Kui 1960.-62. aastal oli USA-s ülekaalulisus nii naistel kui ka meestel 44,8%, siis 2000. aastaks oli see tõusnud 64,5%-ni. Rasvumine oli tõusnud aga 13,3%-lt 30,9%-ni. Neljakümne aasta jooksul on ülekaalulisuse osas esirinnas mehed, aga rasvumise protsent on palju suurem naistel.
Kuid see ei ole ainult USA probleem. Vähemalt viiendik Euroopa rahvastikust on rasvunud, ülekaalulisi inimesi on arenenud Euroopa riikides aga veelgi rohkem. Ülekaalulisus ja rasvumine on tõsised asjad, sest siit algavad ka diabeet, onkoloogilised hädad ja muud haigused. Rasvade kasutamist oma toidulaual ei tohi täielikult kaotada. Õige on kasutada rasvasid, valkusid ja süsivesikuid õiges vahekorras.
Üks nipp kaalu langetamiseks nii tervete kui diabeeti põdevate inimeste puhul on süüa sageli, iga 3-4 tunni tagant, aga portsjon peab olema väike. Tihti on nii, et inimene püüab ülalmainitud dieeti pidada, aga positiivseid tulemusi ikkagi ei ole. Uurimused on näidanud, et sellisel juhul süüakse küll tihti, kuid iga toidukorra ajal süüakse üle. Portsjon ei tohi olla üle 250-300 grammi, maksimaalselt 400 grammi. Inimesele, kes on harjunud palju sööma, ei ole see sugugi lihtne ülesanne, dieedi pidamine on üldse väga raske psühholoogiline protsess.
Me ei tohi ära unustada, et inimene pole kaamel. Kui räägitakse kaameli sündroomist, siis see tähendab seda, et kaamel kogub küüru palju vett, viib selle üle rasvaks ja see rasv läheb tagasi veeks. Aga see on kaamelil nii, inimesel pole sellist mehhanismi. Süüa tasub ainult näljatunde tekkimisel kellaajast sõltumata, enne näljatunde tekkimist mitte süüa.
Mõned ülekaalulisust tekitavad faktorid:
- mitmed haigused, üheks eredamaks näiteks on metaboolne sündroom; geneetiline eelsoodumus; vähene liikumine ehk istuv eluviis. Väga olulisel kohal ülekaalu ärahoidmiseks on liikumine. Et teada saada, kas liigute piisavalt, tasub hankida enda randmele nutikell. Mul on alates 2017. aasta suvest randmel sammulugeja, mis on kuldne tööriist. Peale ühe päeva, mil sattusin öösel haiglasse, ei ole mul möödunud päevagi, mil ma oleksin käinud vähem kui 9000 sammu, see on minu norm, arvestades mu vanust ja kaalu;
- valed toitumisharjumused: hommikusöök jäetakse sageli ära ja siis süüakse üleliia palju õhtutundidel;
- süüakse kiirustades ja muude tegevuste saatel. Söömise jaoks tuleb võtta aega ja olla kohal. Süüa tuleb aeglaselt, toitu põhjalikult närides; küllastunud rasvade ja süsivesikuterikas menüü;
- vähene puu- ja juurviljade söömine;
- liigne söömine stressi ja depressiooni maandamiseks.
Mõned lisanõuanded, mida toitumisel silmas pidada
Ma ei soovita:
⦁ … äädikat ega äädikat sisaldavaid marinaade. Äädikas on kehale paha asi, sest ärritab kudede limaskesta. Väga kasulik on õunaäädikas, eriti seedetraktile ja mikrobioomile.
⦁ … toidukeemiat (värv-, lõhna-, magusaineid).
⦁ … majoneesi, mis on küll maitsev, aga kehale täiesti kasutu.Viimasel ajal on kuulda hääli, et majonees on hakanud ennast rehabiliteerima ning mõnede spetsialistide arvates ta siiski ei ole nii kahjulik, kui siiamaani arvati. Aeg annab ka sellele probleemile arutust.
⦁ … margariine. Olen isiklikult teinud läbi suure eksperimendi, kui olin 1980. aastate lõpus Soomes stažeerimas. Ostsin Võideksi ja tõin koju ka. Olin ühes Soome supermarketis ja üks välimuselt väga soliidne soomlane soovitas mul kindlasti seda kraami osta. Ta ütles mulle sõnaselgelt välja, et kolesterool läheb kindlasti korda. Kaasajal aga suhtutakse margariinitoodetesse väga kriitiliselt ja sellega peab kindlasti nõustuma. Kes teab, aga tagantjärele olen mõelnud, et võib-olla soodustas seegi mu diabeedi väljalöömist. „Margariinikeemial” ei tohiks laual kohta olla.
⦁ … konserve, sh pakendimahlu. Inimesed on võidelnud aastasadu näljaga ja sellepärast hakati ka konservante otsima, aga konservandid on kindlasti kahjulikud. Mõned kasutavad konserveerimiseks ka soola (soolaliha, soolakala, soolaseened jne), aga keha mõttes on see kuritegu, sest see on tohutu koormus: kui sööd soola, jood rohkem, koormad neere ja kogu ainevahetust. Mõne pärimusrahva juures, kus kliima seda võimaldab, külmutatakse liha – see on kindlasti parim viis liha säilitada. Seetõttu oleks ka meie kaasaja köögis mahukas sügavkülmik igati omal kohal. Tegelikult on olemas ka kaasaegsed konserveerimise meetodid, mida kasutatakse kosmonautikas, aga kahjuks räägitakse ja kirjutatakse sellest vähe.
Pakendimahlad võivad näida väga ilusad ja maitsvad, aga see on puhas keemia. Puu- ja juurviljamahlad peavad olema valmistatud värskelt. Eesti inimesele meeldib väga õunamahl, aga hambaarstidega rääkides olen kuulnud ka õunamahla kohta halbu jutte – õunas on väga palju suhkrut, kuskil kümme protsenti. Isegi naturaalsesse õunamahla on hakatud suhtuma väga kriitiliselt. Paljud on pannud õunamahla kasulikkuse küsimärgi alla, mul endal puudub selle koha pealt väga selge seisukoht, aga üks on kindel: mahl on tänapäeval söök, mitte jook. Seega selleks, et mahl saaks seeduma hakata, tuleb pärast klaasi mahla joomist pool tundi pausi pidada ja alles siis sööma hakata.
⦁ … värvilisi gaseeritud jooke, st limonaade, kokakoolat jms. Ei soovitata ka gaseeritud vett. Muidu joon ma tavalist vett, aga kui loenguid pean, siis joon küll gaseeritud mineraalvett, sest olen enda puhul täheldanud, et sama koguse vedeliku saamiseks peaksin kraanivett ära jooma kolm-neli korda rohkem, mistõttu peaksin ka tualetti oluliselt tihedamini külastama. Leo Bokeria, grusiinist maailma mastaabis kuulus kardiokirurg Moskvas, on välja öelnud, et gaseeritud vesi ei tee midagi halba. Olen temaga nõus, kuigi loogika järgi ei peaks olema kasulik.
⦁ … juua kohvi enne sööki tühja kõhuga, sest see ärritab magu. Mina joon kohvi alati siis, kui olen oma hommikupudru ära söönud. Nüüdseks on mitmeid kohviga seotud põhimõtteid teaduslikult ümber lükatud ja uusi huvitavaid fakte leitud. Näiteks on tõestatud, et kohv ei tõsta tegelikult vererõhku, kuna kaasaegsest kohvist on ju kofeiin eemaldatud. Võib-olla teeb kohv olemise erksamaks, aga see ei ole kuidagi seotud vererõhu tõusuga. Samuti on tõestatud, et kohvil on nii kasvajavastane kui ka valuvaigistav toime.
⦁ … puljongeid lihast, linnust ja kalast. Mäletan lapseeast, et eriti soovitati kanapuljongit kui ravimit, aga tegelikult on puljong nagu kahe otsaga maksavorst. Selles on ekstra aktiivsed ained, mis ärritavad limaskesta. Kui on vaja, et magu tööle hakkaks, näiteks pärast operatsioone, siis on puljongid kasulikud, aga muidu mitte. Eesti traditsioonilises köögis on puljongi baasil supp üsna traditsiooniline, aga parem oleks kas tavaline või püreestatud juurviljasupp. Üks moodus oleks ka see, kui esimene ehk kõige rammusam puljong liha keetes ära kallata ja nii-öelda teist, lahjemat puljongit suppide valmistamisel kasutada. Isegi kui see tundub meie kultuuriruumis raiskamisena, on see kehale kindlasti palju tervislikum. Puljongikuubikud pole üldse inimorganismile mõeldud. Lapsepõlvest mäletan, et kui käisime kalal, siis kalasuppi keedeti nii, et supi sisse pandi mitu prisket kala. Uhhaa tuli küll väga rammus, aga mida see meie maoga tegi, on hoopis iseküsimus.
⦁ … toidu kõrvale juua vett ja teisi vedelikke. Mul ei ole isiklikku seisukohta ja ma ei tea, mis on õige, mis vale. Ühed ütlevad, et seedimiseks vajalikud fermendid lahjenevad vee toimel maos, teised väidavad, et see ei loe midagi. Minu meelest on hästi oluline see, kuidas inimene on harjunud, sest kokkuvõttes peame me vett kõik jooma.
⦁ … kannatada näljatunnet rohkem kui 20 minutit. Organism on väga tark, ta kuulab oma peremeest. Kui inimene annab kehale süüa ehk sütt, siis viib keha rasva üle veeks, aga kui inimene ei anna sütt, paneb keha rasva reservi ehk laagerdab, millest tekib tselluliit. Alati peaks kaasas olema näljakustutaja, näiteks kuivatatud õunad, rosinad, aprikoosid või pähklid. Saiake ei ole näljakustutaja!
Katkend on pärit dr Adik Levini äsja kirjastuselt Pilgrim ilmunud raamatust “Abielu diabeediga”.
Raamatus “Abielu diabeediga” jagab dr Levin enda kui staažika diabeetiku kogemust. 21 aastat kooselu selle haigusega on ärgitanud teda pidevalt uutele väljakutsetele, et saavutada enda jaoks parim tulemus. Väga aus ja isiklik lugu, aga samas ka üldinimlik, õpetlik ja toetav raamat nii diabeedihaigele kui tema lähedastele. Samuti on see hariv ja mõtlemapanev raamat oma tervisest ja iseendast lugu pidavale lugejale.
