadett Soubirous kohtus kaheksateist korda olendiga, keda ta kirjeldas algselt kui „tüdruk valges, peaaegu minupikkune“. Nende suhtlus ja vaimsus sai katoliku kirikule meeldiva müütose lätteks ning kiriku poolt ära tuntud neitsi Maarja saatis Bernadetti kaudu ülesande sinna kirik rajada, mis ka teoks tehti.
/…/
Eestis aga anti ilmutus märksa varem, 16. sajandil kohalikul mäel Kirde-Eestis karjastele. Seejärel leidsid nad iidse tamme jalamilt püha pildi, millel oli neitsi Maarja kujutis. See toimus Pühajõe ääres Kuremäel, tänase õigeusu kloostri maadel. Legendi järgi on tamm osaliselt veel tänagi säilinud. See meie kandi „psühholoogiline anomaalia“ on väljaspool vähe tuntud, kuid märgiliselt väga sarnane Portugali ilmutusega ning sadade neitsi Maarja ilmumistega mujal maailmas.
Mis on nende nägemuste mustrite taga, mis on ilmutus – kas jungilik kollektiivteadvuse arhetüüp, mis ikka ja jälle end ilmutab, või midagi muud, mida me veel ei näe või mis on triksterlikult looritatud, jättes tõlgendused ja raamistikud valida igaühele meist, vastutuse aga eelkõige meie liidritele?
/…/
Kaks lugu, mis on omavahel seotud
Haapsalus, kümmekonna kilomeetri kaugusel Linnamäest, leidis 1989. aasta 7. juulil aset anomaalne keskkonnanähtus, mis kuulub poltergeistide perekonda. Lugu juhtus linna keskel mitmekordse paneelmaja kolmandal korrusel.
Keskealine peremees, tehnilise eriala esindaja, lugupeetud inimene, saabus kuuma suvepäeva pärastlõunal koju, lehelugemise naudingu suurendamiseks kaasas värskendavad pepsipudelid. Pannud ühe neist külmkappi ja teise avanud, astus ta elutuppa. Ta pani kaasavõetud pepsi, joogiklaasi ja kolm värsket ajalehte diivanilauale, millel ilutses pereema heegeldatud dekoratiivlinik. Nagu hajameelsusest pani ta lauanurgale ka pudelikorgi.
Peremees istus ja hakkas lugema, aga tõusis siis, et minna teise tuppa ja panna selga trikooülikond. Sel ajal kui ta riideid vahetas, kostis kõrvaltoast tugev löök, mida saatis võimas valgussähvatus. Peremehele tundus õhuakna plaks ja sisselülitatud teleri kõrgepingesähvatus imeliku kokkusattumusena. Ta tuli tuppa tagasi, istus diivanile ja avastas, et laud tema ees on tühi. Lauanurgal oli vaid metallist pudelikork – kõik teised esemed (dielektrilised) olid jäljetult ja mõistatuslikult kadunud. Peremees tõusis, et kontrollida välisust, mille lukustatuses ta oli veendunud, pöördus tagasi tuppa ja kontrollis rõduust, mis oli samuti tugevalt suletud. Ainus avatud juurdepääs korterisse oli väike õhuaken. Oli juhtunud midagi eriskummalist, mida meie komisjon nimetab anomaalseks keskkonnanähtuseks.
Kaks nädalat hiljem, kui me sündmuskohta üle vaatasime, ei olnud kadunud esemetest mingeid mõistuspäraseid teateid. Korteris tehtud biolokatsioonilised mõõtmised andsid väga huvitava tulemuse. Laud asub energeetiliste jõujoonte epitsentris. Peremehe vaimne ja füüsiline tervis on täiesti korras, mida kinnitas meditsiiniline ekspertiis. Mõistatuslike nähtuste ahelasse oli lisandunud veel üks.
Kirjutab kahe lapse ema Harjumaalt: „Tõusin ühel hommikul väga segaste tunnetega. Olin näinud enda jaoks vahvat ja huvitavat und. Rääkisin sellest kohe oma mehele. Mäletan, et olin kuskil linnas. Maja võis olla nii nelja-viiekordne, sest kui ma aknast välja vaatasin, siis oli näha tuledes linn ja õues oli pime. Korter, kus ma viibisin, oli kahetoaline ja läbikäidav. Tagumisest toast mäletan, et seal oli piklik laud, millel oli tühi pepsipudel, joogiklaas ja mingid ajalehed. Aken tundus eriti suurena. Kardinaid ma ei mäleta, et oleks olnud. Seisin keset tuba ja vaatasin aknast välja. Järsku nägin taevas UFO-laeva ja sellest tuli välja üks poiss – nii mulle tundus. Ta hajus läbi klaasi tuppa ja hakkas minuga rääkima. Ta oli 14–15-aastane. Me ei suhelnud mitte rääkides, vaid telepaatiliselt, st suud ei pidanud liigutama. See oli võrratu kogemus.
Ma ei mäleta enam, mida ta minu käest küsis, aga vestlesime igasugu asjadest pikalt ja laialt. (Kirjutasin muide palju üles, kui ärkasin, aga see paber kadus hiljem jäägitult.) Järsku tuli akna taha veel üks samasugune UFO-laev ja sealt tulid välja nagu Ema ja Isa. Ärge küsige, kust ma selle võtsin, kõik käis nagu mingi tajumise kaudu. Nad ütlesid Poisile, et ta on liiga kauaks siia jäänud ja on aeg lahkuda. Poiss küsis, kas mul ei ole talle midagi mälestuseks anda ja ma vaatasin abitult ringi, et mida siis anda siit Maa pealt. Õnneks oli laual tühi pepsipudel, klaas ja mingid ajalehed … Küsisin, et kas need sobivad ja nii ta need võttiski. Samas kutsus ta mind kaasa katusele, kuhu „Isa ja Ema“ maandusid. Ütlesin, et ei saa tulla, kuna ei pääse aknast läbi. Ta võttis mul käest kinni ja me hajusime läbi klaasi. Uskumatu, aga tõsi!
Majakatusel seisid õhus kaks taldrikukujulist laeva ja mõlemal oli kolmnurkne valgusvihk all. Ma ei mäleta enam, mida ma niinimetatud Ema ja Isaga rääkisin. Poiss küsis minult, kas ma ei tahaks nendega kaasa minna. Mäletan, et astusin „laeva“ juurde, panin ühe jala natukene valgusvihku ja piilusin ülespoole. Mõtlesin veidi ja ütlesin, et seekord mitte, võib-olla teinekord. Kui ma ei eksi, siis kinkisid niinimetatud Ema ja Isa mulle siidist rätiku ja käskisid mul trepist alla majja minna, et ma ei näeks, kuidas nad lahkuvad. Läksingi ja hommikul ärkasin kodus oma voodis. Pärast seda mul enam siidi vastu vastikustunnet ei ole, nagu varem oli. Miks nii? Ei tea.
Tore uni, eks? Rääkisin hommikul sellest mehele ja naersime kui müstilist unenägu. Õhtul olime aga mõlemad kui soolasambad „AK-d“ vaadates, et Haapsalus on ühel inimesel korterist täpselt samasugused asjad kadunud. Tunnistan ausalt, et ei julgenud sellest kellelegi rääkida – kes mind uskunud oleks. Uudishimu piinab aga siiani, mis see siis oli.“
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Igor Volke raamatust „Eesti anomaalsete keskkonnanähtuste X-failid“.
„EESTI ANOMAALSETE KESKKONNANÄHTUSTE X-FAILID“ on unikaalne vaade Maarjamaa ufoloori. Tummine teos sisaldab endas anomalistide jaoks kõige väärtuslikumat materjali – ebatavaliste nähtustega kokku puutunud inimeste isiklikud lood ja esmatasandi kogemused. 50 aasta jooksul kogutud tuhatkonnast loost ja juhtumist on raamatus ligi pooled. Oma ala professionaalina on autor need süstematiseerinud ning rikastanud iga teemavaldkonna omapoolse ülevaatega, kus kohtuvad elukogemus, suurepärane sünteesivõime ja kodumaise metamaailma värvikas ajalugu.
– Ingrid Peek
